Põllumajanduse hävitamine 1992-93

Kuidas kõik algas? 1991. aastal oli viljaseemnega hea. Oli hea aasta. Võimul oli Savisaar. Ta ei tõstnud piima hinda.

Kuid Tiit Vähi valitsus lubas suure suu ja kõrge hinnaga rahvalt vilja välja osta, laenates samas ka Ameerikast vilja, mis sealsetel laevadel sisse veeti ja mitmele poole ladudesse kopitama jäeti.
Mati Tamm ja Rein Kaidla pakkusid välja, et olgu üldkasulik hoiu-laenuühing, siis veel ühistalud, mis seda ümbritseksid. Kaidla pakkus välja, et sajalehmalise suurlauda võtaksid rendile 4-5 tootjat. Igaühel maad 300 - 400 ha. Pakuti välja, et kolhoosid võiks muuta hoiühistuteks, milles töötajatel oleksid osakud. Mati Tamm seletas, et põllumajandusreformi reservfondi jäägid võiks üle kanda laenu- ja hoiuühistu osakapitali.
1991 lõikus andis 590 000 t teravilja, rahva äratoitmiseks oli tarvis 800 000. Euroopa Majandusühisuse eksperdid: Eesti vajab 1991/1992 aasta talveks 350 000 t viljaabi.
1992. aasta rahareformi aegu hakkas tõusma piima hind ja paljud suurlautade formaalsed omanikud (sovhooside kontod olid suletud) jäid riigile maksuraha võlgu. 1. novembril 1992 võeti Maailmapangast laenu 10 mln krooni kütuse ostmiseks, kütta sai sellega veebruarini. Hoo sai sisse must kütuseturg. 5. novembril 1992 ütles põllumajandusminister Leetsar, et ta on vastustanud peaministri tahet imporditud toiduaineid piiramatult Eesti turule lasta. Maaparteide surve Laarile oli tugev.
5. novembril 1992 kirjutas Juhan Telgmaa Maalehes: "Meil praegu valitsev Isamaa on seisukohal, et Eestis pole põllumajandust tarvis. Seda deklareeriti valimisvõitluses täiesti varjamatult. Tuleb reformida kõik riigimajandid ühismajanditeks, enne kui Riigikogu hakkab valdadelt võimutäiust ära võtma." Samal ajal hoiatas "Põlva Piima" tegevdirektor Enn Sokk: "Kui Eesti ei suuda kaitsta oma turgu, siis läheb olukord veel hullemaks." Või jäi Tallinnas ladudesse ja edasimüüjad ei suutnud seda välja osta.
Eesti oli taganemas IMF-iga sõlmitud kokkulepetest, sest talongide käikulaskmine oleks Eesti krooni viinud hüperinflatsiooni.
Riigi kütusevarud hakkasid lõppema, mis tähendas seda, et põllumees sai oma piima eest liiga vähe, poodi aga jõudis see kahekordselt kallimalt. Eesti piimatooted olid kallid ja eestimaist ei saanud enam eelistada. "Küllap nii mõnelegi välisriigile oleks kasulik, kui Eesti põllumajandust ei subsideeritaks," leidis professor Leida Lepajõe 19. novembri 1992 a Maalehes. Kuid temale vaidles vastu Laar: Euroopa suurte põllumajanduste probleemiks olevatki just nende doteerimine ja välismaa põllumeeste sooviks on, et Eesti riik ise subsideeriks Eesti põllumajandust, et meie tootja ei tõuseks omadele jalgadele.
Samal päeval kehtestas Eesti Panga Nõukogu moratooriumi Eesti 3 suurima panga - Tartu Kommertspanga, Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga tegevusele. Eesti pangandus varises savijalgadel.
