Mälestus

Viisteist aastat on sellest mööda, kui käisin Tartu teed.
Käisin mööda öist Tartut, mis oli
mattunud lumeväljadesse.
Ja puhus tuul südaöisi kell kolm.
Õigemini "öösi" - oli pakane.
Raekoja kell lõi neli
ja mina
olin armunud.
Ja ka aasta oli 1994.
Lumi krudises talla all,
Nõukogude aegsete saabaste all
ja turu juures ei olnud hingelistki.
Turu hamburgeriputka tehti lahti juba kella kuuest,
täna oli sel kohal rohelus.
Mingit putkat ei ole seal ammu enam.
Ja nii mattubki kõik meie noorus.
Olid kunagi hoopis teistsugused tunded toona.
Ei mäletagi, mida kõike tol ajal sai mõeldud
ja kuda täpselt oldud.
Ajad on nii muutunud.
Mäletan, et mulle meeldisid värvimütsidega
korporanditüdruku-pirtsud.
Eriti kui nad volbriööl Toomkiriku juures seisid
ja laulu leelotasid.
Nüüd võib sellest luuletusest jääda mulje,
et olen kunagi olnud Tartus üliõpilane.
See ei ole nii.
Minu kool on ja oli ikkagi EHI.
Olen lihtsalt vaadanud pakaselist tähistaevast Tartus.
Segasid linna tuled,
mille ette lumehelbed tõmbasid oma kardina,
et varjata minu eest tulevikku.
Keegi ei tea, et olen täna jälle Tartus.
Olen Ajalooarhiivis, ootan nõidade inkvisitsioonikohtu protokolle.
Minu kõrval istub professor Jüri Ant
ja on süvenenud mingitesse iidsetesse dokumentidesse.
Minu manuskriptid pidid tulema kell neli,
see tähendab, et võin linna pääle sööma minna.
Ehkki see arvutikell siin näitab juba 16.02 (Moskva aeg).

Robot loeb katke romaanist "Volta annab kaeblikku vilet"

Sümpaatliku häälega robot loeb katke minu romaanist "Volta annab kaeblikku vilet" (2001).Klikka videofailil!

Robot loeb lõigu Anvelti ja Kingissepa lugudest

Klikka videofailile! Robot loeb sümpaatsel häälel lõigu minu raamatust "Lugusid Anveltist ja Kingissepast" (2007).

Mis jama see on?

Tegin juba 2005. aastal oma kodulehekülje, kuid siiamaani ei ole sellele mingeid vastukajasid. Mis jama see siis on?

Füürer ei ole surnud

Mõned usuvad, et füürer ei ole surnud, vaid ootab oma tundi kaugel
külmas Antarktikas, et kunagi tulevikus tuhast tõusta ja lõplikult
purustada alaminimeste põlastusväärsed hordid.
Nagu on kuulus laul ühest teisest suurest Saksa juhist Friedrich I
Barbarossast, kes Tüüringimaal Küffhäuseri koopas magab igavest und
ja tõuseb, kui rongad hakkavad laulma teatud viisil.



Me vana Barbarossa,
me keiser Friederich -
ta on ju maa all lossis,
kus võluvidevik.

Ta kaljulossi sulet
ja magab pikka und
ja keset aastaid tuleb
kord ärkamise tund.

Ei peata tema vahvust
ta õõnsa lossi laed,
kui tõuseb, siis taas saabub
me Riigi hiilgeaeg.

Pea peenest vandlist laual
ja kätes kivirist
ja koobas tema haual
on marmorist.

Ja valvab saksa rahvast
ta silme surmakae
ja tema punahabe
seal kasvab läbi lae.

Ja hingetõmbe hõõgvel
ta habe laual lonkab
ja tema hauakambris
on miljon musta ronka.

Ta nimest kajab meri
ning vastab mets ja maa.
Ta õpetuse teri
ei sajand näha saa.

Las mühisevad laaned
ja laulvad võimsad veed.
Ta haua marmorkaanel
on aastatuhanded.

Muukilaised

Tänane teema on muukilaised.
See on üks kaasaegne mõttevool Soomes
See on üks eriline
seltskond Soomes, kes, kui näeb kedagi põllul kündmas, viib selle
alati koju tagasi. 1855. aastal kündis üks mees põldu Antreas,
Lõuna-Soomes. Muukilaised varitsesid teda võsas ja kui künnimees oli
oma töö lõpetanud, siis viisid muukilaised ta kaasa - kassi poegadele
süüa (kissan pojille syyvvä).
Kaasaegses soome kultuuris on veel palju märke sellest kunagi nii tuntud
vaimsest liikumisest?
Aarne

Põhjanael ja luukere

Meenutan heldimusega lapsepõlve kaugeid päikeselisi päevi, mil olime kõik võlutud "Aarete saarest". Oh, vennad, olid need alles ajad ja mitte ei saa aru, mis kuradima parleerung siin praegu käib, kui esimesed hõbedased niidid juba minugi kukalt ehivad... Kui Põhjanael oli taevasse süttinud ja kustunud, kui sokud viljarõugus olid magama jäänud, kui mahe tuul levitas mulla igavest lõhna, kui perenaine kutsus reheahjust nõiasõnade abil välja krõbedase leiva, siis võttis vanaisa, halli habemega vanataat meid käekõrvale ja jutustas rehetare muldsel põrandal leekide tantsu saatel R. L. Stevensoni loo, mis pani unustama aega ja ruumi, arvulisi reaalsusi ja universumi suurust:
""Hispaniola" rullub lahte sissetungivas ummiklainetuses nii tugevasti, et piigardid kaovad vette. Köied sikutavad naagleid, tüüriratas pöörleb ühele ja teisele poole ning kogu laev ägab ja nagiseb tõusu ja vajumise rütmis. Laperdav kliiver lööb tugeva plaksatusega kord paremale, kord vasakule..."
Olime siis meiegi, lapsed, vaimustunud Biskaia lahe metsikust rohekassinisest voogamisest, me tõusime Mexico päikesest köetud müüridele koos keiser Montezumaga ja võitlesime šotlaste vabaduse eest ühes Rob Royga. Me haarasime samast liaanist, mis viieteistkümneaastane kapten ja suudlesime puuma jälgi nagu Derzu Uzala. Me kandsime alligaatorinahast tupega nuga nagu Osceola ja sõitsime Pühalt Maalt tagasi kastis nagu Ivanhoe. Olime üksikul saarel ühes Robinson Crusoega, käisime Alice´iga peeglitaguses ilmas ning Hirvekütiga hirvejahil, otsisime Eršoti kraatrit, Sannikovi maad ja kapten Granti. Mõttes olime me Kolumbuse meeskonnas, võitlesime Jack Londoni kangelaste kõnnumaa-võitlust ja suubusime "Jäise raamatu" mikroskoopilisse kristalliriiki. Olime niihästi vanamees kui meri.
Nüüd on lapsepõlv kuidagi kaugeks jäänud. On aeg kõik kunagi unistatu teoks teha.