Unenäod teed teile näitavad

Ei mingit kahtlust - selliseid võluvaid olendeid nagu vasakul oleval pildil, võime näha unes. Akadeemik Gustav Naan kindlasti täpsustaks: niisuguseid daame silmavad oma unenägudes mehed üksipäini, noored naised neid ei näe ja vanad naised näeksid selliseid luua seljas ratsutajaid (ma pean silmas just seda konkreetset, sinise kübara ja sinise kleidiga) heal meelel hoopis tuleriidal põlevat. Sest niisuguseid superkonkurente nad ei vaja.
Unenäod pole paljuski muud, kui lapse- ja tudengipõlve hetkede sümbioos. Aju võtab kuskilt mingi valguse ja tumeduse, perspektiivi ja koordinaadistiku ning paneb sellesse tegelased. Tegelased on tavaliselt ühest unelmast teise ühed ja samad. Mõnikord ei ilmu niisugune unenäo "stammkunde" nädalapäevad välja, et siis uuesti naasta.
Aga jätame nüüd uned, need on niikuinii liiga isiklikud ja avalikku ruumi isiklikku informatsiooni ei paisata, see maksab end väga valusalt kätte. Parem juba küsimus: miks Gustav Naan nii suure kodanikujulgusega poliitiliselt ebakorrektseid ideid ajalehtede lugejaskonda, n-ö "eetrisse" paiskas? Kuidas ta võis? Aga Gustav Naan võis kõike ega kartnud midagi. Ei kartnud isegi siis, kui kogu avalik arvamus tema vastu pöördus. Enn Vetemaa on oma romaanis "Gustav Naani hiilgus ja viletsus" toonud välja hurmava fakti, et isa kinkis noorele Naanile (´naan´ tähendab põhjaeesti murdes kulti) väikese teleskoobi, millega Siberi avarustest tähistaevast sai näha.