Kirikutalituse segamine oli Eesti matsi seltskonnas probleem.
1666. aastal ütles Virumaa kirveteritaja Jürgen Jürgensohn kirikus keset jumalateenistust: "Mida Jummal ei tahha, seda ei pidda ka kerrves võtma." See segas jumalateenistust.
1671. aasta jõuluaeg oli erakordselt külm. Lund oli ikka laialt. Perila küla asus Kose kihelkonnas, siis nimetati seda ka Pärglaks (vanapärgli enda järele). Perila küla talupoeg Namme Rein köhis järelejätmata kombel jõulujumalateenistuse ajal. Teisel jõulupühal võeti ta juba kiriku ees kinni: köhigu kodu ahju taga! Nii lihtsalt see tal ei läinud: veel järgmise aasta näärikuul tuli tunnistusi tema kõlbmata elukommetest. Köha jäi köhaks ka Harju meeskohtu kartsas: need ruumid olid külmad. Kohturuumid olid spartaliku lahendusega: näiteks peeti 1733. aastal kohut Pirito Miko Hinriku p. ja Oti Volbri tütre Kattri üle Kose (Tartumaal) härrastemajas.
Kõige tõenäolisemalt hoiti ohvreid esialgu aidas. Süüdistus oli muidugi nõidumine (in p-to scortationis). See oli maikuu, eriti külm ei pidanud olema. Nõidumine seisnes selles, et Volbri Kattri ja Miko, Hinriku poja abielul ei olnud ametlikku kinnitust, sub specie matrimonii selgitas neile seda Jakobi kiriku õpetaja. Paari suisted olid rikutud ja neid karistati 10 paari vitstega.
"Paari vitstega" tähendas seda, et sama vitsaga, millega löödi meest, löödi ka naist.
No comments:
Post a Comment