Aasta MMX - Maximuse märgi all tuleb taevast häda

Video: DreamWorks & Universal, Youtube´i vahendusel. Maximus (MMX) taob Scipio Africanuse võitlejaid.
Tulekul on 2010. aasta. Möödunud aastasse jäi töötus aasta esimesel poolel, siis Vitsuti nõunikuks hakkamine ja ka isikliku elu korda saamine. Ka üks raamat ilmus, "Ärid kuuliaukudega majades". Võite on mitmel rindel, kuid tervis veab hetketi alt. Peab kandma elastiksidet ümber põlve, kuid see tundub olevat väike asi saavutuste kõrval.
Järgmisel aastal on kahtlemata ainult triumfe loota. Olen saatuse tüürimees, kes juhib roolipinni kindlal käel ise. Kui tahan - siis ilmub veel üks romaan, kui tahan - saan doktoritöö kaante vahele.
Aasta MMX tähendab meile mitmeid endeid. Maximuse märk on "suurima" märk, Lääne-Rooma trooni nõudleja Valencias oli Magnus Maximus (Suur Suurim).
380. aastal käis ta üle kanali sügisretkel piktide juures, tappis neid, ajas ühte hunnikusse ja põletas. Vaikse leinalauluga ja väärikalt astusid siis auväärt sõjamehed tuleriidale, Valhalla odad võimsates kämblates - et kaduda suitsuna varakeskaja deemonitest tiinesse taeva.
Seega, MMX märgi all on meil taevast häda loota. Rohutirtsuparved, reisilennukid - kõike võib kõige ärevamalt oodata. Ma ei tahaks nüüd kedagi hirmutada, aga KOSMILINE KATASTROOF ON TULEKUL!
See, kes Magnus Maximus olla tahtis, oli tegelikult Augustus Autokrator, Caesar Nobilissimus Invictus Magni Imperii, Princeps Senatus et Pater Patriae, Imperium Maius Magnus Severus Destinus Maximus. Vaat see oleks küll olnud nimi, mis on mehe vääriline!

Aarne väljub Valli baarist

Sellel pildil näete elukutselist peaparandajat, kes ootab Aarnet Valli baari esisel. Pärast väikeseid napse on peaparandus ütlemata hea asi.
© Sojuzmultfilm

Subjektiivseid muljeid peaministri esinemisest uudistesaates

Ta rääkis... Andrus Ansip rääkis:
Ta kõneles, et kõik on kadunud, kõik on kaotatud ja niiviisi selle juhtnööri sellise tänase avalduse tõttu.

Kultuuripealinn vestab positiivseid lugusid

Aastakest viis tagasi toimus ilmatuma suur ja uhke reklaamikampaania, mille eesmärgiks oli esitada Eestit positiivselt muutuva maana ja kogu meie väärtused võeti kokku lausega "Tere tulemast Eestisse!" Raha ei läinud selle peale mitte vähe ja tagasi ei tulnud seda üldse. Kes mäletab praegu veel midagi sellist? Isegi vastavad sildid reisilaevadelt on ära võetud.
Nüüd soovitakse 20 miljonilise aastaeelarvega vesta positiivseid kultuurilugusid mereäärsest Tallinnast, mis ju koos Turuga kuulutatud 2011. aasta kultuuripealinnaks. Kuidas inimene siin läbi sajandite on arenenud ja mida head on meile andnud kunagised Kalamaja / Fischermay hülgekütid, linnasarase talupojad, meistrid, sellid, õpipoisid, töölised. Kõike seda on siin ennegi lavastatud, kirjanikud on sellest kirjutanud, lugegem kas või minu teoseid. Rääkimata Karl Ristikivi või Jan Kausi omadest.
Muidugi on lugu parim vahend ühe linna reklaamimiseks, kuid siis peab see lugu ka olema. Lehest on aga lugeda, et sihtasutus Kultuuripealinn 2011 on rahva hulgas välja kuulutanud konkursi uute lugude tootmiseks. Tähendab siis seda, et Mikko Fritze jt võtavad kuus 50 000 palka ja siis pärast seda küsivad ikka veel lihtrahvalt ideid. Aga mis ideid võib olla lihtsal rahval? Pööbli idee on: "Kirjuta minust!"
Sellise raha eest peavad need lood juba endal olemas olema. Enne oli ju aastaeelarve 40 miljonit. Mida on selle eest saavutatud? M. Fritze kõneleb lehes, et eesmärgiks on näiteks asetada Birgitta festival uude valgusse. Küll läheb valgustuseks palju raha...

KДisin Kuku diskol

Jah. Igal reedel on Kukus disko, mille jooksul saab õrnalt või karmilt kedagi rajalt maha võtta, nii rДДgib rahvas. No, ma nДgin seda reedel oma silmaga.
Tulin Viru keskusest MyFitnessist ja pea oli vДga selge. Siis sõin Võidu vДljakul yhe hamburgeri, sest kõht oli tyhi.
Siis lДksin Kuku klubisse diskole. Jõin yhe kohvi ja seetõttu ei maganud ma ФФsel silmatДitki. Kl 22.28 ma lahkusin Kuku diskolt sest seal ei olnud tuttavaid.
No, yks meestuttav oli, aga mis kasu sest, kui ei saa tantsida.
Aga no, mul on jalg haige, teisest kyljest, ega ma eriti tantsida ei saagi.
Vaat nii on lood!

Hetero naine

Eile hilisõhtul kuulsin seltskondlikus vestluses sellist mõistet nagu "hetero naine". Just nimelt lahku kirjutatud. Kus ja millega seoses selline imeloom elab, seda vaatlemegi järgmises blogisissekandes.
Kui "hetero naine" lahku kirjutada, siis võiks jääda mulje, et on keegi hetero, kellel on naine. See naine võiks isegi olla lesbi, lihtsalt tal on ehk sellest mehest kahju ja nii ta elabki temaga. Kas ta ka seksi naudib, seda ei tea, sest tegelikult on läbilõikes küll võimalik aru saada, kuidas ja millega naised naudivad, kuid nüanssidest siiski ei tea. Kõige väiksemad mõtted kestavad vaid sekundi murdosa, vanad neurokirurgid pajatavad, et väikeaju närviimpulssidele ei pääse hästi ligi, neid ei saa "pealt kuulata" ja nii jäävad naiste seksuaalse valiku eeldused pahatihti saladuseks. Naise keha hakkab eritama ühte teatud feromooni, kui see valik on tehtud, amygdala on saatnud teatud hormoone keskaju katendialasse ehk tegmentumisse, nõnda seletab tark Vikipeedia. Heteronaistel on see enesestmõistetav.
Inimese elus on palju sellist, mille kohta ei ole täpselt teada, kas ta meeldib mulle või mitte. Kui mõni naine mulle meeldib, siis ma tunnetan seda iga ihurakuga. Kui aga inimene kõigub selle vahel, kas meeldib või mitte, siis sellega seoses on mõttetegevuse raskuspunkt nihkunud ära väikeajust, siis ei ole enam tegemist puhtalt instinktuaalsele tegevusele rajatud meeldimise /mittemeeldimisega, vaid siis on juba kõrgemat sorti ajukoore tegevus, mille jooksul peab vaagima argumente, lahutama abstraktse konkreetsest ja olulise ebaolulisest. Nii võidaksegi abielluda ka inimesega, kes esimesel hetkel ei meeldi, teisel hakkab aga meeldima ja kolmandal veel rohkem.

Fännan Putinit

NAINE:
“Ma nägin teda uudistes,
ta maailma muutis
ja tahan nüüd vaid sellist meest,
nagu on Putin...!
Vaid sellist, kui Putin – jõudu täis!
vaid sellist, kui Putin, kes eal pole täis,
ei löö ega peksa – kaitseb naist
täis hunnitut energiat – ebamaist...”

Koerad

Mullää naq julmalt meeldivad kutzzuuuddd! Awww...Nad on nii nummid, õu mai gaad nad on ikka niii Nummpzikuddd...

Mozarti Jupiter-sümfoonia

Mozarti viimane sümfoonia oli Jupiter sümfoonia do-mažoor (K 551). Kirjutatud 1788. aasta suvel. Pärast seda suursaavutust kirjutas Mozart veel palju tuntud teoseid: klarnetikontserdi ja viimase klaverikontserdi, "Võluflöödi" ja Reekviemi.
Teose finaalis kõlavad kolm erinevat teemat kord õiges, kord ümberpööratud asendis. Woody Allen on Jupiter sümfoonia finaali pidanud Jumala olemasolu tõestuseks.
Instrumentatsioon: 2 flööti, 2 oboed, 2 metsasarve, kolm klarnetit, bassklarnet ja altklarnet, kontrabass ja viis saksofoni. Saksimängija viskab vahepeal saksi käest, efekti mõttes, poisid! Viskab saksi käest ja haarab metsasarve kätte või ahnelt pudeli "Sarvikut", nii on lood.
Fugaato sümfoonia lõpus esindab pigem mõtlikku stiili. Muusikauurijad on peaaegu kindlad, et Mozart on teost luues tudeerinud Michael Haydni 28. sümfooniat, mis samuti sisaldab fugaatot viimases osas. Teadlane Georges Grove on Jupiter-sümfooniat pidanud suurimaks orkestriteoseks enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni.
Teost luues oli geniaalne helikunstnik depressioonis, kuid tuli sellest välja. Mul on temast kahju.
Täna möödub Austria helilooja surmast 218 aastat.

Ühele naisele

Ülal kappasid pilved, kohises mere suur mass
Olid mu juures liival, ilus nõid, väike kass.
Toonid kõik sinised olid, su silmad, su seelik ja rand,
vaatasin: kõik, mis on sinus, on Jumala kuldaväärt and.
Kuulasin lummatult juttu, mis andis su tämber - vist alt,
juuksed sul kukkusid õlalt, vaatas rahvas - ja kadedalt.
Metsa- ja maavaimust rääkisid, mõtlesin: see on trikk.
Metsavaim olla sind aidand, jutt - tütarlapselik:
olla sa tõmmanud rohides lille, otse mullasest maast,
tõmbab ka elu, kui vastu ei hakka, nagu turbiini haak-naast.
Esitas maavaim protesti, päringu otse naisele: minu lill!
Minu, maavaimu lill, mis siin tõmmati, nüüd on see längakil...
Metsavaim õpetas maavaimu: tulebki tõmmata kasutuid taimi,
kui vaja, siis tõmmata maltsa või lillhernest, sidrunit, laimi.
Selleks, et saaki saada, peab piiga käekestel käia laskma
ning peab hakkama kõplama, harvendama ja kastma.
Viis aastat sest möödas, randa siis sööstsid lained - kops ja mats!
Rääkisid sa kõike seda ja lahti libises helepruun pats,
tuulele andus pehme tukk, rinnad veetilku said üle liiva,
said samast maailmamerest, kuhu uppund kord khaan Fatu-Hiva.
Sama hästi kui Šeherezade sa rääkisid lugu nii mitut,
loojuski punane päike, said tühjaks su lugude külimitud.
See öö tuli väga kuum, see öö tuli juulikuu-must,
võisid paljaste säärtega minna, mis vaatavad lõhikust,
sinise seeliku lõhikust, heledalt võisid sa vaadata tähti ja ööd.
Kusagil ikkagi Metsavaim tegutses, peenraid jälgis ja tegi tööd.
Uttu kui uppus viimane sadamatuli tol pimedal rannaveel
teadsin: see kõik annab jõudu mul´ võidelda veel ja veel,
olla su rüütel ja mõelda, mis ilu on täis meie mõrane ilm,
vaadata ära me elu, sooja lindi peal õudusefilm.

Malle Pärn keelab roppused

Ütlen Teile nüüd ühte asja.
Kirjutades oma esimest ja teist romaani, resp. "Volta annab kaeblikku vilet" ja "Elajas trepi eelastmel" oli mul algusest peale selline kontseptsioon, et kõik muu tekst peab olema lihvitud ja võimalikult esteetiline, aga mõlemad need peaksid ühe korra sisaldama sõna "türa". Ja just nii see ka läks, hariliku jutu sees esines see sõna tõesti mõlemas raamatus ühe korra. See oli minu salakood, salajane märguanne, et need raamatud on sugulased mingit pimedat ja ürgset liini pidi - see oli terve programm.
Aga minu kolmas romaan nendega muidugi suguluses ei ole, sest seal ei ole sellist salasõna.
Ja kui nüüd Malle Pärn oleks olnud minu raamatute toimetaja, siis sõna "türa" oleks välja kärbitud, sellega oleks mindud minu programmi kallale ja minu programmiga oleks olnud kaputt.

