Saturday, September 12, 2009

Luukas Kristjan andis vande!

Tõepoolest, täna on kõik lehed täis fakti, et presidendi poeg on tublilt lõpetanud ülikooli ja pärast seda astunud, nagu kord ja kohus seda nõuab, Eesti kaitseväkke.
Nagu öeldakse, "meie pere hääled on nüid talle karanteeritud".
Samas toob press ära terve rea noorpoliitikute eneseõigustusi, miks nad ei ole vajalikuks pidanud täita oma kohust meie armsa isamaa ees ja jäänud süldiks kusagile tugitooli teleka ette, selle asemel, et ühes presidendi pojaga relv kätte võtta ja teha kaitsekraavides laskeharjutusi ning jõunumbreid.
Õige mees jõuab kõike teha, nii ülikooli lõpetada, doktorantuuri astuda kui ka sõjaväes käia. Ja õige mees ei lähe kunagi teenima meid okupeeriva riigi armeesse. Mul oli see võimalus, kuid ma ei kasutanud seda!
Selle asemel andsin ka mina sõdurivande sealsamas Tapal, midagi 1994. aasta novembri paiku. Sellepärast oli mul nüüd ka sümpaatne lugeda Luukas Kristjani heietusi teenimisest Tapa vanas armsas sõjaväelinnakus. Tekkis nii nostalgiline tunne, et oleksin taas tahnud kuulata neid lugusid, mida toona meil õppeklassis mängis Saksa satelliitjaam "Viva". Need olid Sparksi When Do I Get To Sing My Way, Whigfieldi Saturday Night ja Bonnie Tyleri Total Eclipse of My Heart. Saksa muusikajaama "Vivat" suleti Üksik-Raadiotehnilise Õhukaitsepataljoni õppeklassis Tapal suhteliselt harva ja ise võite arvata, kuidas see mõjus meie õppeedukusele armee "sisemise sideme" omandamisel. Mina lahingukooli kah ei pääsenud, mul oli siis suhteliselt kõva pea, aga paljud pääsesid.
Tahaksin uuesti tagasi noorusradadele Tapale, sealse raamatukogu ümbruse unenäolisesse atmosfääri! Seal lehvis unistuste udu. Kummaline, ma pole pärast seda seal käinudki.
Aga mitte seepärast, et mul oleks olnud sellega seoses mingeid valusaid mälestusi, oh ei. Kätekõverduste seeriad ja takistusriba olid ikka väga mõnusad. Ka nüüd seletab noorhärra Ilves ajakirjandusele, et mõne raskema kätekõverduste seeria või voodiralli ajal oleks ta tahtnud kergemalt pääseda. Miks mitte, Jumal hoidku (muide, olen jõudnud vahepeal arusaamisele, et Jumal on ikka olemas!)
Minule kätekõverduste seeriad mingeid raskusi ei valmistanud. Nagu vist juba kusagil eespool mägitud, oli mul hästi kõva pea, kõik jäi raskesti meelde, kuid kätes see-eest jõudu küll. Loodus annab kõike jaopärast, targad teeb ta nõrkadeks, lollid aga tugevateks.
Jooksime Tapa lähedastes metsades rivilaulu saatel, mille olin kirjutanud mina. Jalas olid meil "kiievlased", eriti rasked saapad. Veel täisvarustus ja täisvarustuse hulgas seljakotis ka kaks tankimiini. Ükskord oli mul veel piparmündi likööri pudel kaasas. Mäletan, et tuli ette juhus, kui reamees Rebane (nimi muutmata) kauples minult ühte miini endale, nii et minule oleks siis jäänud üks, reamees Rebasele aga kolm tankimiini. Teadagi, sõjavägi teeb ju meheks.
Takistusribal tekkis väike hirm, et see koht seal, teate küll, kus lauaotsalt lauaotsale tuleb hüpata, lööb mulle põlvedesse, aga ei, ei löönud mitte. Või see kätekõverduste seeria, millest reamees Ilves räägib. Sa oled kell kolm öösel häire korras üles tõstetud, aga mitte enam unine, sest pooleteise (hmm, pigem ikka kahe) minutiga on treppidest suure müdinaga alla joostud. Ja palju siis jaoülem neid kätekõverdusi teha ikka annab, nelikümmend, viiskümmend... pärast seda läheb juba põnevaks. Siis tahad juba kergemalt pääseda, sest seljakott on sul seljas. Ja kui oled veel "noor", siis jaoülem togib sulle saapa otsaga õrnalt kuhugi diafragma piirkonda ja parastab: "Kõht ülespoole! Ega sa naise seljas ei ole!"
Nende aastate võlust võib veel palju rääkida, aga kuna te IP-aadressi järgi näete, paiknen praegu hoopistükkis Raplas, nii et jäägu see parem teiseks korraks. Igatahes tekkis mul pesident Ilvese suhtes hoopis suurem austus, et ta julgustas oma niigi oma peaga mõtlevat poega armeesse minema ja käis teda ka regulaarselt külastusaegadel vaatamas. Tubli Eesti mees. Mitte see pask, kes meil igal pool loksub ja nii armeest kui ka ülikooli lõpetamisest kõvale hiilib.
Sa seisad kasarmu ees tänaval ja vaatad tunnimeeste liikumist. Latern aga särab ja valgustab nüüdki veel. Noorusradu, kus me käisime. Armastust, mida me läbi elasime. Ja otsekui vahuse jõe mürisevad lained jõuab sinuni teadmine: see kõik ei tule ju kunagi tagasi. See jääb sinna, kus ta alati on olnud.

No comments: