4. november 2002

4. november 2002, Rapla
Lahkunud on üks mees, kes otsis tõde ja õigust seda lõpuni leidmata. Väikese lapsena küüditatud, varakult vanemateta jäänud, ise ennast üles töötama pidanud, pisikesest peale Eesti riigi taastamisest unistanud ja seda riiki juhtinud poliitikutes lõpuks ometi pettunud inimesena pidi ta ju tahtma teada, miks on asjad nii nagu nad lõppkokkuvõttes on.

Rein Rubeni suur aeg oli kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses, kui ta ennast säästmata asus nõukogude võimu poolt represseeritute õiguste eest võitlema. Rein Ruben oli see mees, kes kutsus ellu Raplamaa represseeritute ühenduse, mis õige varsti Mementoga ühines. See oli suur töö, mida ta lähemate kaasvõitlejatega tegi küüditatute ja aastakümneid märgistatult elama pidanud inimeste eneseväärikuse taastamiseks ja õiguste kaitseks. See oli hea baas suurde poliitikasse suundumiseks. Paraku oli Rein Ruben selleks liiga sirgjooneline ja aus. Taastatav riik ei vajanud selliseid.
Oma argumenteeritud seisukohtadega võis ta olla mõnelegi ebameeldiv vastane, oma kohta uuenevas ühiskonnas otsivale ajakirjandusele oli ta aga hea partner. (ajaleht Ühistöö e. Nädaline).
---
See oli juba siis, kui isa oli surivoodil, siis koer liigutas pimedas esikus saba. Surijale kostis see, nagu oleks uks käinud. "Kas poiss tuli?" küsis isa. Ta lootis veel mind näha.
2010 olin Budapestis, magasin hotellis. Isa oli võimalik unes nii selgesti näha, nagu oleks ta mu voodi äärel istunud. Sellistel puhkudel tahetakse ehk nõuandeid jagada? Ma veel küsisin, mis sa siin teed? Tuhatkonna km kaugusel Eestist? Ei kostnud vastust. Aga see oleks võinud olla: "Ma puhkan siin!"

Üks töö lõppenud, uued järgmisel nädalal

Eile õhtul lõpetasin ühe suuremat sorti töö, täna on pühapäev ja sellepärast tuleks puhata. Järgmised tööd algavad esmaspäevast.
Nägin unes, et mu alati ustav sõbranna pani uue musta seeliku selga ja ehtis jõulukuuse ära. Tekib muidugi küsimus, miks just musta. Must oli lae värv Juhan
Liivil. Lagi väänles ahelais ja sooviti, et tema võiks kõnelda. Mina võtsin väikese kelgu ja läksin hiigelsuurele hüppemäele. Oli karm talv. Kuid alla ma oma punase kelguga ei sõitnud, see kelk sõitis ilma minuta, pöördus siis nagu ootamatult kellegi kindla käe tüürituna vasakule, kust ta võssa ja üle pankranniku lendas. Ometi ei olnud hurmava punase kelgu peal kedagi. Calvin S. Halli unenäofilosoofia
järgi tähendab see seda, et laev, keda keegi ei juhi, hakkab lekkima. Eluga nõndasama.
Unenäos toimus terve uuring, miks kelk vasakule kaldus, seda viis läbi minu alati ustava sõbranna uus sõber, umbes kahemeetriste õlgadega vihmavarjuhoidja.
Pildil: lõik filmist "1612, segaduste aeg". Venemaad vallutama tulnud poola nunn kukub kokku oma mürgi sisse, mida ta teistele on jootnud, enne ahelais väänleva musta lae välja ilmumist. Teisel pildil: Jelizaveta viib oma sõbrad läbi musta saali, mille lagi ahelais väänleb.
Photos courtesy of Central Partnership, Golden Eagle, Renova-Media 2007.

