Kuimetsa Iida urked

Käisin eile Läti Henriku suure ajaraamatu radu ja tee viis Iida urgetesse, mis etendasid traagilist rolli 1220. aastal Saksi hertsogi sõjakäigul Eestisse. Nii pajatab ajaraamat:
Erat autem preda Lyvonum magna nimis, qui speluncas Harionensium subterraneas, ad quas semper con fugere solebant, obsidentes, et fumos et ignes in ore speluncarum incendentes, nocte ac die suffumigantes, eos suffocabant omnes, tam viros quam mulieres. Et alios iam expirantes, alios semivivos, alios mortuos extrahentes de speluncis, interfecerunt eos, et captivos alios duxerunt, et omnem substantiam eorum et pecuniam et vestes et spolia multa tulerunt. Erant autem suffocatorum promiscui sexus ex omnibus speluncis anime hominum fere i mille. Et post hoc reversi sunt Lyvones sum Theuthonicis, Deum bene dicentes, eo quod eciam superba Harionensium corda ad fidem christianam humiliavit.
Ehk kaunisse maakeelde ümber panduna: "Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes, olles piiranud sisse harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu pugema, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised, tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades nii ööd kui päevad. Ja mõned hinge vaakuvana, mõned surnuna koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja riisusid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid oli kõigist koobastest umbes tuhat inimhinge mõlemast soost. Ja pärast seda pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, õnnistades Jumalat, et ta ka harjulaste kõrgid südamed olid ristiusule alandlikuks teinud." (Richard Kleis tõlkinud).
Väiksemaid koopaid ei õnnestunud mul leida, kuid suuremast koopast sa ilma määrdumata välja ei tule. Kõigepealt on asi selles, et kõdu ja surnud metsa jäänused on suure koopa ette laugja valli ehitanud, nii et siseneda tuleb tagumiku peal n-ö lepakelku tehes. See on ka ilmselt põhjus, miks ei hakanud liivlased oma ohvritele koobastesse järele minema, vaid otsustasid neid hautada nagu köögivilja. Kuigi tuhat inimest poleks neisse urgetesse ära mahtunud ja tegu on krooniku liialdusega.
Pildil vuliseb püha allikas kõige suuremast urkest. Koopas tekib sünge tunne, nii et elada seal ei oleks võimalik, ehkki talviti tuiskab koopa suue ilmselt lund täis ja lume all on küllaltki soe. Aga ka järgmine pilt on seotud Kuimetsaga.


"Kas sa tead, Siim, mis sest Kuimetsa pruudist on saanud?" küsib erakust vanamehe poolt imeliselt terveks tohterdatud vürst Gabriel Siimult. Kuigi pildil on ilus suvi, ei ole olukord mitte kiita: Ivol ei ole õnnestunud Gabrielit ei esimest ega teist korda maha lüüa, Agnes on mustlanna rõivastes põgenenud Ivo telgist ja preester Johannes on andnud Ivole vihje, et punane on suurepärane värv. Riesbiter elab veel ja klooster on endiselt huvitatud Agnes von Mönnickhuseni naimisest talle. Nunn Ursula on endiselt jõeteel oma vankriga, mis sisaldab küünlaid pühade õdede jaoks ning hobused ei taha laadungit kaldajärsakust üles vedada. Tegelikult oli pärisajaloos küll üks Mönnickhusen, nimelt Holsteini juurtega aadlimees Christoffer Mönnickhusen, kes Russowi ajaraamatu järgi Läänemaa mässavatele talupoegadele ära tegi. Ta ajas nimelt Lihula talupoegi karjana enda ees, luues ülestõusnutes tunde, et neile tuleb abivägi.
Ent tagasi Iida urgete juurde. Me pole unustanud seal langenud õnnetute harjulaste saatust. Nende hinged on ammu maha jäetud, aga nende õnnetute vennikeste eneseohverdus pani idanema uute aegade seemne. Kas pole justkui kellegi käsi seal pildil külma vee all? Aga iga jalatäis maad on olnud kord kellegi käsi.