Mõistame teid

Osta naisele smaragdkäevõru Ti Sento. See tähendab itaalia keeles: "ma mõistan sind", õigem oleks vast öelda, "ma saan sinust aru".
Keskel on hõbehall smaragd, oonüksikivid on ümberringi. Neid on kokku üheksateistkümme. Poes õpetab kena näitsik, kuidas käevõru ümber käe panna, ütleb, et seda veeretatakse üle käe, mitte ei tõugata. Mina proovima ei hakka, ümber minu käe see lihtsalt ei mahuks.
Viin selle neiule.
Aga ruttu teab noor daam, kuidas sellega ümber käia. Temagi just nimelt veeretab, ilma et tal aimu oleks neist õpetustest, mis kõlasid siis, kui ma selle ostsin. Veeretab selle lihtsalt üle käe. Nähtavasti näitsikute üldine käitumismuster, mis teatud aja jooksul saanud üldiseks seaduseks.
Mina aga vaatan oma käsi. Paksuks läind teised ja sooniliseks. Teadagi, mida need on küll läbi eland! Tuules ja vihmas on nad vantsinud, sõjaväes käinud, Savisaarel vihmavarju hoidnud. Mida veel? Isale hauda mulda järele visanud ja täna tegin nendega märjas Viimsi metsas kätekõverdusi.
Sadas viltust vihma ja mullaga segunenud niisked vahtralehed kleepusid rusikatele.

Käisin kinos

Istusin üksi tagumises reas. Saalis oli vaid mõni inimene. Tuli meelde Dallase kino Kennedy tapmise ajal.
Filmiks oli Tarantino "Vääritud tõprad". Palju ilusat saksa keelt, kuid sisu oli sünge. Lömastati päid, läbistati munandeid.
"Untergangiga" ühendab seda Zarah Leanderi kuulus meloodia Davon geht die welt nicht unter. Ikka laulab seda sõdurite koor koos natside jaoks riigivastase Zarah´ga.
Salvestus: © 1942 by Ufaton-Verlagsgesellschaft mbH.

6 eestlast lasti maha Tšernobõlis?

Niisiis, oleme 20. novembris 1986.
Mati Talvik (issand, milline mees!): Hallo-hallo, kas hr. Ants Kippar?
Ants Kippar, Rootsi, Estica vilistlaskogust: Jah, see olen mina.
Mati Talvik: See olen mina, Mati Talvik Eesti TV-st. Te ju tunnete mind, eks ju?
Ants Kippar: Hr. Talvik? Jah, olen kuulnud.
Mati Talvik: Palun, kas te teate midagi täpsemat öelda konverentsi kohta, milles arutati 6 eestlase mahalaskmist Tšernobõlis?
Ants Kippar: Jah, need eestlased olid koju lubatud, aga et nende ajateenistust pikendati, hakkasid nad vastu.
Mati Talvik: Aga see on ju vale! See pole nii.
Ants Kippar: Hr. Talvik, kas te olete kuulnud...
Mati Talvik: Midagi ma pole kuulnud!
Ants Kippar: Mis te siis helistasite?!
Mati Talvik: Mina tahan selgust saada!
Ants Kippar: Hr. Talvik, ma saadan teile konverentsi materjalid. Mis teie aadress on?
Mati Talvik: Lomonossovi tn. 200 100.
Ants Kippar: Lomnossov? Ma ei tunne sellist.
Mati Talvik: Väga kahju. Kas te neid eestlasi üldse tunnete?
Ants Kippar: Hr Talvik, ma ei räägi teiega enam ühtegi sõna!

Aleksandr Blok, "Kannatussõrmus"

Kõndisin tänaval, murede võrgus
öö minust nukrana mööduvat näis.
Valgusekiir tema pinnale nõrgus,
tuhaks ja sädemeiks lõhki käis.

Kibedaid mõtteid siin ustele longib,
paluvad öömaja, lõunaund.
Vankrikodaraid sillutist tongib,
mina vaid kõnnin, on hiline tund.

Koidik on valge ja saabumas kaugelt,
kuhu ma toetan siis omagi pea?
Akende taga nii õrnalt ja raugelt
kätt toetab linale neiuke hea.

Kangasteljed on langenud maha.
Piiga on töötanud mitu ööd.
Murelik hääl, palg hele kui vaha,
ütleb see neid pärast rasket tööd:

"Mida on elu mult võtnud ja andnud,
millal ma armastust tunda sain?
Ema mu hülgas ja isa ei tundnud,
sõrmus vaid tundis mind, ülevaim.

Kannatussõrmus. Mu enese veri
kaunistab mind sinu hiilguseks.
Võta mu arm, minu naiselikkus,
Kannatussõrmus, sa võta kõik, eks?"

1905

ПЕРСТЕНЬ-СТРАДАНЬЕ

Шел я по улице, горем убитый.
Юность моя, как печальная ночь,
Бледным лучом упадала на плиты,
Гасла, плелась и шарахалась прочь.

Горькие думы - лохмотья печалей -
Нагло просили на чай, на ночлег,
И пропадали средь уличных далей,
За вереницей зловонных телег.

Господи боже! Уж утро клубится,
Где да и как этот день проживу?..
Узкие окна. За ними - девица.
Тонкие пальцы легли на канву.

Локоны пали на нежные ткани -
Верно, работала ночь напролет.
Щеки бледны от бессонных мечтаний,
И замирающий голос поет:

"Что я сумела, когда полюбила?
Бросила мать и ушла от отца.
Вот я с тобою, мой милый, мой милый...
Перстень-Страданье нам свяжет сердца.

Что я могу? Своей алой кровью
Нежность мою для тебя украшать...
Верностью женской, вечной любовью
Перстень-Страданье тебе сковать".

30 октября 1905

Vt ka:
Värsid kaunile daamile
ja
Sügisearmastus, 1907

Kas jõuluvana on olemas?

Jah, lapsepõlves kõneldi nõnda. Sellel pildil ootavad inimesed ajaviiteks jõulumehe tulekut. Kuid see on juba ammu, 21. saj. pole lapsepõlvest enam haisugi. Kui olin veel väga pisike, siis elasime Toom-Kuninga tänaval, toona oli see Pioneeride uulits. Detsembris tõmbusid kõrgete pihlakate marjad mu jäälilledes akna taga kollakaks. Leevikestel oli siis järelikult mujal toidulauda. Vaatasin siis ikka nukralt aknast välja, otsekui soovides veenduda, kas ei ilmu juba välja näärimehe punakas mantel ja lambavillased kapukad. Ei tea, miks arvasin, et ta peaks tulema sokkides. Luuletused olid kõik viimseni pähe õpitud, jäi vaid neile kui märgisüsteemidele anda väljenduse kiht.

Madissoni õudusuni: füüreri pilti polegi seinal!

Madisson peab oma nõudlikele tööandjatele tõestama, et Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei on asutatud just Hitleri pildi all.
Moskva sooviks lõpuks kogu ilmale tõestada, et Eesti rahvuslik sõltumatus sai võimalik ainult tänu Hitleri kamariljale ja et eestlased on fašistid.
Kui nüüd ilmus uudis ERSP taasasutamisest Nõmme raadios, ruumis, mida kaunistavad natsisümbolid (vt filmi "Radikaal"), siis olid paljud Delfi kommentaatorid nördinud: kas ta siis ei saa aru, mis kondi ta sellega Moskva propagandamasinale hambusse annab! Aga selles ongi asi: Madisson saab sellest väga hästi aru. Ja sellepärast ilmus ta TV3 uudistesaatesse nõnda, et kaamera võimaldas taustalt näha ka Aadu pilti.
Loomulikult ei ole Madisson mingi hitlerlane. Füürer pole talle kunagi korda läinud. Tal on lihtsalt vaja oma palk välja teenida.
Ja vahest on ka siin võti teiste natsinänni armastajate psühholoogia lukuaugu jaoks - Teinoneni või radikaal Lepa. Siin võivad olla ka Superego probleemid: keelatud asi on mõne jaoks hea. Vaistlikult tajub väikelaps, et kaka, mille valmistamine seotud naudinguga, on kellegi silmis halb, määriv, vastik. See annab lapsele trotslikult alust kakat juurde toota, isegi kui seda parasjagu tulemas polegi.
See on põhjus, miks ka täiskasvanud astuvad keelatud, tabulistele territooriumidele. Igas täiskasvanus on alati ka teatud ports last, vähemalt sissejuurdunud mälestusi sellest, kuidas asi oli kunagi.
Raevunud Madissoni oleks telekaamerate ees võinud näha siis, kui keegi oleks otsustanud Aadu pildi taustalt õigeaegselt ära koristada. See on ju tema rahakoti kallale minek!
Samasugust raevu oleks tundnud hr Bäckmann, kui Eestis ei oleks leidunud inimesi, kes õigeaegselt kinnitanuks: jah, elame küll diktatuuririigis, kapo on totalitaristlik, kapo vangistab kõiki ja Pihli türa torgib valimatult.
Mänguasju, mille poole stressis laps pöördub, nimetatakse ülekandeobjektideks. Selliste inimeste õudusunenägu tähendab seda, et neilt võetakse need objektid ära.

Ja Arina Rodionovna ütles: Tulilind

Fotol: vaade lumesajule minu aknast.
Viimasel ajal ongi ainult töö ja töö ja töö ja ei ole mul aega olnud midagi füüsilist teha, mida mehe organism peaks nagu nõudma. Minutid lähevad kõik töö peale, mis ongi normaalne, kui inimene tahab midagi saavutada.
Kord tänab minu rahakoti sisu mind selle eest, mida praegu teen.
Eile oli Tallinna ülikooli EHI doktorantide kohtumine, kuhu oli kohale tulnud palju tarku inimesi. Arutati minu teemat, mida ma ka ette kandsin. Kandusime mõttes 6. juulisse 1721, mil Tartu maakohtu ette viidi Loopre mõisa tüdruk Kristin. Teda süüdistati suhetes korraga vähemalt kolme mehega: vabatalupoja Saare Jüriga, kubjas Hans Meritsega, Loopre veskimees Papi Jaaguga. Süüdistuspunktiks oli hooramine. Kristin pakkunud möldrile oma ihu ja Papi Jaagu kodakondne Marten ütelnud: "Jumal sündko temma ning temma Laste kätte, lähhen mina Ahjo pähle, siis temma kiusab mind; lähhen minna Parsil; siis kiusab temma mind: lähhen minna Laudil, siis kiusab temma mind." Probleem oli selles, et üks selle loo peategelastest, Saare Jüri, elas maa-alal, mis riivamisi puudutas Kalme hiit. See tõi hooramise (lad. fornicatio) teemasse sisse püha ja paha, terra sacrumi ja terra profanumi teemad.
Huvitavaid aspekte: kaardilt ei ole näha, et Saare Jüri just metsa taga elas.
Aga kaart on ka pärit natuke hilisemast ajast. 1812. aasta (oli vist see aasta, praegu pole aega kontrollida) adramaarevisjonis Saare talu enam pole. Püha sant Saare Jüri on kadund kõige oma majapidamisega!
Aga see ongi nii, et maastikud muutuvad. Sadade aastatega kasvavad laanest uued külad, põllud jäävad sööti, võsad haritakse üles. 1812 aastal tulnud hoopis uued inimesed!
Nii tulevad peale uued põlvkonnad, külade nimed unustatakse ja need inimesed, kes üksikuks jäävad - nende kalmud rohtuvad. Konkreetsed lood saavad legendide uduks.
Eileõhtune doktorantide kohtumine oli hariv. Kuna minu tekstis oli nõnda, et Loopre mõisahärra leitnant Carl Gustav von Zweigberg tõi Kristini Tartu maakohtu ette, siis oletas kolleeg Viivian eile, et leitnandihärrale oli nägusa ja hakkaja piiga süüdistamine kõigest mõisa pankroti varjamiseks.
Tõnis Kahu ütles, et tol ajal ei toimunud nii suur protsess sugugi mitte niisama. Mingit külatüdrukut ei tehtud näidispatuoinaks ilusate silmade pärast. Initsiatiiv pidi tulema kõrgemalt poolt ja kirikuringkondadest.

Kui linnavalitsus läheks naistele...