1992. aastal oli olnud pikk põud nelipühist alates, mis andis hoobi eelkõige söödateravilja kogusele. Sügiseks oli kuulda, et Maailmapanga laenu kaudu saaks varsti sisse tuua natukenegi söödalisandeid, aga need kogused olid nii nadid, et kokkuvarisevat loomakasvatust need ei päästnud. Veel: välismaa või tuli turule, piimakombinaadid jäid ühismajanditele võlgu. Nõnda kõneles Savisaar Riigikogus 7. detsembril 1992:
"Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. Kui kevadel õnnestubki see maa üles künda, siis kaod on ikkagi suured. Lubatud on tagastada kevadeks maa omanikule - need on aga põhiliselt linlased ja maal elavad eakad inimesed ja neil ei ole kedagi, kes künnaks ja külvaks. Neil ei ole tehnikat ega raha ega ole võimalik ka laenu võtta." Pikalaenupanka, kust saaks soodsatel tingimustel laenu võtta, ei eksisteeri, põllumees on jäänud röövellike kommertspankade meelevalda.
10. detsembril tuli välja skandaal: Tiit Merenäki andmetel minister Õunapuu, Harri varustas ministritooli kasutades oma talu tehnikaga, suuri summasid on haihtunud. (Andmed Maalehest).
Sel talvel jäid töötlejad tootjatele võlgu 206 mln krooni eest ja laos seisis kaupa 100 mln krooni eest. 7. jaanuaril 1993 pakkus peaminister Laar välja, et tuleks luua fond ekspordi toetamiseks. Krediiti hakati andma vaid teatud projektidele. Laar kiitis oma intervjuus ka tollivaba jaekaubandust, mis oli Isamaa programmis ja ka koalitsioonileppes sees. Kõige väiksem palk oli Võrumaal - 503 kr, mis jäi veerandi võrra maha riigi keskmisest. Võru Arenduskeskuse direktor Elmo Saar leidis: "Meie maakond on üksjagu paratamatult punane latern. Sellest päästaks regionaalpoliitika, kuid riigieelarve kuivab ja subsideerimisest ei räägita paraku üldse." Riik lisas põllumajandustoodetele käibemaksuna 18%, töötleja 10%, omamaiste põllumajandustoodete hinnad kujunesid kalliks ja põllumehe, põlise rikka tulud väikesteks.
14. jaanuaril 1993 sekundeeris talle Aruküla kolhoosi esimees Leho Trolla: "Just kui viiekümnendad oleksid tagasi tulnud. Samasugune lammutamine, võhiklikkuse võimuletulek. EPA haridusega põllumajandusspetsialistid kas lahkuvad ise või kukutatakse. Asemele tulevad põllumajandusest kaugel olnud inimesed. Iga päevaga suureneb vargus kolhoosi heinaküünist." Kuid riik maksis endistviisi osaliselt kinni põllumajanduses kasutatavad ressursid ja sotsiaalse infrastruktuuri maal - kuid nüüd tuli see subsiidiumitena, mitte otsearvelduste kaudu. Eesti põllumees sai subsiidiume 10 x vähem kui Soome või Rootsi põllumees, ometi pidi ta konkureerima just nendest riikidest pärit toodetega. Põllumajanduses oli ette nähtud finantseerida terve rida programme, mille realiseerimiseks puudus reaalne mehhanism, kuna need olid mõeldud ühismajanditele, mis kohe likvideeriti. Valitsus maksustas põllumajandusmaa röövelliku hinnaga - 250 kr hektarilt ja kiitis oma otsust, kuna see toovat tulumaksubaasi maale. Loomad nälgisid ja vilja polnud. Venemaa doteeris 75% ulatuses oma jahutooteid ja nende eksportigi - Eestis jõudis müüki odav kvaliteetne vene jahu ja Eestimaa põllumehel ei olnud sellele midagi vastu panna, sest töötleval tööstusel puudusid kaasaegsed seadmed. Riigi viljasalve loomiseks ei eraldanud Laari valitsus sentigi, ehkki 1993 aasta riigi viljareserv maksis 41 mln krooni (teraviljareserv loodi alles 1993. aasta sügisel, kui oli juba päästmatult hilja). Põllumajandusministeeriumi kantsler leidis, et piiril tuleb kehtestada tõkketoll, muidu Eesti teraviljakasvataja ellu ei jää.