Kirjutan veksleid ja kannan tekleid

President Pätsu sünnipäev 23. veebruar võiks Eestis olla riigipüha. Päts oli vaderiks paljudele eesti lastele, kinkis vaesematele neist mõnikord 100 krooni (võrreldav vähem kui 300 euroga). Läänes loeti teda Baltimaade selgepilgulisemaks riigipeaks. Erakonnad nuditi ära, kaunistati kodusid, lehvisid riigilipud ja Pätsu aeg sai järgneva 50 aasta jooksul paljudele müütiliseks kuldajastuks. Olen ise kuulnud 80ndate algul ühes kraavis kraavihalli - endise metsavenna veekalkvel silmil vestetud juttu, et ta tahaks kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge.


Tambeki mälestuste põhjal peab kindlasti märkama, et rahvas lossi ees jagunes kaheks. Üks neist oli "jeestlaste" kolonn, kes nõudis kohe plutokraatide ja buržuide tagasi astumist. Teised olid harilikud riigikodanikud, kellest mõni soovitas pealetungijatele jagada tinaube. Ka minu vanaisa, kes siis oli veel noor, oli tulnud asja kaema. Kantseleiülem Tambek teab oma mälestustes, et naissoost stenografistid olid sündmuste käigust täiesti endast väljas. Üks neist külitas algul suveõhtusse avatud aknal ja pärast istus põrandal rätsepistel, plagistades kuuldavalt hambaid. Naiste hirm oli meestele täitsa arusaamatu, näiteks president esines täiesti enesekindlalt lossi rõdult. Kui presidendi standarti oleks puututud, siis oleks läinud tulistamiseks. Vanaisa selgitas hiljem, et tööliste moodi mehed laulnud seal "ülestõusmise laulusid".

Olgu meil valitsus missugune tahes, aga saan aru luuremeeste ja riigimehelikult mõtlevate persoonide vastutusest just nimelt riigi eest. Kuigi peaminister võib olla äpardunud, on siiski isikuid, kes valmis Eesti huvide eest kogu maailmas võitlema. See kraavihall oli lihtne inimene. Ei olnud temal aimu poliitika telgitagustest peensustest. Aga aastaid kolmekümnendatest oli tohutult palju mööda läinud ning minevik tundus talle lihtsana: sirelite õitsemisena. Liikusid siis ringi hästi kasvatatud noored, ülikondades ja kostüümides, härratasid ja preilitasid, kandsid tekleid ja kirjutasid alla veksleid (ja ka võltsisid neid). See kraavihall ei tahtnud tiblat teenida ja otsustas seepärast töötada kraavis. Kraavis töötamine on töö omas nišis.