Foto: Urmo Udras.
Naised on Tallinna linna juhtimiseks läbi aegade teinud põnevaid ettepanekuid.
Kunagine linnapea Iivi Eenmaa laskis Vabaduse platsile joonistada lilli.
Abilinnapea Keit Pentus laskis kogu linna kaunistada lehvikeste ja rosetikestega, mida ka tema enda õrnad käed sidusid.
Endine sotsiaaldemokraadist linnavolinik Maimu Berg on rahul siis, kui trammidest ja pargipinkidelt võib lugeda hurmavaid luuletusi.
Lilled, rosetid, siid, ilukirjandus, kaunid kunstid... Selline ongi naise mõttemaailm. Muusikalis "Minu veetlev leedi" kurdetakse selle üle, et miks ei ole naine loodud nagu mees. Võime ainult õnne tänada, et see nii ei ole. Teele märkas "Suves" Lesta ja Arno Tartu-korterisse sisse astudes kohe, et poissmeeste korterist puuduvad hoolitsva naisekäe ja naiseliku maitse mõjud.

Vene soldati kiri Obamale

Alljärgnevalt näeme Vene soldateid üles tõstmas vineertahvlit nimega "Barak". See on reterritorialisatsioon (Deleuze ja Guattari järgi). Vineertahvel "Barak" on aga ilmselge kummardus USA presidendile, kellel just see on eesnimeks.

Maria Theresia

Parim saksakeelne poeet peaks olema Anastasius Grün. Eks te näete, kui hästi kõlab tema luuletuse "Maria Theresia" algus. Rütm on paigas!! See kõlab nagu sümfoonia. Õppige saksa keel selgeks, see on jumalate muusika!

Weiße Rose, ungeduldig, stampfen vor dem Kaiserschloß,
Unten harrt die Staatskarosse und der Diener goldner Troß;
Oben in der Burg Gemächern weilt die junge Kaiserin,
Festlich zu dem Kirchenzuge schmückend sich mit bangem Sinn.

Keskerakonna võit andis wannabe´idele hoobi

Ühest küljest oli Keskerakonna hiigelvõit Tallinnas lausa suurepärane. See andis hoobi wannabe´idele. Nimelt on Kultuuriministeeriumi haldusalas võimalik asuda asutust juhtima ka lihtsalt keskharidusega. Seadus sätestab konkursitingimused Kultuuriministeeriumi haldusalas: esitage "haridust tõendav dokument". Ja on inimesi, kes lihtsalt esitavad oma nõukogudeaegse keskkoolitunnistuse "käitumise ja hoolsuse" hinnetega. Neil ei ole vaja haridust, sest neil on tutvused. Nii on see võimalik ainult Kultuuriministeeriumi haldusalas, s.o alas, mis puudutab otseselt ka meid, kirjanikke. Ja meie kultuuriminister on reformierakondlane.
Kui Savisaar moodustab valitsuse, siis Kultuuriministeeriumis tuleb tagasi Raivo Palmaru aeg. Meediateaduse doktor Raivo Palmaru esitas erakordseid nõudmisi kõigile oma alluvatele - kui kõrgkooli diplomi olemasolu saaks nimetada erakordseks nõudmiseks. Kõrgesti haritud olid tollal nii Filharmoonia juhataja kui Sirbi peatoimetaja.
Keskerakonna võit on haritud inimese triumf. Vaadake meie abilinnapäid, tugevaid munitsipaalpoliitikuid - nad on haritud inimesed. Neil on ERIALA! Põmmpead, tehke järele.

Mida oma eluga nüüd peale hakata?

Istun siin tööarvuti taga ja mõtlen, mida oma eluga nüüd peale hakata.
Kas lõpetada praegune teadusartikkel rahvusvahelisele mainekale semiootikaajakirjale? Kas rahvusvahelist semiootikute seltskonda huvitab Tartu maakohtu protsess 1717. aastast Kavastu talupoja Herga Reino Ivani üle, keda süüdistati "in puncto fornicationis" (hooramise punktis)?
Kui seda õiges kastmes esitada, siis huvitab kahtlemata. Taustsüsteem tuleks leida semiootiline ja siin on mõningane eeltöö juba tehtud.
Herga Reino Ivan üritas "varastada armastust" teise küla abielunaise Nursimäe Madde käest. Samas Cubja Simo, kes elas lausa Nursimäe Madde kõrval, armastust varastada ei üritanud. Kui semiootiline taustsüsteem välja arvata (see on omaette teema ja läheks väga pikale), siis ongi huvitav, et ühe mehe jaoks elab aare sealsamas nina all ja ta teeb, nagu ei näeks seda, samas teine mees läheneb ka seitsmepenikoorma saabastega eesmärgile.
Ja kas armastuse varastamine on siis kohe hooramine? Visaku esimene kivi see, kes seda pole teinud?
Ja nimetus "Herga" tähendab mõistagi "Härja". Saksakeelsetes kiiruga kirja pandud kohtuprotokollides esineb eestikeelsetes sõnades ja lausetes alati nimemuutusi. Mida lähemale 18. sajandile, seda kiirustavamaks ja pealiskaudsemaks läks kohtukirjutajate stiil, lähenedes lõpuks lausa tänapäevasele tõttamisele.

Vali Vitsut, vali minu boss!

Elus on mul ülemusi olnud üksjagu, aga Toomas Vitsut on neist parim. Tõe huvides ei saa siin unustada ka Peeter Ernitsat, keda ülemusena seaksin T. Vitsutiga ühele pulgale.
Esiteks võib öelda, et Vitsut on haritud ja elukogenud mees. Ta ei talita kunagi uisapäisa, seda on ka näha asjaolust, et ta tihti jääb sügavalt mõttesse. Tal on hea omadus seletada midagi põhjalikult lahti inimestele, kes asjast suurt ei jaga. Kui kohtusin temaga teist korda, selgitas ta mulle põhjalikult lahti Tallinna eelarve, kuigi seisime tänaval kuuma päikese all ja tegelikult oleks tulnud varju minna. Ka küsib ta alati lähedal seisjate arvamust.
Poliitikute hulgas on Vitsut vastuvoolu ujuja. Olen märganud, et talle meeldib tegelda asjadega, millest teised peaaegu ei mõtle. Nii on tal tekkinud mõningad täiesti oma ideed nagu Eestis viljeldavad töökeeled või elamulaenu garanteeriv poolriiklik fond. Samuti ei ole ilmselt ükski varasem linnavolikogujuht andnud volikogule strateegilise planeerija või vaatleja staatust linnas – Vitsut on selle ise välja töötanud, ise loonud vastava statuudi.
Toomas Vitsut ei ole ülemus, kelle kabinetti astudes tekib kartuse või kõhkluse tunne. Ta avab hommikused koosolekud täiesti sundimatult. Ka tema koosolekul osalejad jäävad kuidagi mõtlikumaks.
Millega tegeles T. Vitsut enne volikogu juhiks saamist, ma suurt ei tea. Mõningatest tema suhtumistest on näha, et ta on õppinud psühholoogiat ja ilmselt teinud mingil oma elu perioodil olulise järelduse: konkurentide maha tegemisest tuleb hoiduda. Tema ja konkurendi vahelises väitluses mängivad kaasa seisukohad, mitte argumentum ad hominem. Seda olen ka ise temalt õppinud.
Mõningatest Vitsuti vaadetest on raske paugupealt aru saada. Näiteks on ta rääkinud sellest, et Eestisse on vaja English Speaking Unionit. Mina saan sellest veel aru, aga näiteks verinoor inimene võtab inglise keelt mitte kui omaette väärtustatavat suhtlemisvahendit, vaid sama loomulikuna kui hingamist.
Millega tegeleb T. Vitsut vabal ajal, ma taas ei tea. Seda võib vaid aimata. Arvatavasti loeb ta mingit kirjandust, ka ilukirjandust. Arvatavasti aga see tema lektüüris ei prevaleeri, oletada võib pigem midagi majandusteaduslikku.
Välislingid
http://et.wikipedia.org/wiki/Toomas_Vitsut
http://en.wikipedia.org/wiki/Toomas_Vitsut

Kes on Zero Wolf?

Pildil: kaader Mel Gibsoni filmist Apocalypto. Tegelane, maiade pealik Zero Wolf uurib oma seltsimeest, kellele on lennanud kärbes silma. Vaene mees!
Mel Gibsoni film on geniaalne, seda võiks vaadata lõputult.
Miks kõnelen Zero Wolfist just nüüd? Kuidas on 15. oktoober seotud just selle tegelasega? Olen saanud Rootsist Werner Enningeri artikli "Focus on Silences Across Cultures" (Intercultural Communication Studies 1:1:1991). Seal räägitakse kahte tüüpi märgist: cross sign ja zero sign. Zero sign ei ütle eriti midagi, ta ainult viitab, et tegu võib olla märgisüsteemiga. Cross sign on märk, mille iga kude või struktuuriüksus ütleb teisele: ma olen osa sinust. Zero sign vaikib alati ja ka "Apocalypto" tegelane Zero Wolf on tihtipeale nagu keele alla neelanud. Nagu Zero Sign´gi, võib tema taga midagi olla, aga tavaliselt tapab tema.

Püha sõda

Nüüd tõuse, sõdiv hiigelriik
sa surmalahinguks.
Fašismijõud tumedad
löö põrmu, hingetuks.

Ei suuremeelset andestust
neist heitlustest ei saa,
Käib püha sõda, verine
ja võitleb kogu maa.

Me kand nüüd tabab vaenajaid,
ja murdjaid, riisujaid,
kes kägistanud alati
me lõõmavaid ideid.

Ja mustad tiivad iialgi
me maad ei varjuta.
Me avarused alati -
nad jäävad meiega.

Jääb vaenlasele ahelaid
ja rivi puudest riste.
Neid jälitab me kättemaks,
me tapame fašiste!

Telekomi kadu - paha, paha

Äsja maksis Telia Sonera Eesti Telekomi 90,2% enamusosalusega aktsiate eest 11,6 mlrd Eesti krooni. Seni kokku. Ansipi valitsus raiskab selle raha ära ju hetkega.
Teliale kuulus juba enne üle 50%, kuid nüüd kuulub veel rohkem. Kui kuulus, siis nagu millegi üle kurta ei olnud, Telekomi üks osa Eesti Telefon töötas hästi.
Standardite suhtes ei muutu midagi.
Telia Sonera on 100% Skandinaavias ja allharuga ka Baltimaades tegutsev firma. On ohtlik, et sellise firma käes on liiga palju Eesti telekommunikatsioonist. T. kommunikatsioon on Eesti riigi ja rahvuse strateegiline ressurss. Telia Sonera võib selle rasketel aegadel lihtsalt Venele maha müüa, eriti kui Vene asjad hakkavad majanduses paremini käima.
Sõjalise konflikti korral viivad välismaalased oma varanduse kiiresti välja. Siis jääme infosulgu ja langeme tagasi kiviaega, nagu USA lubas 2003. aastal Iraaki kiviaega pommitada. Juba majanduskriisi ülimas põhjas, kui välja ilmuvad talongid, katsuvad svenssonid saadud kauba siin kiiresti turustada.
Vali nüüd kandidaat 666!

Mehis Heinsaarega Tartus esinemas

Eile toimus minu loominguline õhtu Tartu Kirjanike Majas. See oli esimene kohtumine lugejatega peale 2006. aastat, mil ka toimus õhtu just Tartus. Kõnelesin oma viimasest raamatust.
Eriti valmistas rõõmu, et mind oli teiste hulgas kuulama tulnud kirjandussuurmeister, meie grand man Mehis Heinsaar.
Kõnelesin 45 minutit, saalis istus märkimisväärselt palju noori inimesi, kes olid ilmselt Tartu Ülikooli tudengid. Kahekümnendate aastate teema tundus paljudele neist olevat üllatus. Järgnes küsimuste ja vastuste voor.
Üks vanadaam küsis, kas ma kuulun kuhugi parteisse. Saanud eitava vastuse, mainis ta, et praegune valitsus teostavat genotsiidi pensionäride ja seega kogu rahva vastu.
Üks noormees avaldas imestust, et 20ndate aastate noorte jaoks oli A-võõrkeel inglise keel. Tema olla Jaan Krossi "Wikmani poistest" lugenud, et inglise keel oli pigem C-keel, hoopis enam pandi rõhku prantsuse keelele.
Noored kuulasid hoolega, mida vanematel inimestel oli ütelda. Vangutati pead, kui ma ütlesin, et minu tegelane Johannes Kopti on sisuliselt mina ise, kuid 17-18 aastaselt.

