21. detsembri öösel 1942 oli Velikije Luki ja Alekseikovo vahelisel teel miinus 15 kraadi külma, 3 päeva tagasi oli maha sadanud sügav lumi. 921. eestlastest koosneva laskurpolgu võitlejad olid olnud kiirmarsil terve öö. Paar tundi olid nad maganud lumes. Nüüd jõudsid nad sügisel kaevatud positsioonidele Alekseikovo külla.
Teiste hulgas marssis ka minu vanaisa Karl, kes kuulus 921. laskurpolgu ühte laskurroodu. Eesti punaväelased olid jõudnud tsooni, mille tule all hoidmiseks olid Saksa kuulipildurid varem oma tapariistade sihiku peensusteni paika rihtinud. Hetkega vallandunud turmtuli niitis mõne minutiga jalust kümneid ja kümneid korpusepoisse, kellest enamik oli 18-21-aastastena Eestis sundkorras punaväkke võetud.
Ning sellised rünnakud jätkusid juba üle 2 nädala. Tormijooksud hästikindlustatud punkritest vaenlast turmtulega kostitavate kuulipildujate vastu tihti ilma igasuguse suurtükitule toetuseta. Päevavalges üle lageda, mineeritud välja maasse kaevunud vaenlase positsioonide ründamine. Ilma õhutõrjerelvade kaitseta talvisest taevast allasööstvate Saksa ründelennukite meelevallas külmunud maapinnal lamamine.
Karl kuulus miinipildujajakku, kelle ülesandeks Alekseikovo all oli miinipilduja tranšee laskepessa seadmine. Miinipilduja veeti kohale madala mongoolia hobusega, kes oli karastunud talvetingimustel läbi löömiseks. Sellegipoolest surid nii see kui kõik teised taolised hobused. Õhtuks murdis Velikije Luki – Novosokolniki raudteele 40 Saksa tanki ja üle 2000 jalaväelase. Nõukogude poolel nende vastas oli mehi palju vähem. Kõikidel oli kindel tundmus, et pataljonikomandör ajab mehed kaevikutest välja tormijooksule, mis tähendab neile noortele kindlat surma, miinipildujapatareid aga hävitatakse otsesihtimisega. Patareide võitlejad teadsid, et vastase pommitajaid ei olnud taevasse ilmunud juba ligemale ööpäeva jooksul, mis pidi tähendama, et laskurpolgu veoüksused toovad tagant miine.
Samas kõrval olid 22. kaardiväepolgu positsioonid. See koosnes venelastest. Kaardiväesapöörid kasutasid hetke ära ning mineerisid kõik Alekseikovo külla viivad teed. Vastaspoolel üürgas kuulus valjuhääldi eestikeelse tekstiga: „Kõhud täis ja jõuluks koju! Kõhud täis ja jõuluks koju!“ Sõnumite vaheajal kontrollisid lahinguvälja sakslaste kuulipildujad, need töötasid iga 5 minuti järel ja nottisid maha kõik need, kelle hüpped tulejoonele jõudmiseks kujunesid liiga pikaks. Raudteetammilt tulistasid eesti punaväelasi veel ka vastaspoole snaiprid. Demoralisatsioon pani mitusadat laskurroodu äärmise kurnatuseni kõikuvat ja läbikülmunud meest paaniliselt mõtlema ja lootma, et Saksa vägede pealetung tabaks neid nõnda, et nad õigel ajal käsi tõsta jõuaksid.
Kaardiväelased olid käinud luurel ja olid teadlikud ka omade, eestlaste seas valitsevatest kahtlastest meeleoludest. Kokku 3 tuhat eestlast olid valmis end kohe sakslastele vangi andma, et aga saada "jõuluks koju“. 249. eesti laskurdiviisi võitlejaid loeti fašistlikuks kontingendiks, keda selja taha ei tahetud – lasevad veel viimati selga. Vene väeosades hoolitses komissar selle eest, et keegi naljalt alla ei annaks. Aga eesti diviisis tõstsid ka komissarid käed.
Mineeringud venelasi ei päästnud: Luki all piiramisrõngasse võetud sakslastel tuli Nõukogude poole kaevikutesse jooksmiseks vaid kolm kilomeetrit üle lumise põllu kahlata. Karli miinipilduja oli endiselt miinideta. Mehed arutasid omavahel kaevikus, et eestlased olid diviisi staabi poolt teadlikult laskemoonata jäetud, kuna nende ülejooks oli kindel. Vaid tankihävitajate rood alla ei andnud – nende positsioonid lasti puruks viimseni. Nende juht andis käsu võidelda.
Karli kaevikus läks ikka nii nagu kõikides teisteski. Sakslased tungisid tranšeesse küljelt, Hände hoch karjudes. Väga paljud tõstsid käed kohe üles. Aga kaevik ei olnud kunagi sirge joon. See oli pikitud täis onnikestest ja urgetest, kuhu ikka oli külma eest peitu pugenud soldatipoisse. Öösel tulid vangivõtjad sakslased. Siin ja seal tekkis segadus: igal pool leidus vastutulistajaid ja neidki, kes nii kiiresti käsi tõsta ei jõudnud. Need notiti maha. Aga mu vanaisa jõudis üle minna, s.o dokumentide keeles "Alekseikovo küla all teadmata kaduda". Ometi ei kadunud ta teadmatult, sest ta elas veel pika elu. Kadus ta vaid diviisi paberite jaoks.