Kirjanikud kaasaegses poliitikas

Meie ajastul on poliitiku maine vähegi mõtlevate inimeste seltskonnas madalam kui pügatuim muru. Mis siin imestada, kui kaukamehed Riigikogus kasutavad rahva taskust riisutud külluslikke kuluhüvitisi oma palvereisideks maailma eksootilistesse turismilõksudesse, samal ajal aga teesklevad, nagu maksaksid nad oma raha parteile. Kui siis sellistelt rännaku kohta seletust küsida, selgitavad nad põhjalikus seletuskirjas: "Käisin Tallinna linna huvides Floridas uurimas, kuidas on seal tehtud park eri kaalukategooriates koertele." Kibe pigistamine käib just nende inimeste suhtes, kes päevast päeva nööriga leiba lõikavad.
Sellepärast, kui tänapäeval mõni kirjanik parteis kaasa lööb, annab ta oma hääle maffiale. Poliitikud jõuavad alati rohkem sigadusi korda saata, kui kirjanik seda ülistada. Kertu Rakke peaks enne neli korda mõtlema, kellele ta oma hääle ja südametunnistuse annab, sest raha on küll meeldiv asi, aga plekk jääb sulle külge eluks ajaks.
1940. aastal oli südametunnistuse müümise ja müümata jätmise vahel täpselt sama vahekord. Barbarus oli räpasele isandale juba kolm tilka verd andnud. Nii ta siis otsustas Heiti Talvikule oma raamatu kinkida, pühenduseks aga kirjutas: "Mõttekaaslasele, Johannes Vares-Barbarus." Ja seepeale kostis arbuja Heiti Talvik vaid seda, mis sellisel puhul on võimalik kosta: "Vabandage, härra Vares, mina ei ole teie mõttekaaslane." Eesti intellektuaalid, kes lasid end punastel päevadel 1940 poliitiliselt angažeerida, nood Aleksander Antson, August Alle, Barbarus, Erni Hiir, August Jakobson, Mihkel Jürna, Aira Kaal, Erni Krusten, Jaan Kärner, Egon Rannet, Johannes Ruven, Johannes Semper ja Debora Vaarandi on hoiatavateks näideteks.
Need inimesed lömitasid Stalini ees otse orjalikult, kirjutades "eesti rahva suurele sõbrale" viisijuppe ja luuletusi, ent keegi ei söandanud rahvaste isale otse välja ütelda: "Mina ei ole teie mõttekaaslane."
Samad kaasajooksikud represseerisid 1951 ise oma ametivendi. Pöörakem pilgud arhiividokumentide poole, kuidas käis näiteks vastuvõtmine NAK-i ehk Noorte Autorite Koondisse. "Vaibale kutsutakse noor Ain Kaalep, tüübiline noor boheem, kes on kirjutanud „3 dekadenzlikku luuletust“. Tema peale on kaevatud anonüümkirjaga ELKNÜ KK agitatsiooni- ja propagandaosakonda. Kaalep kutsutakse aktiivi ette ja teda asub nahutama orgkomitee esimees Karl Sinijärv. Sm Sinijärv tunneb huvi, kas noorel Kaalepil jatkub tarmukust kaasaegse luulega kaasa minemiseks, et loobuda seni kahtlases seltskonnas (20. kooli õpetaja Marta Sillaotsa luuleringis) viljeldud kohvikuluulest? „Ma tahan vähemalt loota,“ leiab Kaalep. Erni Hiire meelest kõneleb temas „pessimistlik siirus“, ta tunneb huvi, kas M. Sillaots on noorte aktiivset elu pidurdamas, kuid sm Kaalep nõnda ei arva.
Veel tahab Erni Hiir noorelt Kaalepilt teada: „Teil on olnud juttu sellest, et olla kõrvalseisja. Kas teil ka sellest juttu on olnud, et kui teine valitsus tuleks, siis me tegutseksime?“ Kaalep eitab kõike. Seejärel läheb Kaalep ruumist välja ja orgkomitee otsustab lükata edasi tema vastuvõtmise NAK-i, kuni tema loomingus on ilmnenud piisavalt uusi tendentse. Neid on aga õnneks juba ilmnenud, Kaalep on alustanud artikliga „Passiivsed on kahjurid“. Viimase võib Kaalep olla välja mõelnud, sest selle sisust ta lähemalt pajatada ei oska."
Aga aitab nüüd sellest kirjutisest siin. Niigi on kaebelaulu maht juba täis saanud.

Ach Irma-Irma, dich liebt die ganze Firma

I
Nüüd aknale koputab viletsat
lausvihma, mis ometi vaba,
ent sind rangelt takistab dekanaat,
ega välismaa kooli ei luba.
On aktus, kuid sinul on pisarad
ja seeliku lõhik ja roosid
ja korporatsioonide sõsarad
on täitnud kõik ruumikad loožid.
Kui rektor põhjab me möödunut
sa pisaraid poetada riskid.
Normandias on samasugune nutt -
seal maabuvad parašütistid.
Su ripsmed, mis topelt, on tore leid,
samamoodi ka hõbelamee,
ja hindavalt ülalt seal vaatab meid
Gruusia kingsepapoja portree.

II
Sa ütlesid täna, et "revolutsioon"
on teiseks teind pluuside moodi,
et kaelus on kadunud, vööl teine toon,
uut pitsid saand mustrit ja koodi.
Ma vastasin - sõda on puhkemas
ja kannatab Karjala kannas,
sa olid ikkagi uhke taas -
uus moemõte juurdund tartlannas.
Me all kiikus Kivisild, liugles tuul,
me hoidsime raamatuid kaenlas;
ma vaatasin muiet su muretul suul
ja nägin tas mõttelist vaenlast,
idee poolest vaenlast, kelle maailm
vaid algab ta puusast ja pihast,
ent mina näen lahingutandreid ja luid,
maa saatust ja Hitlerit vihast.