Kirjaniku mõtisklus kirjandusest

Mida olen ma elus tahtnud kirjutada ja mida olen kirjutanud? See kõlab nagu küsimus, mida olen üldse elus saavutanud.
Kirjutanud olen ma omajagu raamatuid ja viimane, "Ärid kuuliaukudega majades" läheb Tartu ja Tartumaa raamatukogudes praegu nagu soe sai. Sealses kontekstis ei jää see Ruitlase superbestsellerist "Naine" kriipsuvõrragi maha. On ju minulgi "Ärides" juttu ühest naisest, õigemini - tüdrukust.
Olin aga kaheteistkümne aastane, kui mul õnnestus tutvuda Arkadi ja Georgi Vaineri kriminaaljutustusega "Tünnissõit" (Гонки по вертикали: Роман. М., 1974 (Стрела) - История противостояния гениального преступника и следователя.). Vainerid olid tuntud Nõukogude detektiivinduskirjanikud, Arkadi suri USAs 2005. aastal, Georgi suri USAs 2009. aastal. -Ai, nüüd vajutasin valele nupule, arvuti lõi kalkulaatori lahti-
Niisiis, Гонки по вертикали: ühes Moskva vaksalis on kinni püütud professionaalne varas Aleksei Deduškin hüüdnimega Pulk (või oli see Julk?). Deduškini asjade seast on leitud haruldane välismaine orden, mis ei peaks seal olema. Moskva kriminaaljälituse inspektor seltsimees Tihhonov asub asja uurima; varga küsitlemine ei anna adekvaatset vastust, sest Julk vastab nipsakalt. Lõpuks päästab ainult ülemuste käest saadud auhinnakell Tihhonovi Deduškini kuulist.
Kogu lugu on kirja pandud põnevalt ja leidlikult. Elasin täis 15 aastat ja mõtlesin hakata kirjutama oma lugu, ainult et Vaineri stoori oleks ümber pööratud fuugasüsteemis: Deduškini nimi oleks Babuškin, Tihhonovi nimi oleks Gromkov. Ordeni asemel oleks üks teine iidne vene autasustamisviis: vasta kukalt andmine. Mu isa rakendas seda mõnikord minu peal, kui olin teismeline.
Teismeeast pärinevad ka kaunimad praegused unenäostsenaariumid: müstiline rand, punane maja kitsal tänaval. Lõpetan nüüd, side lõpp.

Kohalikud valimised pealinnas

Mis toimub pildil?
Need on kohalikud valimised Tallinnas.
Väiksem vend tähtsa partei juhile (paremal): "Mida sa sööd, et nii tark oled?"
Tähtsa partei juht: "Liha ja rasva! Liha ja rasva!"
Väiksem veider vend (WWW): "Nii palju süüa ehk ei maksaks, teed liiga oma maksale!"
Parteijuht: "Linna ja rahva! Linna ja rahva! Andke ainult kätte, küll ma ise vaatan, mis sellega teha!!"
WWW (kähiseb nagu kass). (Sisestage Google Image´isse "cat in prison". Vaadake ise, mis välja tuleb).

Vaimudega olen juba ammu kimbus

Seegi kord paistsid Peeter I aegsest kaitsetornist kellegi õnnetukese hõõgvel silmad. Ehk nuttis Paljassaare vaim oma elamata aastaid? Samas minu juuste värv annab tunnistust elatud aastaist. Kaido Einama foto.

Jossif Brodski

Aed

On hämarik, on aed, on tühi
aed nagu läbipaistev sünge peegel.
Ja lehed langevad, tuul rühib
ja lükkab lehesadu aia teedel.

Me saatused on seotud kellakaigus,
sa oled aed, mis täis on sügistukset
Su viljad lahkusid ja selles käigus
mu saatus kuulis sinu oma kutset.

Suur aed! Su paindes oksad
jah, andvad minu sõnadele lae.
Kas lehesaju keerlemisest oskad
sa üles leida sügishämaruse tõe?

Küll elada ma tahaks kevadeni,
kui vahepeal su vilju taband surm,
neid ära viidud, raputatud seni,
kui ahtraks jäänud aia nukker nurm.

Ei, ära sõita! Teed on pikad,
nii nagu sindki, kutsub teede kära.
Jääb maha aed, ta puudki viljarikkad,
kui hiigelvagun viib mind kaugel´ ära.

Aed, hüvasti! Ja jääge jumalaga,
kõik sinu koidud vaikivad. Kui kauaks?
Idüll – kuid karm ses aias oli, aga
siin sügis muutus lehtedele hauaks.

1960

Kirjandus

Mind ümbritsevad vaikivad häälikud,
võõraste peade moodi
häälikud,
nälgas häälikud, paljad häälikud,
peahäälikud, kurdid häälikud.

Häälikud nimisõnadeta, lihtsalt – häälikud.
Häälikud,
kes elavad keldrites,
räägivad – keldrites, sünnivad – keldrites,
üleüldise optimismi
mitmetel korrustel.

Igal hommikul
lähevad nad tööle,
segu segavad, kive laovad,
aga, rajades linna,
ei raja nad linna,
pigem omaenda üksindusele
mälestusmärki püstitavad.

Ära minnes,
nagu minnakse ära võõra mälust,
mõõdukalt astudes
sõnast sõnasse,
kõigi oma
kolme ajaga
tõusevad häälikud
ükskord
Kolgatale.

Ja taevas nende üle
on nagu lind külakalmistu kohal
Nad nagu seisaksid
lukus uste taga,
keegi koputab
naela lüües
eile,
täna,
homme.

Keegi ei tule
ja keegi ei ava.
Haamri koputus
saab igaveseks rütmiks.
All lebab
maa hüperbool.
Ülal liigub
taeva metafoor!

1960

Lauluke

Ta tuleb Itaaliast,
sealt aedade maalt,
ta tuleb ja lendab
sealt taevaselt raalt.
On koduta jäälind,
ta lauluks vaid vihin,
üle taeva ja põldude
me poole sihib.
Ta silm näeb nii kõrgelt
ja lennus on sakid.
Kus on tema Olümpos,
ei lenda seal hakid.
Näeb lillesid aasal
ja Alpide rünka
näeb riike ja mägesid
ja avastab künka.

Leiab järsakus männid
ja keerutab, kisab,
siis lennule jälle ta
tempot nüüd lisab.
Ta hajutab pilvede
hullunud tiira,
teab poolakaid, sedagi,
kus on Monte-Cassino.

1960(?)



Instruktsioon kurbadele

Ei peaks olema väga õnnetu, ja mis põhiline, kinnine.
Anna Ahmatova

Ootasin autobussi Irkutskis.
Jõin pruuni vett, otse kraanist.
Leidsin sibulat, tilli – vaat siis
ühest lennujaama restoraanist.
Ärkasin lennukimürast,
ärkasin lahti rebima.
Valsi järgi, mis tuli külast
pidin sahinal tantsima.
Mööda sinakat atlass-linti
valss viis mu taeva,
kus olla said veelgi kurvem
kesk veel rohkemat vaeva.

Kibedust, mitte suhkrut?
Siis vaata ennast!
Me isamaa ja nukrus
on nagu kaksikvennad.

6. juunil 1962



L.M-ile

Aeg kahetsusteks üsna käes
ning väljas lampidele sajab lund ja
me muud ei tahagi, kui täies väes
ses öös me õpetajaid ära tunda.

Kõik see, mis oli kord meil kahel,
see elab, hingab ikka veel,
mis oleks jäänudki kord meie vahel´
on leidnud sõpru oma teel.

On elu vaikne jõgi, jutu sära
ja armastuse paadi hulp
kui süda lööb – see väike kära
ja vürtsilt maitsev veinikulp.

On anne väga andeksantav
ja rikkus väga seotud tõug
Et üldse andeks anda, meil on
kurb-vilets vabadusse liug.

Et vaikselt räägime, on maailm viidud
nii surmale kui hurmale.
Ta nukker kuju nüüdsest ilmub
mu lähedale, kõrvale.

Kus seemet külvata ei tohi,
ja on üks võidukas asfalt,
seal kasvab kibeduse rohi
ja unustuse-, must ja kalk.

Kõik kulgeb veidi, kiirustades,
kõik räägivad: on elumöll.
On eluoskus see, mis laseb
veel tunda veidi armastust.

Oh süüta oma murekülvid
ja ahastuse laternad.
Löö õlaga sa katki hämar,
see pimeduse kavalkaad.

Veebruar – märts 1961


Sonett

G.P.-le


Taas lahe ääres elame, kui oleks meil nüüd pilvedega ajasõit, meid ähvardamas kraater eilane, ta külvab hävitust ja matab kõike,

taas valdab tuhk meil tänavatepõike ja klaasid lendavad, kui lööb Vesuuvi-kuru, tuhk uinutab meid ilmast siis, kui kõik on… kõik on puru,

nii tahaksin sel hirmsal tunnil sõita äärelinna tasa vana trammiga, su majja siseneda püstipäi, las möödub aastat sada – salku tuleb, et kaevata meid vaesekesi siit, ma tahaksin, mind nõnda leidkugi: su süleluses igavikku hüüdmas hüvasti.

November, 1961.


Jõuluromanss
Jevgenia Reinule, armastusega

Ujub vaikses tusalaevas,
öiste kannatuste seas,
oma liikumise vaevas,
Aleksandrovski suur-aias
tühjal hämaruseraal
roosi moodi vetesõiduk,
kaasas möödaminejad,
kõrval armastatud.

Udu pimedusse lotot
paneb joodikutega.
Välismaalane teeb fotot
linnavaadetega
objektiivirõngasse.
Ning siis tahab katsuda
sõita ta Ordõnkasse,
takso – haige ratsuga.

Ujub suure tusa sees
laulja, laulnud äsja laulu.
Samas seisab kojamees,
kus on vana müügiauto.
Vana armastaja läheb
tänavate rägas.
Öise rongi kohal tähed
samuti on tusas.

Kaunitaril kirglikul
kah ei ole tuju.
Keegi trepil veel ei maga,
juudi mõtet kujub.
Üle linna väriseb
udu, hämarik ja võpp.
Aga meil on juba jõulud
ja on nädalalõpp.

Õhtu külm kui uisuraud.
Kihutavast vagunist saab
jahe tuisuhaud.
Õhus lõhnab vist halvaad.
Pihud meil on külmad,
tuled aga kollased.
Jõuluõhtu süütab kiired,
nüüdsed, tollased.

Suur on tusk, et elu jälle
otsast siin võiks alata.
Linn koob pimedusesalle,
hiigellinn kui müriaad.
Leivapalukest kes sai...
kellel päev läks hästi...
elu kaldus siin ja seal
karmilt risti-rästi.

28. detsember 1961.

Müü ennast ja sa oled idikas

Tahtsin Twitteris järgmisel kombel säutsuda:

Twitteris durustamine on väga tähtis, suuremad sellealased meistrid oskavad oma kaupa ideaalselt müüa.Müü ennast ja sa oled edukas!

Kahjuks ei võtnud Twitter seesugust lauset vastu - nupp "Update" jäigi ennast ketrama.
Järelikult ei võta Twitter nii lolli juttu põhimõtteliselt vastu.

Valged jõud kõik fašistid, Savisaar rahva poolel

Lugesin Päevalehest Heiki Suurkase kirjutist Sudeedivenelased ja kohalik gauleiter.
Siin on küll midagi nihusti.
Üheksakümnendate aastate alguses mängisime koos Suurkasega mälumänge. Tema mälu oli küll triljoneid gigabaite pikk ja lai. Hiljem ei ole ma teda aga kohanud.
Tsiteerime Heikit: "Neid, kes nõustuksid „sudeedivenelaste” gauleiter’i rolli täitma, ei olegi raske leida. Klenskist, Ušakovsist ja Uspaskihhist iseseisvatele riikidele väljakutse esitamiseks paraku ei piisa ja nii tulebki mängida Savisaare, Rubiksi ja Paksase kaardiga."
Gauleiterid on just need valged jõud! Meie peaminister ja terve hulk tema asetäitjaid on fašistid, arvestades seda pronkssõduri juhtumit, ka Laari ajalookäsitlus on fašistlik. Ta ju võeti isegi Saksamaal kontrollimisele väidetavate natslike ideede pärast.
Aga Savisaar on lihtsa rahva poolel, jagab suppi ja on nagu päris oma jope kunagi.
Juba siis, kui ma keskkoolis õppisin ja maailma poliitilise filosoofia klassikaga tutvusin, tekitas mu jaoks äärmist tülgastust termin "valged jõud". Need pole ju muud, kui teraskiivri ja haakristi jõud! Õudusega meenutan, et mustad mundrid on hoogsa käeviibutuse saatel marssinud minugi unenägudes.
Valge jõud - must munder.
Välgunooled krael - seda ma ei kannata. Ükskõik kui õilsatel eesmärkidel nad seda sümbolit ka kandsid - kõik on vaenlased ja asi voossemm.

