Delfi palus inimeste mälestusi seoses Eestimaa Rahvarinde asutamisega. Alljärgnevalt mõned isiklikud mälestused Rahvarinde aegadest.
14. aprillil 1988, kui Edgar Savisaar tegi ettepaneku üleüldise ja laiapõhjalise, perestroika toetuseks mõeldud Rahvarinde loomiseks ühiskonnas, olin televiisori ees. Imetlesime kõik Mikk Mikiveri, Edgar Savisaare, Vaino Väljase, Rein Veidemanni, Uno Ugandi, Ivar Raigi, Hagi Šeini, Viktor Palmi, Marju Lauristini, Johannes Sepa, Hendrik Alliku, Aivo Lõhmuse, Arvo Kuddo, Vello Pohla, Harald Mere, Eduard Tinni, Illar Hallaste, Eduard Šaumjani ja paljude-paljude teiste julgust ühiskonna valupunktide ausal teadvustamisel.
Sündmused hargnesid omasoodu ja minust sõltumatult. Nõnda ei sattunudki ma suurt Rahvarinde radadele. 27. mai 1988 pärastlõunal pidid Balti jaama kogunema 100 Ljubertsõst pärit ljuuberit ehk Eesti punkarite ja hevimeeste likvideerijat, kellest "Edasis" oli äsja ilmunud järjejutt. Ootasin neid sel kellaajal, aga hevi-metali-
meeste likvideerijad jäidki tulemata. Nii on tihti, kui midagi kokku lepitakse ja ei tulda.
Juba 5. juunil 1988 trügisime koos teiste koolipoistega Tallinna Linnahalli juures, et näha ja kuulda roheliste (kes siis moodustasid Rahvarinde tugigrupi) miitingut. Meelde on jäänud Juhan Aare jutustatud lugu sellest, kuidas ta oli kohtunud ühe vene vanaprouaga. Aare oli ütelnud väärikale prouale, et ta on roheline. "Nii noor ja juba nii antikommunistlik ja parteivastane!" õhkas vanadaam. "Eks me seda vaatame, kes meist on parteivastane ja kes mitte!" vastanud Aare kaaskodanikule. Tol ajal oli nimelt kombeks toetada nn EKP nõndanimetatud eestimeelset tiiba ja rahva seas näha loosungeid "Toome-Väljas-Rüütel, oleme teiega!".
17. juunil 1988 läksid Eestis lehed mustemaks. Nende esimestele lehekülgedele ilmus ootuspärane teade Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee X pleenumi kohta. Pleenum vabastas sm Vaino, Karl Genrihi poja EKP Keskkomitee esimese sekretäri kohustest, sest ta oli kutsutud NLKP Keskkomitee käsutusse. Sm Aljošin tänas sm Vainot kauaaegse töö eest... seejärel kõneles sm N. Sljunkov... ta tegi ettepaneku... ta teatas, et NLKP Keskkomitee poliitbüroo on soovitanud... arvata sm Väljas EKP Keskkomitee koosseisu... märkides sm Väljas, Vaino Osipovitši suuri kogemusi ja teeneid, ütles tootmiskoondise "Talleks" treialite brigadir V. Liiv..." Jne. Kõike ei hakka siin välja tooma.
"Ka mina loodan, et kohalikel rahvarindelastel jätkub tervet mõistust mitte lasta tekkida lõhet demokraatia jõududesse. Häid eeldusi selleks on olemas," kirjutasin ma oma mõttepäevikusse 19. novembril 1988, suveräänsusdeklaratsiooni arutelude ja vastukajade haripunktil. 9. detsembril 1988 viisime koolivendadega läbi telefoniküsitluse, mida rahvas arvab G. Naanist ja L. I. Brežnevist. Vestlus toimus niihästi eesti kui vene keeles. G. Naani kohta on meelde jäänud selline arvamus:
"Arvan tema kohta nagu kõik eestlased!" - "Aga miks?" - "Eestlased!" L. I. Brežnevi kohta meenub selline seisukohavõtt: "Razoril stranu, propil gosudarstvu!"
