Korraks avanes veel pilvede vahe ja siis
saabus öö ja kuukarjus käis vaatamas, kas pilvelambad kõik magavad,
ega neid ei ründa päike-hunt, kes vihaselt kõiki õgib.
Kalevite kants oli üksnes must täpp maastikul täis
õunapuid, meiereisid, lagunenud-
mahajäetud atrasid; pooleli olevaid ehitisi.
Algas hommik, ma ei teadnud kellaaega,
teadsin vaid, et minu sõbra juures on tuhandeid süle-
arvuteid ja ta ema ärkab esimesena ja joob teed.
Jalutasin edasi külade vahel ja silmasin järjest kaugenevat linna,
mis nägi välja kui küürus, vigane muul metsade vahel.
Maastik muutus veidramaks, kell oli mul käe peal,
aga puudus sel numbrilaud ja ma küsisin vastutulijatelt kella,
nad näitasid joviaalselt tõusvale suvepäikesele.
See oli pikim hommik ja ma mõtlesin, kas mu teele jääb veel
neid hommiku-uniseid kohvikuid, milles suured mõtlejad mõtlevad.
Külavahelisel
teel maitsesid sipelgad vaarikavarte all lehmakooki.
Üks rõdu oli mere ääres ja soe vesi oli loksunud sellele,
merre upakile vajunud vana maja, täitsa üksi,
iga laine, mis minuni jõudis, oli täiesti üksinda.
No comments:
Post a Comment