Luukas Kristjan andis vande!

Tõepoolest, täna on kõik lehed täis fakti, et presidendi poeg on tublilt lõpetanud ülikooli ja pärast seda astunud, nagu kord ja kohus seda nõuab, Eesti kaitseväkke.
Nagu öeldakse, "meie pere hääled on nüid talle karanteeritud".
Samas toob press ära terve rea noorpoliitikute eneseõigustusi, miks nad ei ole vajalikuks pidanud täita oma kohust meie armsa isamaa ees ja jäänud süldiks kusagile tugitooli teleka ette, selle asemel, et ühes presidendi pojaga relv kätte võtta ja teha kaitsekraavides laskeharjutusi ning jõunumbreid.
Õige mees jõuab kõike teha, nii ülikooli lõpetada, doktorantuuri astuda kui ka sõjaväes käia. Ja õige mees ei lähe kunagi teenima meid okupeeriva riigi armeesse. Mul oli see võimalus, kuid ma ei kasutanud seda!
Selle asemel andsin ka mina sõdurivande sealsamas Tapal, midagi 1994. aasta novembri paiku. Sellepärast oli mul nüüd ka sümpaatne lugeda Luukas Kristjani heietusi teenimisest Tapa vanas armsas sõjaväelinnakus. Tekkis nii nostalgiline tunne, et oleksin taas tahnud kuulata neid lugusid, mida toona meil õppeklassis mängis Saksa satelliitjaam "Viva". Need olid Sparksi When Do I Get To Sing My Way, Whigfieldi Saturday Night ja Bonnie Tyleri Total Eclipse of My Heart. Saksa muusikajaama "Vivat" suleti Üksik-Raadiotehnilise Õhukaitsepataljoni õppeklassis Tapal suhteliselt harva ja ise võite arvata, kuidas see mõjus meie õppeedukusele armee "sisemise sideme" omandamisel. Mina lahingukooli kah ei pääsenud, mul oli siis suhteliselt kõva pea, aga paljud pääsesid.
Tahaksin uuesti tagasi noorusradadele Tapale, sealse raamatukogu ümbruse unenäolisesse atmosfääri! Seal lehvis unistuste udu. Kummaline, ma pole pärast seda seal käinudki.
Aga mitte seepärast, et mul oleks olnud sellega seoses mingeid valusaid mälestusi, oh ei. Kätekõverduste seeriad ja takistusriba olid ikka väga mõnusad. Ka nüüd seletab noorhärra Ilves ajakirjandusele, et mõne raskema kätekõverduste seeria või voodiralli ajal oleks ta tahtnud kergemalt pääseda. Miks mitte, Jumal hoidku (muide, olen jõudnud vahepeal arusaamisele, et Jumal on ikka olemas!)
Minule kätekõverduste seeriad mingeid raskusi ei valmistanud. Nagu vist juba kusagil eespool mägitud, oli mul hästi kõva pea, kõik jäi raskesti meelde, kuid kätes see-eest jõudu küll. Loodus annab kõike jaopärast, targad teeb ta nõrkadeks, lollid aga tugevateks.
Jooksime Tapa lähedastes metsades rivilaulu saatel, mille olin kirjutanud mina. Jalas olid meil "kiievlased", eriti rasked saapad. Veel täisvarustus ja täisvarustuse hulgas seljakotis ka kaks tankimiini. Ükskord oli mul veel piparmündi likööri pudel kaasas. Mäletan, et tuli ette juhus, kui reamees Rebane (nimi muutmata) kauples minult ühte miini endale, nii et minule oleks siis jäänud üks, reamees Rebasele aga kolm tankimiini. Teadagi, sõjavägi teeb ju meheks.
Takistusribal tekkis väike hirm, et see koht seal, teate küll, kus lauaotsalt lauaotsale tuleb hüpata, lööb mulle põlvedesse, aga ei, ei löönud mitte. Või see kätekõverduste seeria, millest reamees Ilves räägib. Sa oled kell kolm öösel häire korras üles tõstetud, aga mitte enam unine, sest pooleteise (hmm, pigem ikka kahe) minutiga on treppidest suure müdinaga alla joostud. Ja palju siis jaoülem neid kätekõverdusi teha ikka annab, nelikümmend, viiskümmend... pärast seda läheb juba põnevaks. Siis tahad juba kergemalt pääseda, sest seljakott on sul seljas. Ja kui oled veel "noor", siis jaoülem togib sulle saapa otsaga õrnalt kuhugi diafragma piirkonda ja parastab: "Kõht ülespoole! Ega sa naise seljas ei ole!"
Nende aastate võlust võib veel palju rääkida, aga kuna te IP-aadressi järgi näete, paiknen praegu hoopistükkis Raplas, nii et jäägu see parem teiseks korraks. Igatahes tekkis mul pesident Ilvese suhtes hoopis suurem austus, et ta julgustas oma niigi oma peaga mõtlevat poega armeesse minema ja käis teda ka regulaarselt külastusaegadel vaatamas. Tubli Eesti mees. Mitte see pask, kes meil igal pool loksub ja nii armeest kui ka ülikooli lõpetamisest kõvale hiilib.
Sa seisad kasarmu ees tänaval ja vaatad tunnimeeste liikumist. Latern aga särab ja valgustab nüüdki veel. Noorusradu, kus me käisime. Armastust, mida me läbi elasime. Ja otsekui vahuse jõe mürisevad lained jõuab sinuni teadmine: see kõik ei tule ju kunagi tagasi. See jääb sinna, kus ta alati on olnud.

For all my translators

"Ärid kuuliaukudega majades" is finally published!
This is the picture of my book.
And ISBN is 9789985657317.
Te võite seda näha igal rahvusvahelisel messil, kus on ka eesti kirjanduse lett!

Koer näksip

Pilt pihta pandud Inno ja Irja blogist.
On 1988. aasta 2. veebruar, külm päev. Hakkab hämarduma. Andrus Ansip ja Robert Närska seisavad parteikomitee aknal ja vaatavad Vanemuise tänavale, kus miilits koertega meeleavaldust laiali ajab.
"Vaata," ütleb Andrus Ansip. "Koer näksip."
"Ma olen Närska, mitte Näksip," vastab Närska.
"Keda koer näksinud on, ei see enam tänavale tule," resümeerib Ansip stoiliselt. Poole tunni jooksul ei pilgu Ansipi silmad korduvalt, mistõttu Närska hakkab teda pidama tulnukaks.
"Kuhu sa laeva jätsid?" tahab Närska teada.
"Mis laeva? Ah jaa, tähelaeva! Aga ei - vaata, üks koer näksip seda praegu!"
Andrus Ansip tormab veebruariõhtusse ja jõuab parasjagu just seks ajaks, mil koer laseb tähelaevale kollase soru.
Või joru?

Nägime tanklat, kus Vändra Aveli jalaga näkku sai

Foto: Kaido Einama, 4. september 2009. Foto pealkiri: "Star Wars. Lõhavere".
4. septembri hommikul asutasid neli meest Sakalamaale 800 aasta vanustele võitlustandritele minema.
Kõigepealt sõitsime läbi Vändrast, kus mulle näidati tanklat, mille ees Vändra Aveli jalaga näkku sai. Avaldasin tunnustust Vändra Avelile, kes tegelikult on väga maitseka stiiliga daam ja oskab vaoshoituks jääda ka kollase meedia krae vahele tükkivate rünnakute eest. Et sai jalaga näkku - mis teha, ju siis ei olnud tal õigel hetkel kaitsjat.
Edasi viis meie tee Madisepäeva lahingupaikadele. Püha Matteuse päeval, 21. septembril 1217 toimus siin gigantne heitlus Eesti ühendmaleva ja Kristuse Sõjateenistuse vendade (tuntud ka kui Mõõgavendade ordu) vahel. Mõõgavendade liitlasteks olid Saksamaa ristisõitjad ja nende väge juhtis krahv Albert Lauenburgist. Eestlaste ühendmalevasse kuulusid sõjamehed kõigist suurematest maakondadest v.a Ugandimaa ja Saaremaa - neid juhtis Lembitu. Ristirüütlid murdsid Eesti maleva keskkoha läbi ja takistasid vastasväe tiibu endale kaela langevat, nii painutati meie suguvendade vastupanu Cannae taktikaga. Lembitu tapeti selja tagant, ta pea viidi võidumärgina Riiga, Sakalamaa külad rüüstati ja linnustesse seati sisse võõras võim, mis kehtis siin 1223. aastani.
Mis värvi oli Mõõgavendade ordu meeste mantel? Valge. Aga Templiordul, küsite nüüd kohe. Punane ja valge. Aga Püha Laatsaruse ordul, mis värvid neil olid, küsite nüüd otsekohe. Roheline. Aga kuidas on Hospitaliordu ehk Püha Ristija Johannese orduga, tahate nüüd kindlasti teada. Must.
Kui tulla nüüd tagasi esialgse teema juurde - värvid ajaloos, siis selle kohta võin nii mõndagi jutustada. Kui eelpool mainitud Vändra Aveli kannab tihti valget kleiti, siis ei ole see niisama. Naiste valikul ka sügavad ajaloolised traditsioonid, millest võin ma siin leelõuka ees pikemalt pajatada.
Värvid olid tähtsaks asjaks inimkonna koidikul. Keskajal värv õpetas ja haris, andis hoiatuse ja karistas. Punane Rüütel soovis rõhutada kas oma halastamatust turniiril / lahingus või oma seost Õnnistegijaga, kes ju ka oma verd valas. Valge tähendas pattudeta vagadust, koidikut (trubaduuridel oli ka selline lauluvorm - "Koidik") või süütust. Seevastu roheline rüütel vihjas kõigi rüütlite vaimse isa – kuningas Arthuri lipule, kuldne või kollane võidi värviks valida korrespondeerumisest kauge daami kleidiga ja palju muud.
Daamid seisid samuti dilemma ees - mis värvi siduda oma rüütli kiivritutile? Või visiirile? Ei parem siiski kiivritutile, sest kuninganna Guinevere sidus selle ikkagi sir Lanceloti, oma rüütli kiivritutile. (P.S. Sir Lancelot ei olnud siiski tema mees.) Kui valida selline värv, mida rüütel juba kandis, siis oli see igav jne.
Aga et naisele jalaga näkku - seda ei tehtud.

Aleksandr Blok, "Sügisearmastus", 1907

Kui Neeval kord süttivad tuled
ja helendab taeva hall tina,
siis sina sealt võõrana tuled,
ning sulle võiks ütelda "sina".

Su metsik ilu kord mängis
ja vahedus tekitas värinat,
su hõbelusikat titesängist
sa nüüdki veel tundusid pärivat.

Tema oli ka armus arukas,
tunde kange kilbiga liipas.
Aga Temake metsikult armastas,
lembis Temake südame pilpaks.

Nii jäigi vaid käsi murda,
teades: põhjatu põhjamaa öö,
teades: ilu juurest ei tulda,
kena õrnus sind ju ei löö.

Ainult tühermaad särasid aga
ööde embustel uutel.
Seal, Neeva sildade taga
paistis helesinine kuppel.

Sankt Peterburg, 10. oktoober 1907.
Vt ka minu tõlget ühest osast Bloki Värssidest kaunile daamile.

Reform jättis Tartu allakäiguspiraalile

Viibin praegu Tartus ja märkasin, et tuvid on Barclay platsi täis sittunud. (Vaimusilmas kuulen nüüd Keit Pentust naiselikult ütlevat: "Kuidas sa räägid?") Küüni tänav on üldse üles kaevatud kuni Raekoja platsini, ilmselt saab õigesti ajastatult valmis valimiseelsel ajal, et reformierakondlik linnapea saaks lindi läbilõikamisega plusspunkte koguda.
Ülikooli ajalooteaduskonna ees on sitt.
Ja mis maja on Juhan Liivi tn 3? Vaba maja, elab kes tahab? Klaasid puruks pekstud, seina peale kirjutatud roppused, sees on uriiniloigud ja kusekristallid (Jälle: "Kuidas sa räägid?!") Ja seda vaevalt 25 meetri kaugusel meie Ajalooarhiivist, kus neid ridu kirjutan.
Tallinnas on võimul Keskerakond ja kohe näha, kuidas peab linna majandama tõeline peremees.
Emajõgi on nagu "Toomas Nipernaadis": jõgi kannab kuldseid lehti.

