Ja Arina Rodionovna ütles: Tulilind

Fotol: vaade lumesajule minu aknast.
Viimasel ajal ongi ainult töö ja töö ja töö ja ei ole mul aega olnud midagi füüsilist teha, mida mehe organism peaks nagu nõudma. Minutid lähevad kõik töö peale, mis ongi normaalne, kui inimene tahab midagi saavutada.
Kord tänab minu rahakoti sisu mind selle eest, mida praegu teen.
Eile oli Tallinna ülikooli EHI doktorantide kohtumine, kuhu oli kohale tulnud palju tarku inimesi. Arutati minu teemat, mida ma ka ette kandsin. Kandusime mõttes 6. juulisse 1721, mil Tartu maakohtu ette viidi Loopre mõisa tüdruk Kristin. Teda süüdistati suhetes korraga vähemalt kolme mehega: vabatalupoja Saare Jüriga, kubjas Hans Meritsega, Loopre veskimees Papi Jaaguga. Süüdistuspunktiks oli hooramine. Kristin pakkunud möldrile oma ihu ja Papi Jaagu kodakondne Marten ütelnud: "Jumal sündko temma ning temma Laste kätte, lähhen mina Ahjo pähle, siis temma kiusab mind; lähhen minna Parsil; siis kiusab temma mind: lähhen minna Laudil, siis kiusab temma mind." Probleem oli selles, et üks selle loo peategelastest, Saare Jüri, elas maa-alal, mis riivamisi puudutas Kalme hiit. See tõi hooramise (lad. fornicatio) teemasse sisse püha ja paha, terra sacrumi ja terra profanumi teemad.
Huvitavaid aspekte: kaardilt ei ole näha, et Saare Jüri just metsa taga elas.
Aga kaart on ka pärit natuke hilisemast ajast. 1812. aasta (oli vist see aasta, praegu pole aega kontrollida) adramaarevisjonis Saare talu enam pole. Püha sant Saare Jüri on kadund kõige oma majapidamisega!
Aga see ongi nii, et maastikud muutuvad. Sadade aastatega kasvavad laanest uued külad, põllud jäävad sööti, võsad haritakse üles. 1812 aastal tulnud hoopis uued inimesed!
Nii tulevad peale uued põlvkonnad, külade nimed unustatakse ja need inimesed, kes üksikuks jäävad - nende kalmud rohtuvad. Konkreetsed lood saavad legendide uduks.
Eileõhtune doktorantide kohtumine oli hariv. Kuna minu tekstis oli nõnda, et Loopre mõisahärra leitnant Carl Gustav von Zweigberg tõi Kristini Tartu maakohtu ette, siis oletas kolleeg Viivian eile, et leitnandihärrale oli nägusa ja hakkaja piiga süüdistamine kõigest mõisa pankroti varjamiseks.
Tõnis Kahu ütles, et tol ajal ei toimunud nii suur protsess sugugi mitte niisama. Mingit külatüdrukut ei tehtud näidispatuoinaks ilusate silmade pärast. Initsiatiiv pidi tulema kõrgemalt poolt ja kirikuringkondadest.