1993. aasta põllumajandusseisule oli iseloomulik, et loomi peeti elatussööda peal ja nad ei andnud lihatoodangut. Arengumaade keskmine viljatootmine oli neil aastail tonn teravilja elaniku kohta aastas, mis oli ka Eesti 1990. aasta näitaja. 1992 aasta viljatoodang oli kõigest pool sellest seoses suure põuaga.
Jõulude ajal jõudsid Eestisse Soome ja Rootsi konsulendid, nad vaagisid meie võimeid ja jõudlust ning soovitasid: "Lühiajalises perspektiivis tuleb eratalupidamise aktiivne arendamine edasi lükata, kuni põllumajanduslikud tulu-kulusuhted stabiliseeruvad ning vastav finants- ja nõuandetugi muutuvad kättesaadavaks." 11. märtsil 1993 saatsid Rapla maakonna talupidajad appikarje Vabariigi presidendile: vili kopitab salves, pole kellelegi müüa. Kõige hullem oli, et töötlev tööstus oli võtnud talunikult võlgu ausõna peale ega olnud oma võlga tasunud. Pankadel polnud kasulik anda laenu omamaistele tootjatele, sest too unustab, et protsent on siiski inflatsiooniga seotud - seda möönis ka peaminister Mart Laar. USA pakkus Eestile viljaabi 25 mln dollari ulatuses, kuid valitsus loobus sellest, väites, et toetab Eestimaa maatootjaid.
3. aprillil 1993 kinnitas peaminister Laar: "Valitsus aitab neid, kes iseennast aitavad. Valitsus on veendunud, et põllud külvatakse sel kevadel täis." Kuid põllumajandusminister Leetsar oli skeptiline: Eestist kujuneb välja banaanivabariik, kus maarahva rolliks on vaid palgatöö ja tooraine tootmine välismaal elavatele peremeestele. 1993. aasta kevadtöödeks vajaliku inventari ostu jaoks (seeme, kütus, mineraalväetised, kemikaalid) andsid kommertspangad laenu 15 protsendiga. Juhtus kurioosumeid. Näiteks Karula veski võttis laenu 1000 krooni, kuid uut ladu ja veskit selle eest ikka osta ei suudetud - inflatsioon oli vahepeal hinnad kõrgele ajanud.
Juba 15. aprillil saatis Riigikogu liige Manivald Müüripeal kurja kirja Mart Laarile: Isamaa on maareformi ära nudinud. 20% tootjatest oli nii piima-, vilja- kui liharaha saamata kuni 7 kuud! EMKE võttis oma programmi importtollid võõrale kaubale, kuid peaminister ei nõustunud sellega ja pikkamisi sai selgeks, et samas koalitsioonis enam jätkata ei saa.
12. augustil 1993. aastal võttis Eesti taas laenu Maailmapangast, viljalõikuseks. Riik elas üle oma võimete. Maaleht kirjutas oma juhtkirjas: "Heas usus hääletasid inimesed Arnold Rüütli poolt, valimissüsteem aga nullis nende püüdlused ja laskis kaudsel teel presidendiks saada hoopis Lennart Merel. Ei aimanud ju paljud demokraatliku süsteemi kavalustest rikkumata valijad, et Isamaale häält andes toetatakse Eesti põllumajanduse hävingut." Talupidajate Keskliit pöördus nüüd järjest vähem oma muredega valitsuse poole.
30. septembril 1993 kuulas Põllumeestekogu juhatus ära Eesti Panga presidendi Siim Kalda, kes samuti manitses, et kui riik on juba korra doteerinud põllumeest tehnika soetamiseks, siis rohkem viimasele toetusi vaja ei lähe, et vältida õpitud abituse kujunemist. Ka Maailmapanga esindaja ütles oma PHARE missioonil, et pidevalt toetust saavad põllumehed muutuvad nii parasiitideks. Samal ajal hoiatasid just ühismajandite direktorid kaitsmata (kaitsetollideta) põllumajandusega Euroopa Ühendusse trügimast. Talupidajate keskliit mainis sünge tulevikuvisiooni: "Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõusevad 50%. See ongi aga just juhtunud Eestis.