Kuid läheme edasi. Kuna Rahvarinne oli loodud perestroika toetuseks, siis kuni hetkeni, mil NSVL Ülemnõukogu Eesti NSV deklaratsiooni suveräänsusest tühistas, oli selle juhtkonnas liidulepingu sõlmimine tõesti arutuse all. Liidulepingu pooldajad (ja Savisaar ei kuulunud nende hulka, vähemalt mitte avalikult) rõhutasid seda, et sõlmides liidulepingu saab Eesti NSV ise otsustada, milliseid õigusi ta keskvõimule delegeerib. See oli justkui 1940. aasta Mongoolia variandi (N. Andresen ja H. Kruus arvasid toona, et Stalin jätab meile teatud õiguseid) 1988. aasta kordus. Praegu nendest aruteludest Savisaare kohta mingeid poliitilisi järeldusi teha on lubamatu, sest kaasaja inimesed (eriti noored) kipuvad mitte enam aduma toonaseid olukordi ning väljavaateid.
Pühapäeval, 22. jaanuaril 1989 kohtusin ma EKP Rapla rajoonikomitee II sekretäri Ülo Peetsiga viimase autos. Arutasime Eestisse tungleva migrantide tulva peatamise võimalusi.
Esmaspäeval, 23. jaanuaril 1989.a kohtusin ma ajakirja "Heinakuu" toimetuse liikme Andres Herkeliga ja andsin talle üle värske artikli.
Reedel, 27. jaanuaril 1989.a sõitsin ma Tallinnasse, et Majaka tänava koolimajas osaleda Rahvarinde vene sektsiooni korraldatud diskussioonil õpetlaste Juri Levada, Jevgeni Ambartsumovi ja Pavel Kudjukiga.
Reedel, 10. märtsil 1989 ühinesin ma Tammsaare pargis meeleavaldajatega, kes nõudsid keeleseaduse peatanud "Dvigateli" juhtkonna kohtu alla andmist. Teisipäeval, 14. märtsil toimus Tallinna Linnahalli juures liidutehaste töökollektiivide ühine koondus pealkirja all "Natsionalizm nje proidjot!" Osalesin sellel vaatlejana. Nägin, kuidas miitingule jõudsid tööliskolonnid ning Mihhail Murnikov teadustas miitingu algusest. "Dvigateli" tööliskolonni ees sõitis kollasiniste värvidega miilitsaauto ja esimesed demonstrandid kandsid loosungit "Revoljutsionnaja perestroika neobratima!" Kuulsin vestlusi rahva hulgas, mis soovitasid Murnikovil Tartut Jurjeviks nimetada, kuna selle linna olla rajanud venelased. Ning kuulsin ka ühte hinnangut, et kui nõukogude inimeste saatus on kaalul, siis ei tähenda halb ilm midagi. Peaaegu kõik meeleavaldajad kritiseerisid Savisaare kõnet 24. veebruaril 1989 Toompeal, mil Pikk Hermann sai rahvuslipu torni. Savisaart nimetati äraandjaks ja nõuti riigilipu heiskamist rahvusvärvide asemele.
Juhtus ka intsident fotograaf Verner Puhmiga, keda ma siis veel ei tundnud. Ta oli pildistanud vene töölismeeste seltskonda. Kui ta aga seejärel ümber pööras, astus tema juurde üks meestest ja virutas talle vastu õlga: "Tebe ponjatno, chto jesli ja ne razrešaju togda menja fotografirovat nelzja!" Kuid konflikti ajendiks ei olnud tehtud foto, vaid asjaolu, et Verneri koti peal oli sini-valge kleeps pealkirjaga "Tallinna päev". Meeleavalduse lõpetas Tallinna Laevaremonditehase raudteel manööverdav 38 vagunist koosnev kaubaveerem, mis jaotas meeleavaldajate massid kaheks osaks. Pärast seda hakati vaikselt laiali vajuma.
Kaheksakümnendatel aastatel ma rohkem poliitiliste sündmustega kokku ei puutunud. Kuid ka eeltoodust tuleb Edgar Savisaare roll selgelt välja.
No comments:
Post a Comment