Kaltenbrunni mõisa pottsepp Peter süüdistab Tartu maakohtu ees 31.
oktoobril 1692 Jürgensburgi kirikuvarast Pirsi Tõnist, edaspidi
Thiess, et ta koos kuradiga ümber hulkunud ja libahundiks käinud.
Peter ei käi eriti armulaual, lapsi selleks sundinud ei ole, usinalt ei
palveta. Peter jutustab, et elab Thiessiga ühes külas Nitaus, kus
Thiess on igal kevadel vilja õisi laiali loopinud. Thiess on kohtunud
praeguseks surnud talupoja Skeistaniga põrgus. Ta on ka teistele
talupoegadele ebajumalaid tutvustanud. Lucia päevast jõuludeni on
Thiessi nähtud tulemast põrgust ja luuaga, mille taga kõlgub
hobusesaba. Lemburgi lähedases soos oli ta viljalt õisi võtnud ja
neid kaugele laiali visanud, kuni libahundid tulid. Thiess oli võtnud
Skeistanilt hundinaha ja andnud selle hiljem Allase talupojale. Ka
Skeistan tõmmanud selga hundinaha, mehed teinud seda varjulistes
põõsastikes. Nad läksid kohe väikeseid loomi murdma: tallesid,
vasikaid. Thiess keetis oma püütud liha alati korralikult läbi,
toorest ei söönud mitte iial. Tuld ja tulehakatist saanud libahunt
Thiess alati sulasrahvalt, kes aidanud tal kraamist jagu saada ja
söönud kõik korraga ära, muuhulgas ka ühe vasika. Miks Thiess hundi
kombel toorest ei söönud, seda pealekaebaja ei tea. Sulastelt saanud
Thiess ja Skeistan ka soola, aga nuga polnud neile vaja läinud, jätkus
hammastest. Lõunasöök toimus põrgus, kus ka kurat nendega koos
einestanud, kaugemalt luuravad libahundid napsasid samuti mõne pala,
aga kuradil olnud vahid väljas, kes nad kohe raudmalkadega eemale
peksid. Miks kurat neile kannatusi valmistas ja neid libahundiks tegi,
kui ta neid armastas? Kurat oli Thiessile ja Skeistanile lootuse pannud,
et nad 1691. aasta kogu viljasaagi ära hävitaksid, niikaua seisid
põrgu väravad lahti. Ometi oli sel aastal otra, kaera ja rukist
külluses, kaera isegi odrast rohkem. Nii seisid asjaolud ka
pealekaebaja Peteri põllul. Põrgus käidi esimesel suvistepühal,
Lucia päevast jõuludeni käidi kogu aeg põrgus. Skeistani poeg
Skeistan Rein hoidis samuti nende punti, aga talle põrgu saladust ei
usaldatud. Nii küsis Skeistan Rein Jürgensburgi mõisa töölistelt,
kus mehed on, vastuseks sai vaid mõminaid. Põrgust tuldi alati välja
libahuntidena, sest muud moodi põrgust välja tulla ei saanud.
Põrgusse ei läinud mehed mitte tühjade kätega: suvistepühal toodi
õisi, Lucia päeval olid kalad kaasas. Külviajal ei olnud mõtet sinna
minna. Põrgu ava oli hästi varjatud. Saksad Thiessi jõuguga kokku ei
puutunud, sakstel oli oma põrgu. Abielunaised tahtsid samuti libahundid
olla, aga tüdrukutel oli kõige enam pistmist tulihändade ja lohedega,
kes neilt toodud piima ja või eest lubadusi võtsid. Libahundid ei
olnud kuradi teenistuses, kurat ajas neid raudpiitsadega laiali nagu
Jumala maailmas koeri aetakse. Aga nõiad täitsid kõiki kuradi käske
ja olid oma hingedki maha müünud. Libahundid tahtsid inimestele head,
sellepärast kurat tõrjus neid. Eelmine, 1691. aasta oli hea ka
sellepärast, et algas varem ja vene libahundid võtsid nende maad
omale, seega tuli viljakas aasta kõrge linakasvuga. Thiess loovutas
lõpuks hundinaha Allasele, sest oli juba vana ja ei jaksanud enam.
Tartu maakohtu otsus Pirsi Tõnise (Thiessi) kohta kõrgestiaustatud
maakohtuniku Herman Georg von Trautvetteri ja assessorite Bengd Johan
Ackerstaffi ning Gabriel Bergeri juuresolekul. Juurdlusel on tuvastatud
Thiessi lükantroopia (libahundiks käimine). Thiessi osaks on
määratud seismine kirikusambas ja karistamine 20 paari vitstega kohas
ja aja jooksul, mille määrab kindlaks Lemburgi koguduse hingekarjane.
No comments:
Post a Comment