Mine veel Uritski polku!

Kõrvaloleval pildil: autor inspiratsioonipuhangus käesolevat teost luues.

Alljärgneva loo kirjutamist alustasin 1988. aasta novembris. Lõpp tänasel päeval. Vahele mahtus ainult 24 aastat.

6. juuli 1917, Petrograd. Kommunistliku Partei ja „Pravda“ keelustamine. Petrogradi sõjaväeringkonna ülem kindral Polovtsev annab eriväesalgale ülesande Lenin kohapeal maha lasta.

3. august 1917. Lenin on tabatud ühest Petrogradi konspiratiivkorterist ja kohapeal mahalastud.

August 1917. Partei etteotsa tõuseb Volodarski (tegelikult Moissei Markovitš Goldštein) ja Moissei Solomonovitš Uritski kaksikvõim.


1. september 1917. Kornilovi kontrrevolutsioonilised polgud vallutavad Petrogradi. Romanov vabastatakse vahialt Aleksandrovski paleest (Tsarskoje Selo) ning ta asub taas Venemaa troonile.

1918 (kui meri läheb lahti) - revolutsioonilised madrused panevad kõigil Läänemere saartel (k.a. Kroonlinn) maksma Nõukogude võimu. Saksamaa vallutab mandri Eesti ja tema väed lähenevad Petrogradile.

1918 (hiljem, suveks) - Saksa väed on pealinna ümber piiranud, nad üritavad Piiterisse siseneda. Tahtejõuetu Nikolai II ja tema valitsus otsustavad kapituleeruda, kuid õigel hetkel haaravad võimu bolševikud ja menševikud eesotsas Volodarski ja Uritskiga. Tsaar ja tema perekond vangistatakse ja toimetatakse Briti saatkonda (Inglismaalt oli pärit selle perekonna sisulise pea, keisrinna Aleksandra Feodorovna ema). Kõik Romanovite pereliikmed, nii suurvürstinnad kui troonipärija surevad Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigis kõrges vanuses.

1918, suvi. Saksamaad on vapustanud sisemine revolutsioon, Saksa väed on nõrgestatud. Bolševike juhid Volodarski ja Uritski juhivad Smolnõist lööke võõrvägede pihta. Punaarmee ja Nõukogude riigi ametlik algus. Peagi kaob saksmann piiride taha.

KUIDAS KÕRVALDATI JUUDID-ENAMLASTE JUHID

Petrograd, Proletarskii rajoon, 20. juuni 1918. Nõukogude Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juht, bolševike sisuline liider seltsimees Moissei Volodarski on teel Obuhhovo metallitööliste miitingule. Sm Moissei on auto tagaistmel süvenenud oma paberitesse, järsku vaatab ta aknast välja. Nende rada ei kulge mööda Obuhhovo Kaitse prospekti, vaid on ootamata kombel eksinud nõrgalt valgustatud põiktänava-juppidesse. Seltsimees Moissei Volodarski soovib oma sohvrile, läti seltsimehele Hugo Jürgensile just etteheiteid tegema hakata, kui Jürgens pöördub tema poole kogu kehaga ja laseb talle nagaanist kuuli pähe. Mis on selgunud? Volodarski on oma liiderlikkuse tõttu korduvalt lähenenud Jürgensi naisele, mida too ei ole välja kannatanud.

Jürgens viskab Volodarski raipe Sofia uulitsa väetise- ja sõnnikuterminaali hoidlasse, kus seda tabab ise-mumifitseerumise keerukas protsess. Juhi matused kujunevad suurejoonelisteks ja pärast sõda ehitatakse Moskvasse nn Volodarski mausoleum, kus tema muumiat säilitatakse veel 2012. ja 2013. aastalgi. See kujuneb turistide tõmbenumbriks.

Petrograd, Välisasjade rahvakomissariaat Talvepalees, 30. august 1918. Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu esimehe, riigi "teise isiku" seltsimees Moissei Uritski elu hakkas lähenema vääramatult lõpule. Noor juudisoost ohvitser Leonid Kanegisser, kel oli pakiline kätte maksta oma sugulaste hukkumise eest, ilmus rahvakomissariaadi valvelauda ja küsis uksehoidjalt, keisririigi-aegselt vanalt šveitserilt:

"Kas seltsimees Uritski võtab juba vastu?"

"Härraseid ei ole veel tulla suvatsenud," susistas šveitser.

Kannegisser jäi akna alla ootama. Terve igavik möödus 20 minuti jooksul. Mida nad küll sebivad? mõtles Kanegisser, kelle nimi saksa keeles kannuvalajat tähendas, paleeväljakul kui peata edasi-tagasi askeldavat rahvamassi vaadates. Mitte sebida, vaja on vaid üht! Ta tänas Jumalat, et teda läbi ei olnud otsitud ja nüüd võis ta taskus pigistada oma püstoli jäika läbi higistatud pidet.

Pommidega kell vestibüülis lõi 11. Uhkest Fordist astus välja mustade võidunud vuntsidega lühikesekasvuline junn. See oligi Moissei Solomonovitš. Tema peamine tööülesanne oli surmaotsuste allakirjutamine. Huvitav, mitu surmaotsust ta küll täna alla kirjutab, mõtles Kanegisser ega tundnudki enam surmahirmu. Poolkülitsi astus ta oma ohvri poole, kes paha aimamatult vestibüüli sisenes. Vestibüülis oli palju rahvast. Väike timukas Moissei ulatus liftini kõndida ja uksehoidja jõudis liftinupule vajutada. See oli teenindaja ja teenindatava igahommikune rituaal, kuid Kanegisser seda ei teadnud. Ta astus oma objektile kuue sammu kaugusele ja laskis talle kuuli pähe.

Kuulus "Uritski polk", millegis süüdi olevate surnute väekoondis oli sel päeval saanud oma teise ohvri. Kuid sel hetkel ei teadnud keegi, et mõlemad surmad oli organiseerinud Stalin. Seltsimees Stalin tuligi peatselt võimule ja ajalugu läks edasi sel kombel nagu ta tänini on läinud. Kõik suubus Putinisse, Brežnevisse, Vietnami sõtta ja Saksamaa taasühendamisse, kätte jõudsid kõik ajaloosündmused, nagu me neid tänapäeval tunneme.

Kanegisser põgeneda ei jõudnud. Ähmi sattudes talitas ta valesti: ta hüppas oma jalgrattale ja üritas sündmuskohalt jalga lasta. Isegi relva ei jõudnud maha poetada. Rattal väntas ja vänderdas tagaaetav kõigest jõust oma elu eest, kuid lihtsam olnuks leida heinakuhja nõelast, kui nii elusse jääda. Juhul, kui tal oleks õnnestunud ükskõiksust teeseldes rahvahulka sulanduda, siis oleks taas üks kangelane pääsenud.

Piiteri soveti ametlik häälekandja "Krasnaja Zvezda" aga kirjutas Moissei Uritski surma puhul:

"Убит Урицкий. На единичный террор наших врагов мы должны ответить массовым террором… За смерть одного нашего вождя должны поплатиться жизнью тысячи врагов!"