2. detsembril 1993. aastal raporteeris Laar Riigikogu ees, et omandireform maal on lõpule viidud. Kuid Ivar Raig hoiatas Euroliidu maades on põllumajandussfäärist saadava tulu suurimaks osaks tollimaksud: suured turud kaitsevad end välismaiste tootjate eest.
3. veebruaril 1994 kirjutas Meinhard Reinla, Põllumajandusministeeriumi eelarvebroo juhataja: "Eestis on veel külasid, kus puudub isegi elekter, rääkimata teedest, mis võimaldaksid sinna pääseda ka sügisel ja talvel. Ei saa unistadagi 45 aastaga võssa kasvanud endise haritava maa taastamisest põllumajanduslikuks maaks, sest puuduvad kaevud. Selleks kõigeks küsiti valitsuselt 65,9 mln krooni. Kuid valitsus kärpis seda 33,8 mln ja Riigikogu veel 12,05 mln võrra. Ühistegevuseks leiti ainult 3 miljonit krooni, mis eelmise Eesti Vabariigi eksisteerimise perioodil oleks olnud mõeldamatu."
Päev pärast Reinla artikli ilmumist kutsus Põllumajandusministeeriumi Toompealt vaibalt naasnud kantsler Rein Nigul büroojuhataja enda juurde. Lepiti kokku, et tunni aja pärast jätab Reinla oma ametikoha maha, asjaajamist üle andmata.
Peagi kirjutas Vambo Kaal Talupidajate Keskliidust: "Valitsus ei ole suutnud mõista põllumajanduse kui sellise vajadust Eestis. Viimase pooleteise aastaga on tekkinud arvamus, et põllumajandust pole üldse vaja, las kõik tuleb väljast sisse." Samal ajal asutati Leedus pikalaenupank põllumeestele, meie ebainimliku valitsuskorra ajal puudus see endiselt. (Tsaariajal anti 5%list laenu 55 aastaks!) 3. märtsil 1994 tegi Maaleht Laariga intervjuu, kus ta selgelt väljendus: "On selge, et kõik need, kes enne põllumajanduses tööd leidsid, seda enam ei leia." Meie tragöödia oli see, et hakati suurmajandeid lõhkuma ENNE, kui õigusjärglased selgitati ja neile talud vormistati. Nii jäi suur hulk maarahvast tööta ja külades oli kõrge suitsiidiprotsent. Väga kõvasti kinnitasid Eestis kanda välismaalased: Kemira, Rauttaruukki, Fazer, Antti Teollisuus - need ei pruukinudki enam ettevõtlusmessile tulla, kuna olid oma positsioonides kindlad.
10. märtsil 1994 rääkis tegevpõllumees Paul-Olev Mõtsküla talupidajate ülemaalisel kongressil: "Suurim õnnetus on see, et suurel osal maast puudub kindel peremees. Häda ei ole selles, et meil on vähenemas loomakasvatustoodang. Unustatud on tõetera - narrid põldu 1 kord, narrib tema sind 9 korda vastu. Põld on juba aastaid kindla peremeheta. Koos suurmajandite lagunemisega hävisid külvikorrad, kadus viljavaheldus. Kuhu on jäänud nii suure vaevaga rajatud väetiste kasutamise süsteemid, umbrohutõrje, taimekaitse? Aga maaparandus?" Talle sekundeeris Vambo Kaal: "Isamaa poliitikud püüavad põllumajandusküsimustega tegelemist edasi lükata, nendega mitte tegelda. Nad on orienteeritud üksikutele ülirikastele." Kaal tõi positiivseks näiteks Tallinna Lihakombinaadi ja Paide Piimakombinaadi ühendamise ühtse juhtimise alla - nii suudeti laiendada oma teeninduspiirkonda talunike hulgas. Leetsar hoiatas Eesti Talupidajate Keskliidu üldkogul, et hindade tõusul 1994. aasta kevadel jäävad talunikud oma toodetega nulli, kasumit ei saada ega reinvesteerita. Tagatipuks kehtestas Venemaa 15. märtsil 1994 Balti riikide kauba suhtes topelttollid, mis oli rängaks löögiks meie tootjale. Kõik põllumajandustooted, õmblus- ja trikootooted, mööbel ja plastmasstooted muutusid Vene turul konkurentsivõimetuiks. Eesti suursaadik Moskvas Jüri Kahn kommenteeris seda, et Venemaa on asunud oma siseturu kaitsele. (Samas oli Soomel Venemaaga enamsoodustusleping.) Eesti Venemaa suhtes sarnaseid tolle ei kehtestanud. Samal varakevadel hoiatas Ivar Raig: "Aasta lõpuks võime ennustada positiivse kaubandusbilansi asendumist negatiivsega. See toob kaasa surve Eesti kroonile, inflatsiooni kasvu."
