Kell on saanud kuus hommikul. Tasa ärkab Öökulli küla uuele elule. Selle küla algusajast 1979. aastal on möödunud juba kümneid tuhandeid hommikuid, päris algusest aga - mõisaajast - miljoneid hommikuid.
Siin, hommikukaste, linnulaulu ning sinitaeva keskkonnas mina sündisin ja kasvasin, siit said hoo sisse minu tiivasuled. Täna kõnnin hardalt mööda ärkavat küla. Ja vaata: loodus tuleb tervitama kadunud poega oma seltskonnas - siin püüab ämblik suuri hommikusi kastetilku oma härmaniitidest, seal aga ilmub vana mõisaaida juurde, kus Nõukaajal lastele suuri mahlaseid meekärgi pakuti, suur metsmesilane, justkui tutvudes emandate Mäede mee-loominguga. Kogenud meevurritajad emandad Mäed olid kuulsa Hjalmari sugulased, ehkk mäletate: sisse astus Hjalmar Mäe, tõstis oma rasvund käe. Siin on pekk ja siin on või, mida rahvas teile tõi.
Rapla kalmistul puhkab palju selliseid suurusi, keda mäletan kaugest lapsepõlvest. Ja minu isa, nende ülemus, puhkab nende vahel. Palju on muutunud meie väikeses külas kolmekümne ja enama aastaga. Klubi ja sovhoosi struktuurid on kokku varisenud, kasvuhoonete varemed hallitavad, kruusateed on sagedase treilerdamise läbi muutunud laiemateks. Ja ometi on siin täna, sel pühal hommikul puude võrades ja kohinas mingi tabamatu fluidum, mis valitses nendel selja taha jäänud päikeseloojangutel, mil leidsin vana maja jäänustest teose "Kas maakera on ümmargune?" Jõed voolavad endiselt ja väike punane plank üritab endiselt kuulutada kinokuulutusi. Isegi filmid kinos ei ole muutunud digitaalseteks, vaid sahisevad tselluloidil.
Külas on uueks saanud veehoidla ümbrus, kus on laululava ja "valtu paisjärve maastikukaitseala". Need on midagi täiesti uut! Rapla raudteejaama juurde maja seina peale on siginenud silt: KUI KASSE PUUDUD SAAD NUGA LOJUS
Vaatan, kuidas mesilane kaob seal lilletuppe,
kuidas kisub tolmukatest sula mett,
Kas, mu koduküla, võtad enda rüppe
mind, kes mõjun siin kui miraaž või meelepett?
Nõmmerohu pead on täna valges kastevahus,
küll me, lapsed, nendega kord mängsime!
Palju aastaid, koduküla, sinust olin lahus,
kuid ma tahan paitada teid veel ja veel!
Minu haljas sünniorg on täna nõnda hele,
nagu valge supikauss, mis tõstnud lusika:
tahaks näha saatust, mis saab neile väljadele,
vaadata, kuis allikas siin voolab läbi rusika.
Selles lättes tuhat aastat käisid vanemate kapad,
tuhat aastat säras paese klindi lett,
selles elus pole enam tähtis: elad, sured, tapad,
tean, et vanad varbolased siit kord võtsid vett.
No comments:
Post a Comment