Ajaloo tund nr 1: kärajad

Igal aastal saatsid kõik Eestimaa hõimud oma paremad esindajad Raikkülasse nõupidamisele. Seda nimetati: kärajad. Läänemaalt Soontaganast oleks jõutud kõigest ühe päevaga Raikkülla, kui kasutada oli hobune. Alempois jäi sinnsamma kõrvale, vaid ühe risttee jagu lõuna poole ja Leholast, Sakala ühest tõmbekeskusest oli Raikküla Paka mäele veel lühem tee kui Soontaganast. Alempois oli üleni täis metsa, ainult Pärnu jõe ääres olla olnud üks metsast vaba laiguke (Benninghoveni kaart). Järvamaalt Karedast ning Pudivirust Tabellinuse provintsist oli tunduvalt pikem maa Raikkülla. Kaugemale jäid Mõhu ja Vaiga muinaskihelkonnad oma suurte ilusate metsadega ja Ugandi oli juba päris kaugel, üüratute radade ja piirikivide taga. Saarlased ja muhulased oleksid suvel tulekuks pidanud oma laevad Lihula alla jätma. Aga kes teab, kas kärajad üldse suvel toimusid, HCL XX,2 on kirjas, et ordumeister Volquin jõudis reeturlike Sakala vanemate juhatusel Harjumaale, kui parajasti oli Õndsa Neitsi taeva minemise püha (15. august 1216). Siis kärajaid polnud, vastasel korral oleks saadud ehmatada paljusid Eesti vanemaid korraga.
Paka mägi tähendab pea kindlasti pakko - pagu, paopaik. Paka mäe pääl võis kunagi tihe Taara (?) tammik kasvada ja seal võis olla harjulaste Maya (maja - koht, kuhu enne sõjakäiku koguneti). Kärajatel võidi arutada välislepinguid, luureandmeid, kaubavahetuse küsimusi. Asjaolus, et sakalased teadsid sakslasi ja nende liitlasi lätlaseid nii hästi juhatada Harju radadele, Varbola ja Loone kanti, näitab, et nad olid seal varem käinud ja kärajatel käranud. Ümberkaudsed kohanimed on eesti keele ajaloo demonstratsioon ja kontsentratsioon. Raikküla (Raigele) nimetus vihjab suurele rahvakoosolekule (soome k ´räikkö´ - suur lokulaud). Kohanimetus Kabala, mis sealsamas Raikküla kõrval on, võis olla sugulane sõnaga ´kabal´, s.o suur tükk liha. Kärajatele saabunud pealikke tuli ju majutada ja neid ka toita. Teisest küljest ärgem uskugem, mis alati kirjutatakse: Kabala võib ilmselt ka olla kohanime Rabala = Rapla modifikatsioon. Raikküla lähedased kohad Hiienurme ja Tamme näitavad, et Raikkülas ei olnud vaid üks hiis ja seal võis nõupidamistekohal olla terve suur religioosne keskus. See tähendas viljaõnne ja karjaõnne, mida harjulastel kindlasti oli. Balthasar Russow on veel 350 aastat hiljem vihjamas, et Harjumaa oli nii viljakas maa, et kannatas välja 1569. aasta Vene vägede rüüstamise ja oleks talunud veel paari armee äratoitmise.
Oma teoses "Muinasaja loojang Eestis" on Sulev Vahtre märkinud, et Harjumaa oli juba pikemat aega eemal olnud sõjategevusest, kui kärajaid mainiti. 1211 tabas sõda Läänemaad ja alles 1212, enne vaherahu jõudsid Varbola alla Vene väed Mstislav Ulja juhtimisel. Kohe pärast rahu hakkasid riialased valmistuma edasi liikumiseks kaugetesse paikadesse, Viru- ja Harjumaale. See võis tähendada, et ristisõdijatele oli Harjumaa terra incognita, Läänemaast lahutasid seda suured sood ja Alempoisest metsad. Ka Raikkülast lõunasse jäi soine ala koos paljude -kõnnu nimeliste paikadega: Vahakõnnu, Ahakõnnu jpt. Kust -kõnnu nimelisi kohanimesid lugeda on, seal lõpeb eestlaste kõlvik ja algab metsa-ala, mida muidugi pidevalt raadati. Praeguse Lelle lähedal on samuti kõnnu-paiku, sinna jääb põlispõldude piir metsiku loodusega. Inimene laiendas seda piiri kogu aeg. Lõuna-Raplamaa tehti metsast lagedaks palju aastaid, isegi sajandeid pärast ristiusustamist. Mida enam kurnajad pigistasid, seda rohkem töötas eestlase aju liikumises uute "jahimaade" poole.
Muistsed kohanimed ei anna end niisama välja, ei ole kohe nõus avama oma tagamaid. Mis on kuulus Kareda küla - kaare taga? Või Pöide - Horele - "Orjaala" - palju orje? (Tõenäoline. Kus need Skandinaaviast röövitud noored mehepojad siis muidu töötasid, kui mitte Pöides.) Kas "kärajad" olid meie vaste Rootsi althingile ja Novgorodi veetšele? Paradoksaalne on, et nimetus "kärama" ei pruukinud hoopiski mitte tähendada üksteisest üle karjumist, nagu mõnikord populaarteaduslikus kirjanduses, ka filmis "Malev" seda käsiteldakse. "Kära" tähendas eelkõige kutset maakondadesse: teen kära - kutsun kõik kokku. Kõigi hõimude vahel pidid olema sidemed, mis 1217. aastaks võimaldas mobiliseerida väga palju inimesi, s.t kõiki. Vaprate vanemate ühine jõupingutus võimaldas Eesti ajalool tookord kuigivõrd edasi liikuda ja lõpuks astuda nendesse kalossijälgedesse, kus me praegusel silmapilgul, 4. novembril 2012 kell 10.37 oleme.

Pilt: "Malev".