Kevadel jõudis Leetsar arvamusele, et ses valitsuses ei saa maaelu hüvanguks midagi teha. Arvo Sirendi Maaliidust soovis EMKEl koalitsioonist väljuda. (EMKEst olid seal põllumajandusminister Jaan Leetsar ja reformiminister Liia Hänni.) Sirendi nõudis Mart Laari tagasiastumist: "Laar polnud ju varem proovinudki mingisugust koalitsiooni juhtida. See on umbes sama, kui mina hakkaksin praegu klaverimängijaks. Põhjusi, miks Mart Laar peab tagasi astuma, on ju küllaga. Traditsiooniline puidu-, paberi ja tselluloositööstus on Eestis välismaalaste huvides likvideeritud. Tekstiilitööstus, mis võinuks Euroopas tõsist konkurentsi pakkuda, on välja suretatud. Põllumajandussaadusi töötleva tööstuse ettevõtted on välismaalastele müüdud või nende teadmisel seisatud. Eesti mehi lihtsalt ei kuulata Tallinnas ära, erastamisotsuse teeb Sarnet koos mõne välismaa nõunikuga. Oleme kaotanud tohutult põhifonde."
21. aprillil 1994 oli järgmine katastroof: ebainimlik valitsus tunnistas taluliitude aktsiad Eesti Maapangas ebaseaduslikeks ja nõudis raha tagasi. Põllumajandusministeeriumi kantsler Nigul astus ametist seoses Lekto skandaaliga. 26. september 1994 astus Mart Laar tagasi, ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud, Isamaa ja ERSP jäid edasi Andres Tarandi valitsusse.

Mu skriptoorium töötab taas

Korraks avanes veel pilvede vahe ja siis
saabus öö ja kuukarjus käis vaatamas, kas pilvelambad kõik magavad,
ega neid ei ründa päike-hunt, kes vihaselt kõiki õgib.
Kalevite kants oli üksnes must täpp maastikul täis
õunapuid, meiereisid, lagunenud-
mahajäetud atrasid; pooleli olevaid ehitisi.
Algas hommik, ma ei teadnud kellaaega,
teadsin vaid, et minu sõbra juures on tuhandeid süle-
arvuteid ja ta ema ärkab esimesena ja joob teed.
Jalutasin edasi külade vahel ja silmasin järjest kaugenevat linna,
mis nägi välja kui küürus, vigane muul metsade vahel.
Maastik muutus veidramaks, kell oli mul käe peal,
aga puudus sel numbrilaud ja ma küsisin vastutulijatelt kella,
nad näitasid joviaalselt tõusvale suvepäikesele.
See oli pikim hommik ja ma mõtlesin, kas mu teele jääb veel
neid hommiku-uniseid kohvikuid, milles suured mõtlejad mõtlevad.
Külavahelisel
teel maitsesid sipelgad vaarikavarte all lehmakooki.