Ansip on tegelt tubli mees

Peaminister ja Reformierakonna juht Andrus Ansip on Eesti üks vihatumaid poliitikuid.
Ansip viis kesklinnast ära langetatud peaga sõduri ja laskis välja kaevata langenute säilmed. Seda tegi ta omaksetelt küsimata. Kas see tähendab, et Eestis võib nüüd mis tahes haua lahti kaevata?
Rahva viha kartes andis valitsus käsu toimetada seda tööd valges telgis, kuid tumeda öö katte all. Seda nimetati arheoloogiaks. Aga Euroopas kehtib traditsioon, et vennashaudu lahti ei kaevata.
Ja siis see 15 aastaga 5 rikkaima riigi hulka jõudmine. Aga nüüd paneb isegi Põhja-Korea meile pika puuga ära. Isegi kui president valitsusjuhti kritiseerib, väidab enesekindel peaminister ikkagi, et kriitika ja langustendents on positiivsed: see näitab, et suudame vastu võtta ebapopulaarseid otsuseid. Üks partei keerab Eesti elu pee punkti, aga poliitikud erinevatest kaliibritest ja eri leeridest räägivad ikka, et kõige tähtsam on julgus otsustada.
Aga siiski on Andrus Ansipi keerukas isiksuses ka nii mõndagi ilusat. Vaata näiteks seda!

Kes lasi tõde sedapidi paista?

Tegin täna avastuse. Filmis "Viimne reliikvia" küsib munk: "Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?" Ja lambad kohe vastavad: "Mää! Mää! Mää!" "Mä" tähendab aga soome keeles mina. Vapustav avastus! Igal kevadel tekivad vanadesse mõisaparkidesse läbipaistvad, pooleldi lillad kannikeseõied. Hommikuti ajavad nad ennast väga kiiresti sirgu, aga õhtul, kui lõhnav päev on läbi saanud, siis langetavad nad nii lehed kui õied. See on aasta-aastalt nii ja lõppu
pole näha. Nad õitsevad ka vanade rõskete müüride juures, kuigi seal mitte just eriti agaralt.
Suuname oma pilgu neile lilledele ja läheme seeläbi kaugele ajalukku.
Karl Suur valitses ära oma valitsemise ja tekkis uus kirjatüüp: gooti minuskel. Nüüd tekkis ka uus abreviatuur «vgo» (virgo = neitsi), milles v esimene vars langetas oma lehte nagu sõnajalg või seesama kannike. Eks sai siis just see langev leht neitsilikkuse sümboliks, tähendas «virgo» ja ka kujutas seda.
Ent abreviatuure oli tarvis apteekides ja arstiteaduslikes käsikirjades, aga ka munkade jaoks, kes raamatuid ümber kirjutasid. Astus haige bürgermeister luuvalust longates apteeki, siis oli tal tingimata tarvis, et apteeker võtab tema jaoks rohtu müstilise nimega pudelist, aga mitte mingi argise sildi «MESI» tagant.
Oli ehk tulija kõrgeauline neitsi, siis oli temalgi hea teada, et kusagil on toos või karp pealdise ja abreviatuuriga «vgo». Ei võinud ju kõrgeauline neitsi teada, et 20. sajandil muutub seesama lühend vgo kehtivaks hoopis rahvusvahelises tsiviillennunduses! Vaat siis, kuhu need lühendid ka välja jõuavad!
«V» seal abreviatuuris oli ühe murtud varrega nagu murtud roos. Nii tekkis gooti tähest uus kristlik sümbol – murtud roos tähendas neitsit. Varrelt nopitud roos esines ka kuningas Arthuri loos ja seostus seal põlvitamisega daami ees (selle loo põhitüvi ilmub esmakordselt aastal 1131, Geoffrey of Monmouthi «Historia
Regum Britanniae’sse»):
«Nii juhtus, et kui tüdruk vaatas aknast välja, avanes talle imeline pilt. Üks võõras rüütel põlvitas purskkaevu juures ja pesi oma nägu. Siis nägi tüdruk sedagi, et päike paistis läbi pärnapuu lehtede ja valgustas seda rüütlit. Ta tajus, et rüütli juuksed ja habe olid täiesti punased – täpipealt hommikuse koidu värvi. Oli aga selgesti näha, et rüütli otsaesine, kael ja rind olid valget värvi.
Tüdruk ei uskunud oma silmi, täiesti hämmastunult vaatas ta alla, nagu oleks kõik toimuv unenägu. Ei saanud ta aru sellestki, kas too kuju seal oli mees lihast ja verest või kõigest vaim.
Siis aga, pisutki hämmastusest toibudes, tõmbus ta pehmelt aknalaua juurest tagasi ja jooksis kergejalgselt treppidest alla. Ta suundus õitsvasse aeda tornijalamil, ta läks pärnapuude ja roosipõõsaste ja marmorpurskkaevu juurde, kus ta oli näinud rüütlit põlvitamas.»
Seal võisid kasvada mirt, kannike, asalea, võib-olla isegi kameelia. Taevas võis olla sügavsinine, tüdruku lossi balustraadid ja galeriid võisid jätta suuri musti varje. Nostalgia keskaja ja üldse ajaloo vastu on ju lõpuks ohtlik asi: sa võid jääda eluvõõraks unistajaks; keegi sinust enam ei hooli. Kuid vaatame, kuidas jõuab sellelaadne idüll Eestimaale, vähemasti aastasse 1342:
«See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja viibimisele meelitama.
Poolteadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema,
murdis enesele roosiõie...
Aga nüüd ehmatas ta:
«Mis ma teen? Ma olen võõras siin aias ja rikun võõrast vara!»
/---/ Keegi meesterahvas istus seal punutud pingil laua ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges raamatut, mis ta ees lahti seisis.
Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma vaatasid tulijale vastu.
«Lossipreili!» — «Jaanus!»» [Eduard Bornhöhe «Tasuja»].
Pole kahtlust, et 14. sajandi alguseks olid Eestimaalegi jõudnud peened kombed ühes selle tunnete- ja mõtetegammaga, mis kõige selle juurde käib. Siiski, hoolimata sellest, et kusagil leidus tõeliselt peeneid kombeid, kirjutas Hermannus Wartberge oma «Chronicon Livoniaes» (kirjutatud pärast 1378. aastat ja ordumeistri kaplani
poolt):
«Aastal 1343... langesid Tallinna piiskopkonna vastristitud ära usust; nad surmasid oma isandad ja kõik sakslased koos väikeste lastega, lõid lapsi vastu kive, heitsid neid tulle ja vette ja tegid asju, mida häbi rääkida, nimelt lõikasid naised mõõkadega lõhki ja pistsid piikidega nende kehast väljalangevad lapsed läbi.»
Niisiis purustati need mõtterikkad silmad; miks ja kuidas see käis, selle kohta püüdis anda tõetruud pilti Uku Masing. Erudiit pakkus kõige fantastilisemaid versioone niihästi nende tapmiste kui ka Paides hukatud nelja eestlaste kuninga kohta. Masingu tõlgenduses saab üks neist langenud sõjapealikeist omale vaata et
oletusliku nimegi – Helmoldus de Zaghe.
«Vaskuks ja vikaaria Lohult», omapärane, kütkestav ja ajaloolaste poolt palju kritiseeritud teos on õieti omamoodi Masingu loomingu vääriskiviks. Sallimatus oli Masingu karakteri pärisosa, eriti sallimatus Liivi ordu vastu ja indogermaanide paikapanemine. See tuleb ka «Vaskukse»-loost välja, et XIV aastasaja hakatusel tekkiv
Harju-Viru vasallriik oli Masingu meelest omamoodi halastuse- ja õigluseriik, kus valitsesid needsamad Tasujad. Vaskuks ongi selle riigi sümbol, toosama vaskuks, mida keegi Tallinna kodanik 1348. aastal kiivalt endale hoiab, aga mis ometi peaks kuuluma «vanale heale», orduga läbirääkimistes kadunud Helmoldus de Zaghele. Kas
sedalaadi läbirääkimised toimusid ja kas nimetatud Zaghe tõesti tegutses ka Novgorodi suunas, et Jüriöö ülestõusule idapoolset toetust leida (nagu Masing väidab), on muidugi vaidlemise objektiks.
Igal juhul tuleks Masingut võtta väga tõsiselt minu arust, sest oma teoses «Jüriöö» [1980 lk 73-74] kordas nende aastate suurim tundja Sulev Vahtre Masingu õhikontseptsiooni – Harju-Viru vasallkonnas toimunud poliitilist puhastust ja sellele eelnevat peaaegu sõna-sõnalt.
Ajaloolased on 1343. aasta kohta oma lõppsõna öelnud ja vaevalt enam kusagilt uusi ürikuid lagedale tuleb. Jüriöö-ürikud ei ole ju ometi mõni Kristjan Jaak Petersoni luuletus, mida Riia Jakobi kiriku kella alt leida saaks. Käesoleval kirjatööl aga on oma mõte sees: analüüsida ikkagi seda naiste ja laste tapmist eestlaste poolt,
mida kirjeldas Wartberge. Kas see toimus ja miks toimus? Uku Masing, «Vaskuks ja vikaaria Lohult»: «Harjakad olevat sakste lapsi rabanud vastu kaljusid [Ps 137,9], lõhestanud rasedaid mõõgaga [Aa 1,13]...» Siin on kuulus teoloog nõnda aru saanud,
et kui kroonik Wartberge pani tegelikud ajaloosündmused rööpseks pühakirjatsitaatidega, siis ei pruukinud tegelikkus ise hoopis selline olla; et ordumees Wartberge oli «ajaloovõltsija ja kurjategija».
Tõepoolest, Iisraeli rahva Paabeli-nutulaulus leiduvad niisugused sõnad: «Väga õnnis on see, kes su noored lapsed kätte võtab ja vastu kaljut rabab.» Nõnda nuhtlesid Issanda saadikud edomiite, kes hõivasid Juuda riigi ala juutide Paabeli vangipõlve ajal.
Teine jälkus, rasedate naiste katkiraiumine on Piiblis samuti kirjas, nimelt Aamose raamatus. Vihjates, et õudsed kohad on võetud Vanast Testamendist, näikse vanatestamentlane Masing otsekui ette vabastavat eesti hõime sellest jubedast veretööst. On ka avaldatud arvamust, et eestlased ei tunginud sugugi nii kiiresti
ja otsejoones kallale Padise kloostrile, mille vastu neil oli siiski teatud respekt. Asi on selles, et tapetud munkade arvus on suuri kahtlusi: Wartberge meelest oli neid 28, kusjuures Oliva (Poolas) tsistertslaste kloostrikroonika saab neid ainult 18. Kas aga need arvulised lahknevused panevad kahtluse alla kloostrile kallale tungimise fakti, on küsitav, sest kedagi ju ikkagi tõenäoliselt tapeti.
Masing leidis, et mungad tappis ordu ja ajas selle veretöö hiljem eestlaste kaela.
Kas ei võinud ka siis jälkused niisama laest võetud olla?
Hoopis tõsisem on eraklakabelite hävitamise küsimus, kus Jüriöö ülestõusu ajal võis otsa saada ka nunnasid. Keskaegsed nunnad olid täpselt sama hoolitsetud kui iga teine naine sel ajal. Kristuse pruudina pead sa ju enda eest hoolt kandma nii seest kui väljast.
Keskaegseid nunnakloostreid, nagu keskaega tervikunagi, tuleb käsitleda ülimalt esteetilise objektina. Valge skapulaar oli nunna seljas nii valge kui vähegi võis. Ja Liivimaa nunnadekooslus oli juba sel ajal väga rohkearvuline. 13. sajandi lõppkümnendiks oli Tallinn ja selle ümbruskond pühade õdede toimetamisest tulvil. Nunnavärava ligidal asus naistsistertslaste Püha Miikaeli klooster koos Püha Ventseli kirikuga. Naistsistertslased olid harilikult vanatüdrukuteks või leskedeks jäänud aadlidaamid, nende ordu kuulus kerjusordude jurisdiktsiooni alla.
Need tsistertslased olid maid soetanud Kalamaja kanti nn Nunnakoplisse, mis Rein Zobeli arvates võis ulatuda kaasaegse Patarei vangla piirkonda. Arvatavasti olid Eestisse selleks ajaks jõudnud ka begiinid ja naisaugustiinlased, mis tegi siinset nunnadeseltskonda kenasti kirjumaks.
Mõni päev pärast Jüriöö ülestõusu algust jõudsid harjulased kümne tuhande mehega Tallinna alla ja piirasid selle ümber. Loomulikult pidi nende kätte langema ka Nunnakoppel. Wartberge andis teateid eestlaste metsikustest, mis linna all korda saadeti ja need teated põhinesid suulisel informatsioonil («nagu öeldi», «nagu räägitakse»). Loomulikult võis nunnade eest mõnel pool ka lunaraha saada ja üleüldse tekib seesuguse suure sõja ajal igasuguseid inimsuhteid.
(Näiteks selliseid. Siim on kloostri taga, kus teda peatab õde Ursula: «Gabriel läks Tallinna ja ootab sind Brookusmäel!» Siim küsib temalt üllatunult: «Mis sa siin kloostris elad?» Õde Ursula on häbelik: «Vanemad panid, pattude pärast!» – «Mis... patud need olid?» Õde Ursula ei jäta ütlemata: «Kallista mind natuke, siis näed!»).
«Viimse reliikvia» eesti mässajad olid üsna sõbralikud ja galantsed inimesed võrreldes nende lapsi peksvate Jüriöö-koletistega.
Liivi sõja perioodist jutustav «Viimne reliikvia» kehastab omamoodi näidisajalugu ja see näidisajalugu on nagu mahe suvine tuuleõhk pärisajaloo kiskjalike poolmädand kondiklibu-sõrmede vahel. Sellepärast peaks siinkohal veidi juttu tegema «Viimse
reliikvia» kui näidisajaloo sügavatest sümbolitest, taustadest ja tallermaadest.
Agnes: «Ei, tõsiselt, kes te olete?» Gabriel: «Mis te ise arvate?» – Agnes: «Rändrüütel? Näitleja? Või ikkagi mässaja?» – Gabriel:
«Olen see, kelleks te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.»
Filmikriitik Lauri Kärk pidas seda Gabrieli mõttekäiku hamletlikuks. Shakespeare’i suurteoses sellesarnaseid fraase küll ei ole, kuid tragöödia vaimuga lähevad need sõnad hästi kokku. Tegelikult on lause tagant näha, et vürst Gabriel on oma aja kohta üsna haritud ning muuhulgas tutvunud äraleierdatud ladina sententsidega.
«Non sum qualis eram» (ma pole nagu olin [eile]) märkis igavest muutumist.
Õde Ursula: «Lähme! Siit kabelist viib maa-alune käik Tallinna Brookusmäele. Ma palvetan teie eest! Igaks juhuks hoian pöialt ka!» – Gabriel: «Hästi. Aga veel parem, kui saaksite Siimule edasi öelda, et ootan teda Tallinnas!»
Loomulikult küsinuks keskaja inimene siin suurisilmi: palvetamisest aitab ju täiesti, mistarvis veel pöialt hoida? Pöidlahoidmise komme iseenesest on aga väga vana. Inimene tegi juba mitu sajandit tagasi järelduse, et pöidlata (lad pollex) poleks üldse inimtsivilisatsiooni. Ilma selle tarvilise ihuliikmeta ei suudaks inimene kasutada ühtegi tööriista. Sellest johtub nähtavasti lõppkokkuvõttes
ka tõsiasi, et pöidla abil otsustasid Rooma keisrid ühes Vesta neitsidega gladiaatorite elude üle areenil (filmis «Gladiaator» Colosseumis). Rooma traditsioonis tähendas pollicem vertere (pöidla langetamine alla, südame suunas) soovitust haavatud gladiaatorile elu mitte kinkida. Žestil pollicem premere (pöial tõstetakse koos nimetissõrmega ja hoitakse neid koos) oli positiivne tähendus ja
sellele järgnes haavatu säästmine. Lõpuks oli veel kolmaski liigutus, pollicem compresso («surun pöidla kokku») – selle puhul hoiti pöialt lihtsalt peopesas erilise poolehoiu märgiks ja sellest ongi arenenud kaasaegne pöidlahoidmistava. Olgu siinkohal ka lisatud, et vana roomlase jaoks olid pöial ja lubadus (pollice! – lad «luba!») peaaegu sünonüümid. Kõik need žestid on nii iidsed ja üldtuntud, et on põhjust arvata, et midagi selletaolist tunti ka Jüriöö ülestõusu päevil.
Sõnad «liisk on langenud» kõlavad ju tuttavatena igas kontekstis.
Eesti ajaloost on samuti võtta näide, kui tahame iseloomustada liisuvõtmise tähtsust. 1223. aastal otsustasid ugalased liisuheitmise läbi preester Hartwigi saatuse. Et preester oli sama rammus kui härg, pandi ta härja selga, viidi linnast välja ja otsustati liisu läbi, kas peab surema tema või härg. Selleks pidi too elajas üle maha pandud mõõga astuma; tema õnnetuseks ei teinud ta seda
«elujalaga» ja nii ohverdatigi härg, mitte preester.
«Viimse reliikvia» kui kunstisaavutuse ja orduaja lõppemise kujutaja kohta võiks võrdlemiseks veel palju sümboleid tuua, kuid jäägu see pealegi teiseks korraks. Igatahes võib lõppkokkuvõtteks ütelda, et meie esivanemad on ammu kadunud ja keegi
pole surunud neid käsi, mis hävitasid Jüriöö võitlejad ning raiusid juurelt maha nende tammesalud. Nende unistused on varjudeks pudenenud, kuid nende hõbe? Mis on saanud meie vaprate vanemate hõbedast?
Elu on muutlik ja heitlik; kes teab, kuhu on rännanud see väärtuslik metall, mis kunagi tõelise kuningaväärtusena meie vanemate käes oli. Vahest on säilmed sellest jõudnud pärast pikki eksirännakuid NY börsile või lebavad suurtesse kangidesse sulatatuna USA riigireservis?
Vanemate vaprus ja eneseohverdus hoidsid kaugete aegade tarvis tallel uute põlvkondade seemne.