III
Nüüd tahvlile kirjutet "proletariaat".
Meil Eesti võim enam ei kehti.
Ma vaatan, et hoovi peal vanataat
on pühkimas vettinud lehti.
Taat väsinud - lõug liigub tönks ja tönks!
Sa kirjutad. Käe tagant vaatasin vargsi:
on hulgas su sõnades iksi krõnks,
iga "x" sõnas tähendab Marxi.
"Nood taadid peaks rääkima," sosistan vaid.
"Ja tahvli ees tegema sõnu."
Ja nähes su silmi kurb-arukaid
ma tunnen su naabrusest mõnu.
Sa sätid mu lipsu ja meenutad vaid:
mulle kuuluma peaks vist "sich kümmern".
On aasta üks viimaseid sügiskuid,
tuhat üheksasada nelikümmend.

(Kirjutatud aastal 1999, samaaegselt romaaniga "Volta annab kaeblikku vilet".)

Mine veel Uritski polku!

Kõrvaloleval pildil: autor inspiratsioonipuhangus käesolevat teost luues.

Alljärgneva loo kirjutamist alustasin 1988. aasta novembris. Lõpp tänasel päeval. Vahele mahtus ainult 24 aastat.

6. juuli 1917, Petrograd. Kommunistliku Partei ja „Pravda“ keelustamine. Petrogradi sõjaväeringkonna ülem kindral Polovtsev annab eriväesalgale ülesande Lenin kohapeal maha lasta.

3. august 1917. Lenin on tabatud ühest Petrogradi konspiratiivkorterist ja kohapeal mahalastud.

August 1917. Partei etteotsa tõuseb Volodarski (tegelikult Moissei Markovitš Goldštein) ja Moissei Solomonovitš Uritski kaksikvõim.


1. september 1917. Kornilovi kontrrevolutsioonilised polgud vallutavad Petrogradi. Romanov vabastatakse vahialt Aleksandrovski paleest (Tsarskoje Selo) ning ta asub taas Venemaa troonile.

1918 (kui meri läheb lahti) - revolutsioonilised madrused panevad kõigil Läänemere saartel (k.a. Kroonlinn) maksma Nõukogude võimu. Saksamaa vallutab mandri Eesti ja tema väed lähenevad Petrogradile.

1918 (hiljem, suveks) - Saksa väed on pealinna ümber piiranud, nad üritavad Piiterisse siseneda. Tahtejõuetu Nikolai II ja tema valitsus otsustavad kapituleeruda, kuid õigel hetkel haaravad võimu bolševikud ja menševikud eesotsas Volodarski ja Uritskiga. Tsaar ja tema perekond vangistatakse ja toimetatakse Briti saatkonda (Inglismaalt oli pärit selle perekonna sisulise pea, keisrinna Aleksandra Feodorovna ema). Kõik Romanovite pereliikmed, nii suurvürstinnad kui troonipärija surevad Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigis kõrges vanuses.

1918, suvi. Saksamaad on vapustanud sisemine revolutsioon, Saksa väed on nõrgestatud. Bolševike juhid Volodarski ja Uritski juhivad Smolnõist lööke võõrvägede pihta. Punaarmee ja Nõukogude riigi ametlik algus. Peagi kaob saksmann piiride taha.

KUIDAS KÕRVALDATI JUUDID-ENAMLASTE JUHID

Petrograd, Proletarskii rajoon, 20. juuni 1918. Nõukogude Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juht, bolševike sisuline liider seltsimees Moissei Volodarski on teel Obuhhovo metallitööliste miitingule. Sm Moissei on auto tagaistmel süvenenud oma paberitesse, järsku vaatab ta aknast välja. Nende rada ei kulge mööda Obuhhovo Kaitse prospekti, vaid on ootamata kombel eksinud nõrgalt valgustatud põiktänava-juppidesse. Seltsimees Moissei Volodarski soovib oma sohvrile, läti seltsimehele Hugo Jürgensile just etteheiteid tegema hakata, kui Jürgens pöördub tema poole kogu kehaga ja laseb talle nagaanist kuuli pähe. Mis on selgunud? Volodarski on oma liiderlikkuse tõttu korduvalt lähenenud Jürgensi naisele, mida too ei ole välja kannatanud.

