"Miks sa vaatad kogu aeg möödanikku?" küsis ema mult eile. "Kas hakkad eluga lõpparvet tegema?"
Oh ei, ei hakka. Kaugeltki mitte. Olen praegu lihtsalt Mustika baaris Müürivahe tänavas, kus me sõbra Boris Buracinshkyga tihti istusime, et kõnelda oma esivanematest, armastustest ja muust tühjast tähjast.
Boris töötas raamatukogus. Ta kabinet asus raamatukogu paremas tiivas. Tihti kohtusimegi temaga just koridoris, kus ta jalutas raamatukogu paremast tiivast vasakusse tiiba.
Kohtumised olid andekad, mis siin enam öelda. Mis siin üldse rääkida, nagu üteldakse tuntud Eesti telelavastuses "Kolm rubiini". Kui ma ise tahtsin temast kirjutada, siis nüüd ju kirjutangi.
Kord kõnelesime ühest daamist, kes luuletab. Luuletab siiani, Borissi aga enam ei ole... "Tal hakkab juba luule paremini minema," ütles Boris esimesl korral, kui kuulsime tema esinemist Rahvusraamatukogus. Teine kord jälle: ta on ilusamaks läinud.
Päike paistab hetkel otse silma ja ma näen ennast peeglist. Näen, et suunurgad on ülespidi. Kord läksime Borisiga tülli. Sellest ma ei pajata.
No comments:
Post a Comment