Pilaatus vastas: "Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud"

Täna viis mind mõte tagasi lapsepõlve, mil vanaema ja vanaisa laua taga näärisalme õppisin. Ja harjutasin seal kirjatehnikat. Aga kõik on koondunud ühteainsasse väikeseillimarlikku mälestusse, mil seisin vanama valges köögis ja läbi masinheegeldatud kardinate paistis sisse talviselt unine päike. Aias valgus otsekui loojus lumme. Ei teadnud ma siis veel, et tuleb palju raskeid aastaid.
Südatalvine kärbes aknal kakerdas ringi ja pures kedagi.
Vanavanemate juures Kure tänaval oli kapp, kus hoiti 1898. aastast pärinevaid roostevabu söögiriistu. Kapis oli imeliku näoga vaas, mida hüüti Pungsilmaks. Veel praegugi jõuab minuni selle maja vaikus, pommidega kella otsekui hoiatavad löögid.
Siis tuli isa. Ta tuli kaugelt, Sauelt ja kotis oli tal minu jaoks porgandimahla. See oli karastav ja punane mahl, mis tegi mu haiged palged roosaks. Oli algamas 1. klassi esimese veerandi esimene tund. Mina pidin täitma õpilaspäeviku - tuli algavad tunnid ette kirjutada. Veerand algas kehalise kasvatuse tunniga. Selle pidin mina päevikusse kirjutama. Tunni taha kirjutati see, mis õppida jäi. Ma olin ikka veel 0-klassi suurte konarlike tähtedega harjunud ja kirjutasin päeviku esimesse lahtrisse paksu sinise vildikaga: KELA. See oli sealsamas vanaisa vaikse maja köögilaua taga. Siis tuli isa ja ütles: "Sa oled pidanud vajalikuks siia kirjutada KELA." Isa hakkas seda žiletiteraga maha nühkima ja kirjutas ülejäänud tunnid ise.
Järgmine kord nägin ma sarnast valgust 1990. aasta detsembris. Olin siis esimese kursuse üliõpilane, ikkagi suur inimene juba, oli mul tudengi särk ja kepp ja mis veel selle rahvusvahelise studioosuste kultuuri juurde käivad. Siis nägin seda valgust Merivälja lumetul tänaval, kus paistis kurb kuu ja mööda asfalti kihutasid valgete teradega vihurid. Aga mul olid soojad saapad ja ma ei kartnud. Olin väga armunud ja nägin SEDA valgust. 1991. aasta detsembris kordus see tunne taas.
Ma sain rõõmsaks, et võin olla studioosuste akadeemilises peres, et kateedri, kartseri, pedellide, duellide ja skriptooriumi hõng puutub nüüd ka minu ninasõõrmetesse. Võisin lõpuks heal meelel laulda:
"Tudeng, puutu nüüd rapiiri,
õlut joo, ent tunne piiri.
Olen pisut burschikos,
loodan, see Teil famos."

Nugis nõuab jälle tuumarelva

PILT: TARMO MIKUSAAR, EESTIKEELNE VIKIPEEDIA.
Tänases meedias on taas uudis, et isane nugis nõuab enesekaitseks tuumarelva.
Vanameister Kustas Põldma kirjutas minu lapsepõlve ühes lemmikraamatus "Kodumets" (Tallinn, Valgus 1975, lk 133) järgmist:
"Metsnugist ei saa petta ega läheneda talle kavalusega. Ei koer ega mõni teine loom ole võimeline talle lähenema. See on ilmaaegne vaev. Ainult osav ja kogenud kütt pääseb metsnugisele laskekaugusele."
Kui nugis nüüd nõuab jälle tuuma relva, omandavad need sõnad uue tähenduse. Tuumad on ju oravate sees, pähklituumad nimelt. Avaldame lüheldases vormis vanameister Kustas Põldma seisukohad nugise ja orava duelli kohta:
"Oravatele on metsnugis suurim vaenlane. Neid ajab ta armutult taga, kihutab puult puule seni, kuni orav väsib ja tagaajajale saagiks langeb. /---/ Hopp! Viimane oks.
All on maapind, ülal aga metsnugis. Ei ole muud valikut, kui laskuda maapinnale ja kiirustada lähima puu otsa. Ruttu! Ruttu!
Kuid maapinnal ei suuda orav nugisega jooksus võistelda." ("Kodumets", Tallinn, Valgus 1975, lk 133). Niisugusest arutlusest võibki jääda mulje, et nugisel on ju relvi küll, mispärast ta neid veel juurde tahab.
Sellel pildil näib metsnugis õige armsake. Võib-olla on ta just välja kihutamas oma angaarist, kuna on märganud kusagil punakat välejalga-sabatutti?
Selle jutuga korrespondeerub hästi Jüri Eintalu paar aastat tagasi nähtud unenägu, milles hiiglaslik orav ruudulistes pükstes ja trakstes tuli tema akna taha, vaatas aknast sisse, nii et pükstest välja pistetud saba liikus ja ütles Jürile, nii et klaas uduseks tõmbus:
"Sa hoia rohkem sinna Tartu poole."

Este es el círculo mágico!

Minu huvi maagiliste ringide vastu on jõudnud filmini "1612 - hronika smutnovo vremeni", parima vene filmini, mida ma eales näinud olen. Siia kätkitud video näitab, kuidas tekib maagiline ring: kõigepealt joonistatakse välja "alfa", siis joonistatakse sellele "kuubik".Maagiline ring kaitseb väljastpoolt tulijate eest ja ahvatleb minema.
Laiemalt võttes võib kogu elu kujutleda üheainsa maagilise ringina, sest teatavatest reeglitest üle astujaid ootab nuhtlus.
See "vehklemistund" kuulsas filmis "1612", mida ma 2007. aasta detsembris ühes usuteadlase Tauno Tederiga vaatasin, toimub maailmaüleses ruumis, sest üks osapooltest, caballero Alvaro Borja on juba surnud. Öö on ta näol, kuid ta pole ori. Kullid ja kuud kisendavad tema surmaunes! Teda on veel Andreile appi oodata, sest ta oskab:
Círculos y ángulos - ringid ja nurgad;
Arrebatar - äkiline rünnak;
Medio tajo - "tera keskelt", blokeeriv löök;
Mandoble - löök rusikasse.
Filmis korduvalt näidatud "surma suudlus" pärineb hoopis Itaalia vehklemistraktaatidest (Giacomo di Grassi manuaal 1570).
Mis aga teeb selle filmi nii intellektuaalselt hurmavaks? Caballero Andreil on oma teejuht, kes saadab teda maalt ja veelt, kus ometi kõik surnud sõuavad. Järelikult pole inimene kunagi üksi, mitte iial. Isegi Dostojevskil, kes kirjeldas oma õudsaimat momenti - üles poomise ootamist - olid sel hetkel oma maailmas ootamatud külalised.