Village Miku & Manni

Juba "Kalevipojas" on kirjas, et unenäod on kuldsed ja sõudvad taeva all. Tänane omamütoloogia tuli vist sellest, et olen liiga palju kasutanud programmi Google Earth. Seda unenägu nägin enne kl 3.40. Otsisin justkui Google Earthiga väliseestlaste külasid Austraalias. Village Miku & Manni - object not found. Tuli välja nagu mingi teleülekanne, kus üksteise järel astusid üles 90 - 110-aastased Haraldid, Ilmed, Leonhardid, Adeeled ja Marghareted, kõneldes sellest, kui hea on väliseestlaste elu Austraalias, kuis olla kogukond arenend ja kuivõrd vaimustav on neil olla vabas maailmas. Puudu on vaid sõjaeelsest Eesti elust.
Siis nihkus teleülekande pilt väga sümpaatsetele noortele, kes justkui tantsisid eesti graatsilisi rahvatantsusid selles Austraalia igaveses kevades. Nagu mul seksuaalsus on ehitatud, noormehi ma peaaegu ei näinud, nagu öeldakse, neid seal polla. Küllap tantsisid nad oma tavapärases rahvariide-kostüümis põlvpükste, põlvetuttide, kirjute mulgi vööde ja kaabudega. Egas hame meest ei riku, kusagil nad seal olid, tantsides Kihnu ratast, Kerburaputajat, Noormeeste pulgatantsu, Mutionu pidu, Uhti-uhti-t jpt.
Aga keda ma iseäranis märkasin, olid triibuseelikutes neiud, tõelised graatsiad, keda oleks andnud taeva alla lennutada ja sealt jälle tagasi tõsta, kui keegi teine peale nende oleks pilti mahtunud. Nagu elav kosmoseleek pudenes nende tantsuratas ühtäkki laiali ja nad tulid kedagi tantsule paluma just nimelt nooremast vaatajaskonnast. Õigemini vedasid nad mehed ringi. Nad tegid seda, hoolimata isegi sellest, et Austraalia vanem generatsioon oli neid hoiatanud olema kombeline, mitte rikkuma sõjaeelseid väljakujunenud traditsioone.
Teadsin unenäos ühtäkki selgesti, et neile tüdrukutele olid asetatud kombelisuse ekstranõuded, kuid sellest hoolimata haarasid nad mõned poisid tantsuringi. Mina jäin ilma nagu ikka, sest viibisin tagumistes ridades, võib-olla olid Leonhardid ja Adeled mindki juba arvanud vanema generatsiooni hulka. Need tüdrukud olid nagu pisikesed SS-i välgunooled, vaatad korra kõrvale ja juba on ta sul kurgu all, vaatamas armsate helesiniste silmadega su peale, et sa teeksid kaasa selle ainsa tantsuringi, mil nad veel saavad sinu jaoks olla haldjad. Nende liikumine oli õrn ja kerge nagu võililleväli, millest on üle pühkinud tuul.
Ja mu unenäos hargnes lahti sügav filosoofia, et seelik on täiuslik, sest ta triibud on täpselt paralleelsed. Tänaseks on 20 aastat möödunud Muhumaa sündmustest ja progress on minu puhul olnud näha.
Olen vahepeal käe rahvusvahelise teaduskogukonna ukse vahele saanud ja tänase päeva jooksul tuleb veel üks huvitav artikkel.

Loom sai taas minuga sõbraks

Täna läksin viimase raha eest poodi värskeid kartuleid ostma. 1.38 eest sain Lasnamäe turult erakordselt värsked kartulid, mida varsti hakkan sööma. Juba teel paelus minu tähelepanu vihmauss, kes oleks kuivanud päikese käes, kui päikesepaiste oleks lõpetanud varju võimutsemise selles kohas, varju, mis oli tekkinud majast ja puudest. Vihmauss oli vingerdanud asfaldile, õnnetukest oleks ähvardanud kurb saatus. Tagasi tulekul panin roomakese rohu sisse - sinna minekul alles pidasin vastavat plaani. Käe peal tundsin loomakese tänulikkust, ta liibus minu sooja peonaha vastu, sai aru, et teda soovitakse päästa. Inimese ja looduse vaheliseks teineteisemõistmiseks on nii vähe vaja. Tõsi, urgu ma talle kaevama ei hakanud, las teeb ise ka midagi. Jumal aitab seda, kes ennast ise aitab. Pole kindel, kas ta sai omale tunneli kaevamisega hakkama. Tal puudusid välised vigastused, ju siis sai. Kõige rohkem oleks teda vigastanud päike.