Üks rõdu oli mere ääres ja soe vesi oli loksunud sellele,
merre upakile vajunud vana maja, täitsa üksi,
iga laine, mis minuni jõudis, oli täiesti üksinda.

Unenäod teed teile näitavad

Ei mingit kahtlust - selliseid võluvaid olendeid nagu vasakul oleval pildil, võime näha unes. Akadeemik Gustav Naan kindlasti täpsustaks: niisuguseid daame silmavad oma unenägudes mehed üksipäini, noored naised neid ei näe ja vanad naised näeksid selliseid luua seljas ratsutajaid (ma pean silmas just seda konkreetset, sinise kübara ja sinise kleidiga) heal meelel hoopis tuleriidal põlevat. Sest niisuguseid superkonkurente nad ei vaja.
Unenäod pole paljuski muud, kui lapse- ja tudengipõlve hetkede sümbioos. Aju võtab kuskilt mingi valguse ja tumeduse, perspektiivi ja koordinaadistiku ning paneb sellesse tegelased. Tegelased on tavaliselt ühest unelmast teise ühed ja samad. Mõnikord ei ilmu niisugune unenäo "stammkunde" nädalapäevad välja, et siis uuesti naasta.
Aga jätame nüüd uned, need on niikuinii liiga isiklikud ja avalikku ruumi isiklikku informatsiooni ei paisata, see maksab end väga valusalt kätte. Parem juba küsimus: miks Gustav Naan nii suure kodanikujulgusega poliitiliselt ebakorrektseid ideid ajalehtede lugejaskonda, n-ö "eetrisse" paiskas? Kuidas ta võis? Aga Gustav Naan võis kõike ega kartnud midagi. Ei kartnud isegi siis, kui kogu avalik arvamus tema vastu pöördus. Enn Vetemaa on oma romaanis "Gustav Naani hiilgus ja viletsus" toonud välja hurmava fakti, et isa kinkis noorele Naanile (´naan´ tähendab põhjaeesti murdes kulti) väikese teleskoobi, millega Siberi avarustest tähistaevast sai näha.

Ajaloo tund nr 1: kärajad

Igal aastal saatsid kõik Eestimaa hõimud oma paremad esindajad Raikkülasse nõupidamisele. Seda nimetati: kärajad. Läänemaalt Soontaganast oleks jõutud kõigest ühe päevaga Raikkülla, kui kasutada oli hobune. Alempois jäi sinnsamma kõrvale, vaid ühe risttee jagu lõuna poole ja Leholast, Sakala ühest tõmbekeskusest oli Raikküla Paka mäele veel lühem tee kui Soontaganast. Alempois oli üleni täis metsa, ainult Pärnu jõe ääres olla olnud üks metsast vaba laiguke (Benninghoveni kaart). Järvamaalt Karedast ning Pudivirust Tabellinuse provintsist oli tunduvalt pikem maa Raikkülla. Kaugemale jäid Mõhu ja Vaiga muinaskihelkonnad oma suurte ilusate metsadega ja Ugandi oli juba päris kaugel, üüratute radade ja piirikivide taga. Saarlased ja muhulased oleksid suvel tulekuks pidanud oma laevad Lihula alla jätma. Aga kes teab, kas kärajad üldse suvel toimusid, HCL XX,2 on kirjas, et ordumeister Volquin jõudis reeturlike Sakala vanemate juhatusel Harjumaale, kui parajasti oli Õndsa Neitsi taeva minemise püha (15. august 1216). Siis kärajaid polnud, vastasel korral oleks saadud ehmatada paljusid Eesti vanemaid korraga.