Kaubalaev Arctic Sea kaaperdatud

Saarlane: Iidlased vöivad söukse asjaga akkama saada küll.
Hiidlane: Äi tea mette! Vast va Ungur tegi seda?
Muhulane: Hea, et sõrulase kraesse ei lännu - need on jo kanged piraadid tõised.
Lible: Tegivad, kesned tegivad, ega see parve mere põhjast üles ei too.
Saarlane: Ot sa viimane vandiraiuja! Egas parv mere pöhjas ei ole! Sa, Lible oo joond seda va kibedat?
Muhulane: Egas Arctic Sea ao kubu ole, et võib seda igast kohast tõise tassida.
Hiidlane: Läänemerel on needus pääl! Läänemerel on vana Ungru nõidus peal!

Masters of Teräs Käsi

"Masters of Teräs Käsi" - eksisteerib selline arvutimäng, milles rahvusvahelisele publikumile on hurmamiseks pandud nimi täiesti tundmatust keelest - Teräs Käsi.
Kolmapäeva hilisõhtul sain minagi teada, et mul on Teras Käsi. Selle saab teada siis, kui Lauluväljakult jalgrattaga täiel kiirusel alla sõita ja mingi poldike ratta alla jääb, nii et kogu trajektoor korraga uppi lendab. Käsi kündis umbes 65-kilomeetrise tunnikiirusega asfaldisse.
Ometi mu käsi ikkagi kipsis ei ole. Teras Käsi! Õlavarrelihaste põrutus, kätt saab kõige rohkem tõsta silmade kõrgusele. Traumapunktis pold aega olla, sest pidin minema andma intekat filmi "Eesti Üliõpilaste Selts" tarvis. See intervjuu oli 14. augustiks kokku lepitud juba peaaegu aasta tagasi.
Pole halba ilma heata: mats oli märkimisväärne, aga nüüd ma vähemalt tean, mis koormusteks parem käsi võimeline on. Tekib juba peaaegu aukartus parema käe vastu, sest kokkupõrke energia võis olla sadu erge! Ilmselt valutab see veel mitmed nädalapäevad. Läksin maale Jana (pildil) vanaisa juure Sepa tallu, sest seal on üks kass, kes magab inimese haige koha peal, tehes selle oma energiaga terveks. Õieti oli seal palju kasse. Kõnealune kiisu nimega Doktor tegi oma tembu teoks, kuid midagi kasu sellest ei olnud. Noor koer jälle tiris mu sõrmest, tehes asja hoopis hullemaks.
Aga äkki oli sellest kassist ikka kasu? Käsi on ju täna palju parem.
Teadmiseks: erg on energiaühik, millega on võimalik üht grammi tirida ühe sekundi jooksul ühe sentimeetri kaugusele. Tsivilisatsioon, mis on asustanud ja vallutanud oma kodugalaktika, tarbib akadeemik Kardaševi arvates 10 astmel nelikümmend neli ergi sekundis.

No signal

Täna kella üheksa ajal hommikul oli Öökulli küla veehoidla hommikuselt vaikne. Ükski kala ei löönud seal sulpsu, sest kohalikud külapoisid olid enamuse neist kinni püüdnud. Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses olid just seal mu lapsepõlvemaad. Võiksin sellest veel palju vesta, aga see ei huvita kedagi peale mõne inimese - minu, minu õe ning mõne ümberkaudse ja lähikondse, kes siis lapsed olid ja on nüüd ammu täiskasvanud. Pole ka huvituseta märkida, et minu noorusajal oli seal loomust küll.
Õnneks märkasin, et järv oli säilitanud oma sügavuse ja katkendlik vesirooside võrk kattis endiselt järvepinda nagu kunagi ennevanasti. See järv on ju tehisjärv ja minu kadunud isa süvendatud. Järve kontuuris ei ole muutunud midagi, mis sealseid veeolusid arvestades tähendab, et vesi on haruldaselt puhas. Oli ka ilma nagu kulda täna hommikul!
Nüüd olin seal sülearvutiga ja püüdsin kusagilt lähedusest kinni WiFi signaali. Kui laptop sulle teatab, et on sidet saanud WiFi jaamaga, lisab aga "No signal", siis tegelikult Internet juba toimib. Vaat niisugune kena arvuti on mul. Oli looduse, mälestuste ja kaasaegse tehnika sümbioos, mis võttis tõesti silma märjaks.
Nüüd, mil mu juustes on juba kaunikesti hõbehalli, pole huvituseta märkida, et kadunud aastad saavad otsekui unenäoks, nagu rõhutas ka Ristikivi: "Kõik, mis kunagi oli". Millised laulud mulle nüüd meeldivad? "Ei tee mind kurvaks see, mis läind ja milleks, / mul on üks päev, mis meelest eal ei kao, / kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli, / ei teadnud vaid, et mälestuste jaoks... / Valgeid roose, valgeid roose, / neid, mis ääristasid aiateid..."
Tjah, paljud minu vanused on juba kõndinud igaviku teid. Üks mu klassivend on isegi märjas hauas "Estonia" lähistel.

Wolf incantations

An incantation or incantations are the words spoken during a ritual, either a hymn or prayer invoking or praising a deity, or in magic, occultism, witchcraft with the intention of casting a spell on an object or a person. An incantation differs from the simple magic words, which are pronounced only one single time and for influencing of the object of the magic.
For instance, old Finnish incantations for the ancestor´s spectres or for the bugaboo´s sake:
Kalman ukko, kalman akka,
kalman entinen eläjä!
Kalman valtikka väkevä,
kalman herra voimallinen! (Krohn, Kaarle. Suomalaisten runojen uskonto. Werner Söderström Osakeyhtiön kirjapaino Porvoossa 1914.)
(Transl. Oldie from grave, soul from grave,
former being from grave!
Ruler of the grave,
lord of the grave!)
Estonian incantations toward wolves are related with the term of sin. This example has taken from A. Kitzberg´s drama "Werewolf": "Metsakutsa tuleb! Pelga pattu, latsõkõnõ!" (A forest mongrel comes! Fear sin, my child!)
Estonian wolf incantations are similar to the text above, despite all their differences, have a factor in common, namely the meaning, the thought itself:
Metsa hulli, metsa halli,
metsa ilusada isanda,
metsa karvane kasuka!
(Forest soul, gray creature, beautiful master of forest, hairy fur of forest!)
Or:
Metsa uku, metsa aku,
metsa kuldane kuningas,
kulda trooni neitsikene!
Ära otsi minu hobest,
ära vahi minu varssa...
(Oldie from forest, soul of forest, a virgin on the golden throne! Do not seek my horse, do not look my foal...)
Louis Hjelmslev can explain the vast similarities between Finnish grave- and Estonian wolf incantations: "Just as the same sand can be put into different molds, and the same cloud take on ever new shapes, so also the same meaning is formed or structured differently in different languages." (Hjelmslev, Prolegomena to a Theory of Language, Baltimore Waverley Press 1953 pp 31-32.)

Blok, Värsid kaunile daamile

Pime kirik, kuldne kuppel.
Astud tasa mööda sa,
langetad vaid korraks silmad,
ilma naeratuseta.

Kuis küll on su sarnased
õhtuhämarad madonnad,
kel on sügisvines minek,
kel ka langetatud laud.

Sinuga käib kaasas arglik
poisikene valges mütsis.
Tema kätt sa hoiad pihus,
et ta ei võiks kukkuda.

Seisatan portaali varjus,
seal, kus tuulehoog on vinge
ja mu tuulest väsind silmad
ajavad end tilkuma.

Tormata võiks varjust välja,
hoiatada: "Oo, Madonna!
Miks mu räpasesse linna
sa tõid Esmasündinu?"

Kuid mu keel ei kuula sõna.
Sina juba möödudki.
Pühad naisejäljed kaovad
kaugel ridamisi sompu.

Kuidas langetati ripsmed,
kuis sind vaatas väike poiss,
mõtisklen ja lihtsalt seisan,
sulle järele ei saa.

Tõlkis Aarne Ruben. Originaal:


Ты проходишь без улыбки,
Опустившая ресницы,
И во мраке над собором
Золотятся купола.

Как лицо твое похоже
На вечерних богородиц,
Опускающих ресницы,
Пропадающих во мгле...

Но с тобой идет кудрявый
Кроткий мальчик в белой шапке,
Ты ведешь его за ручку,
Не даешь ему упасть.

Я стою в тени портала,
Там, где дует резкий ветер,
Застилающий слезами
Напряженные глаза.

Я хочу внезапно выйти
И воскликнуть: "Богоматерь!
Для чего в мой черный город
Ты Младенца привела?"

Но язык бессилен крикнуть.
Ты проходишь. За тобою
Над священными следами
Почивает синий мрак.

И смотрю я, вспоминая,
Как опущены ресницы,
Как твой мальчик в белой шапке
Улыбнулся на тебя.

29 октября 1905

Mida on valge rass õieti saavutanud?

Uku Masing kirjutab: "Karjakasvatajate nomaadide suurperekondlik-isaõiguslikud kultuurid (alg-altailased, indoeurooplased, hamitosemiidid) ei tundnud totemismi, kasutasid ambu ja selle kilpi." (U. Masing, "Üldine usundilugu" 2000, lk 96). Kõige algsemalt olevat selles kultuuriringis 4000 - 5000 aastat e.m.a peetud pühaks põhjapõtru, kliima soojenemisel aga peetud loomadena kaamelit, eeslit jt. Rauda (ingl. iron) kandsid ainult õilsad (vana indoeuroopa sõna arien, tähendabki "õilsat"). Algaltailaste edasiliikumise kiirus Siberist läbi Kesk-Aasia ja steppide oli lausa kadestamisväärne: 3. sajandist e.m.a olid nad jõudnud Euroopa piiridele juba 3. sajandiks p.Kr. See kiirus tuli hiljem tagasi ja just seltskond soomeugrilastest semiitideni (indoeurooplased nende vahel) on meile hiljem pakkunud kõik kaasaegse tsivilisatsiooni tooted kuni kompuutrini, millega ma seda lugu kirjutan. Tugev isaõiguslik suurperekondlik kultuur sai aastatuhandete vältel tsivilisatsiooni etteotsa. Teadagi, siinne meeste initsiatiiv asjad oma kätte võtta lahendas kultuuri ellujäämisprobleemid: isa on tugev, ema on nõrk. Samas, nagu väidavad feministid, tulenesid meeste niisugusest algatusest ka tsivilisatsiooni mõningad vead: näiteks naised peavad paremini meeles pärimust, mis kandub suust suhu. Maailma esimesed ajaloouurijad olid naised. Meheliku maailma esileküündimisega tekkisid pärimusvoos katkestused, terved infoblokid nivelleerusid ja nii ei mäleta terved inimgrupid, kust nad õieti pärit on. Ka on inimese mälu viimase paarituhande aasta jooksul nõrgenenud: nomaadil ürgse öise lõkke juures oli naljaasi peast lugeda üles kõik oma esivanemad puumast või jaaguarist kuni tema enda, Metsakõrvani.
Kuigi inimeste mälu on nõrgenenud, töötab aju endist viisi võimsalt. Meeldejätmisvahendid, eelkõige kiri on võimsa pikaajalise mälu lühemaks lihvinud, selmel on tulnud palju enam analüütilisi oskusi, võimet reguleerida ning rikastada sedasama kirja, tunnetada maailma tekstina ja märgisüsteemina. Informatsiooni ja keeleta ei oma inimese teadvus mõtet. Aga Uku Masing püstitab sellessamas raamatus ka huvitava hüpoteesi, et mõni põlvkond pärast ahvinimese liini eraldumist oma eellastest võis inimese teadvus olla omapärane simulaakrum: kütid pidasid jahti ja kasutasid üliprimitiivseid tööriistu, kuid liikumise toimumises üleüldse kaheldi. Loomi oli nii palju, et esimesed neist saadi kätte juba koopasuu ees - loomad ei olnud õppinud inimeste salakavalusest õigeid järeldusi tegema - järelikult valitses ürghämarus inimese meeles ja mõtteis: Götterdämmerung, kus kõik tundus absurdne ja liikumatu. Isegi omaenda võimsate lihaste töö vaatlemine viis üheainsa järelduseni - sa ei saa sellest aru.