Kui käin suviseid koduküla radu, siis alati valdab mind suur heldimus. Nostalgiaga mõtlen sinetavast minevikust sajandite taga, mil väärikad talutaadid just neil radadel piipu popsisid ja noored kiige ilul õilmeid lehvitasid. Ilus oli meie rahva nii vabaduse, kui orjuse aeg, sest orjuses oli lootust ja vabaduses mineviku tarkust. Ehkki eestlastest said pärisorjad ja nende orjapõli oli ohakane (ka karjapõli oli kadakane), oli toona tunda, et rahvas oli veel noor ja paremad päevad ees.
Täna tuli mulle kaasikus kabeli lähedal vastu imekaunis tütarlaps ja kui tsiteerida Puškinit, "tõeline armastuse jumalanna, valges kleidis". See oli puhas, rikkumata verega eesti tütarlaps. Nii et meenus põldmarjalõhnaline noorus, mil sai unistades käidud augustiöödes, koidikuni välja. Üleval taevalaotuses, tähesajus aga lendasid trifiidid - kauged aineosakesed.
Tüdruk vaatas mind hämmastunud pilgul. See juhtus arheoloogiamälestise nr 1522 lähedal (nummerdus vanas süsteemis). See mälestis on varajase rauaaja kalmistu. Sealt on leitud 2000 aasta vanune skelett. Ja minu silme ees kangastus päev, mil ei mind ega seda plikat enam ei ole. Inimesed nimetavad meid siis maapinnaks ja astuvad sellele, aga meie teame siis juba, et surm on üksnes elavate probleem. Surijale on surm üks elu silmapilke, mis näib järjest lühenevat.
No comments:
Post a Comment