Ach Irma-Irma, dich liebt die ganze Firma

I
Nüüd aknale koputab viletsat
lausvihma, mis ometi vaba,
ent sind rangelt takistab dekanaat,
ega välismaa kooli ei luba.
On aktus, kuid sinul on pisarad
ja seeliku lõhik ja roosid
ja korporatsioonide sõsarad
on täitnud kõik ruumikad loožid.
Kui rektor põhjab me möödunut
sa pisaraid poetada riskid.
Normandias on samasugune nutt -
seal maabuvad parašütistid.
Su ripsmed, mis topelt, on tore leid,
samamoodi ka hõbelamee,
ja hindavalt ülalt seal vaatab meid
Gruusia kingsepapoja portree.

II
Sa ütlesid täna, et "revolutsioon"
on teiseks teind pluuside moodi,
et kaelus on kadunud, vööl teine toon,
uut pitsid saand mustrit ja koodi.
Ma vastasin - sõda on puhkemas
ja kannatab Karjala kannas,
sa olid ikkagi uhke taas -
uus moemõte juurdund tartlannas.
Me all kiikus Kivisild, liugles tuul,
me hoidsime raamatuid kaenlas;
ma vaatasin muiet su muretul suul
ja nägin tas mõttelist vaenlast,
idee poolest vaenlast, kelle maailm
vaid algab ta puusast ja pihast,
ent mina näen lahingutandreid ja luid,
maa saatust ja Hitlerit vihast.

III
Nüüd tahvlile kirjutet "proletariaat".
Meil Eesti võim enam ei kehti.
Ma vaatan, et hoovi peal vanataat
on pühkimas vettinud lehti.
Taat väsinud - lõug liigub tönks ja tönks!
Sa kirjutad. Käe tagant vaatasin vargsi:
on hulgas su sõnades iksi krõnks,
iga "x" sõnas tähendab Marxi.
"Nood taadid peaks rääkima," sosistan vaid.
"Ja tahvli ees tegema sõnu."
Ja nähes su silmi kurb-arukaid
ma tunnen su naabrusest mõnu.
Sa sätid mu lipsu ja meenutad vaid:
mulle kuuluma peaks vist "sich kümmern".
On aasta üks viimaseid sügiskuid,
tuhat üheksasada nelikümmend.

(Kirjutatud aastal 1999, samaaegselt romaaniga "Volta annab kaeblikku vilet".)