Jürgens viskab Volodarski raipe Sofia uulitsa väetise- ja sõnnikuterminaali hoidlasse, kus seda tabab ise-mumifitseerumise keerukas protsess. Juhi matused kujunevad suurejoonelisteks ja pärast sõda ehitatakse Moskvasse nn Volodarski mausoleum, kus tema muumiat säilitatakse veel 2012. ja 2013. aastalgi. See kujuneb turistide tõmbenumbriks.

Petrograd, Välisasjade rahvakomissariaat Talvepalees, 30. august 1918. Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu esimehe, riigi "teise isiku" seltsimees Moissei Uritski elu hakkas lähenema vääramatult lõpule. Noor juudisoost ohvitser Leonid Kanegisser, kel oli pakiline kätte maksta oma sugulaste hukkumise eest, ilmus rahvakomissariaadi valvelauda ja küsis uksehoidjalt, keisririigi-aegselt vanalt šveitserilt:

"Kas seltsimees Uritski võtab juba vastu?"

"Härraseid ei ole veel tulla suvatsenud," susistas šveitser.

Kannegisser jäi akna alla ootama. Terve igavik möödus 20 minuti jooksul. Mida nad küll sebivad? mõtles Kanegisser, kelle nimi saksa keeles kannuvalajat tähendas, paleeväljakul kui peata edasi-tagasi askeldavat rahvamassi vaadates. Mitte sebida, vaja on vaid üht! Ta tänas Jumalat, et teda läbi ei olnud otsitud ja nüüd võis ta taskus pigistada oma püstoli jäika läbi higistatud pidet.

Pommidega kell vestibüülis lõi 11. Uhkest Fordist astus välja mustade võidunud vuntsidega lühikesekasvuline junn. See oligi Moissei Solomonovitš. Tema peamine tööülesanne oli surmaotsuste allakirjutamine. Huvitav, mitu surmaotsust ta küll täna alla kirjutab, mõtles Kanegisser ega tundnudki enam surmahirmu. Poolkülitsi astus ta oma ohvri poole, kes paha aimamatult vestibüüli sisenes. Vestibüülis oli palju rahvast. Väike timukas Moissei ulatus liftini kõndida ja uksehoidja jõudis liftinupule vajutada. See oli teenindaja ja teenindatava igahommikune rituaal, kuid Kanegisser seda ei teadnud. Ta astus oma objektile kuue sammu kaugusele ja laskis talle kuuli pähe.

Kuulus "Uritski polk", millegis süüdi olevate surnute väekoondis oli sel päeval saanud oma teise ohvri. Kuid sel hetkel ei teadnud keegi, et mõlemad surmad oli organiseerinud Stalin. Seltsimees Stalin tuligi peatselt võimule ja ajalugu läks edasi sel kombel nagu ta tänini on läinud. Kõik suubus Putinisse, Brežnevisse, Vietnami sõtta ja Saksamaa taasühendamisse, kätte jõudsid kõik ajaloosündmused, nagu me neid tänapäeval tunneme.

Kanegisser põgeneda ei jõudnud. Ähmi sattudes talitas ta valesti: ta hüppas oma jalgrattale ja üritas sündmuskohalt jalga lasta. Isegi relva ei jõudnud maha poetada. Rattal väntas ja vänderdas tagaaetav kõigest jõust oma elu eest, kuid lihtsam olnuks leida heinakuhja nõelast, kui nii elusse jääda. Juhul, kui tal oleks õnnestunud ükskõiksust teeseldes rahvahulka sulanduda, siis oleks taas üks kangelane pääsenud.

Piiteri soveti ametlik häälekandja "Krasnaja Zvezda" aga kirjutas Moissei Uritski surma puhul:

"Убит Урицкий. На единичный террор наших врагов мы должны ответить массовым террором… За смерть одного нашего вождя должны поплатиться жизнью тысячи врагов!"