Paka mägi tähendab pea kindlasti pakko - pagu, paopaik. Paka mäe pääl võis kunagi tihe Taara (?) tammik kasvada ja seal võis olla harjulaste Maya (maja - koht, kuhu enne sõjakäiku koguneti). Kärajatel võidi arutada välislepinguid, luureandmeid, kaubavahetuse küsimusi. Asjaolus, et sakalased teadsid sakslasi ja nende liitlasi lätlaseid nii hästi juhatada Harju radadele, Varbola ja Loone kanti, näitab, et nad olid seal varem käinud ja kärajatel käranud. Ümberkaudsed kohanimed on eesti keele ajaloo demonstratsioon ja kontsentratsioon. Raikküla (Raigele) nimetus vihjab suurele rahvakoosolekule (soome k ´räikkö´ - suur lokulaud). Kohanimetus Kabala, mis sealsamas Raikküla kõrval on, võis olla sugulane sõnaga ´kabal´, s.o suur tükk liha. Kärajatele saabunud pealikke tuli ju majutada ja neid ka toita. Teisest küljest ärgem uskugem, mis alati kirjutatakse: Kabala võib ilmselt ka olla kohanime Rabala = Rapla modifikatsioon. Raikküla lähedased kohad Hiienurme ja Tamme näitavad, et Raikkülas ei olnud vaid üks hiis ja seal võis nõupidamistekohal olla terve suur religioosne keskus. See tähendas viljaõnne ja karjaõnne, mida harjulastel kindlasti oli. Balthasar Russow on veel 350 aastat hiljem vihjamas, et Harjumaa oli nii viljakas maa, et kannatas välja 1569. aasta Vene vägede rüüstamise ja oleks talunud veel paari armee äratoitmise.
Oma teoses "Muinasaja loojang Eestis" on Sulev Vahtre märkinud, et Harjumaa oli juba pikemat aega eemal olnud sõjategevusest, kui kärajaid mainiti. 1211 tabas sõda Läänemaad ja alles 1212, enne vaherahu jõudsid Varbola alla Vene väed Mstislav Ulja juhtimisel. Kohe pärast rahu hakkasid riialased valmistuma edasi liikumiseks kaugetesse paikadesse, Viru- ja Harjumaale. See võis tähendada, et ristisõdijatele oli Harjumaa terra incognita, Läänemaast lahutasid seda suured sood ja Alempoisest metsad. Ka Raikkülast lõunasse jäi soine ala koos paljude -kõnnu nimeliste paikadega: Vahakõnnu, Ahakõnnu jpt. Kust -kõnnu nimelisi kohanimesid lugeda on, seal lõpeb eestlaste kõlvik ja algab metsa-ala, mida muidugi pidevalt raadati. Praeguse Lelle lähedal on samuti kõnnu-paiku, sinna jääb põlispõldude piir metsiku loodusega. Inimene laiendas seda piiri kogu aeg. Lõuna-Raplamaa tehti metsast lagedaks palju aastaid, isegi sajandeid pärast ristiusustamist. Mida enam kurnajad pigistasid, seda rohkem töötas eestlase aju liikumises uute "jahimaade" poole.
Muistsed kohanimed ei anna end niisama välja, ei ole kohe nõus avama oma tagamaid. Mis on kuulus Kareda küla - kaare taga? Või Pöide - Horele - "Orjaala" - palju orje? (Tõenäoline. Kus need Skandinaaviast röövitud noored mehepojad siis muidu töötasid, kui mitte Pöides.) Kas "kärajad" olid meie vaste Rootsi althingile ja Novgorodi veetšele? Paradoksaalne on, et nimetus "kärama" ei pruukinud hoopiski mitte tähendada üksteisest üle karjumist, nagu mõnikord populaarteaduslikus kirjanduses, ka filmis "Malev" seda käsiteldakse. "Kära" tähendas eelkõige kutset maakondadesse: teen kära - kutsun kõik kokku. Kõigi hõimude vahel pidid olema sidemed, mis 1217. aastaks võimaldas mobiliseerida väga palju inimesi, s.t kõiki. Vaprate vanemate ühine jõupingutus võimaldas Eesti ajalool tookord kuigivõrd edasi liikuda ja lõpuks astuda nendesse kalossijälgedesse, kus me praegusel silmapilgul, 4. novembril 2012 kell 10.37 oleme.

Pilt: "Malev".