Juhtum laulupeorongkäigus

Liikusin laulupeorongkäiku vaatavate inimeste seas, et näha eesti rahva püha ürituse ülevust. Mu ees liikus üks vanamees, oksad laiali. Ta võttis enda all maksimaalselt ruumi ja ta hallid juuksed kõikusid kahte lehte nagu kapsalehed. Äkki pöördus ta minu ees ringi ja riivas tagasi tormates minu nina. Ta püüdis kinni ühe tüdruku ja sakutas teda käest. Ta sakutas teda tugevasti. Ja torkas oma käsivarre tema nina alla: "Sina! Ma räägin sinuga! Ära vehi oma kuradi käega!" Miks kuradi? Ott sa nummikene, tüdruk on teda hullult vigastanud - kriim käel. Jube mõeldagi, missuguseid inimesi liigub meie keskel. Ja edasi läks ta, täis ässa, oksad veelgi enam laiali. Kõik inimesed taandusid tema ees, ta oli kardetav, ohtlik! Vähem kui kolmekümne sekundi vältel nägin veel ühte värdjat.
Ent see plika vaid naeris tema üle.

Kuidas päästeti Armeenia astrofüüsik?

Öistest rongidest tunnen ma kõige enam puudust. Milline paradiis oli varem: libised kella kolme ja nelja vahel läbi tundmatute maakohtade, taevas on must ja selles on valge lumi, pehme ja hääletu. Aga rong vangub mööda valgesse mattunud maastikku, ikka tsuhh ja tsuhh. Ja sa oled rongis üksi, päris ihuüksi. Nagu Scipio unenägu. Risk annab sellele seiklusele värvi - kohtuda rongis tundmatute isikutega, selles midagi ikka on. 1986. aastal, kui olin juba harrastanud sellise rongiga sõitmist ja 1987. aastal, kui võtsin selliseid seiklusi ette kõige sagedamini, päästis selline rong ära ühe Armeenia astrofüüsiku. Vähetuntud, kuid südi teadlane oli põgenenud läbi sügava koheva lume pullide eest, kes kesk talve olid laudast välja pääsend. Ta rajas endale teid ükskõik millisesse kohta, kust veel valgust paistis. Neid polnudki nii palju. Ja kõige enam andis valgust huilates mööda kihutav veerem.
Juhtum pullidega leidis aset 30. jaanuaril 1986. Täpselt kahe aasta pärast asutati ERSP ja mina vaatasin Tallinnas filmi "Gandhi". Pärast filmi "Gandhi" vaatamist kinoteatris "Oktoober" jõin suurepärast kohvi kohvimajas "Kümme minutit". Küll paistis magus ja hägus ja koorene see kohv - sest oli alles lapsepõlv, mis on nagu õnneratas - oootan valitsemist, olen hakanud valitsema, juba valitsen. Ja vaat selline on meie kõigi roosiline lapsepõli.
Kaugel on need toredad ajad, mil kiirustasin Tallinn-Väikse jaamas kella kahesele, öisele rongile. Niisugune rong läks üks või kaks korda nädalas. Oli hiilgepäev Eesti rahva ajaloos, 24. veebruar 1988. Noh, see hiilgepäev oli juba lõppenud, minu Tallinnast kojumineku ajaks oli juba mõni tund 25. veebruari 1988. Meie, rahvahulga poolt Tammsaare pargis korda saadet miiting kiirendas uute aegade saabumist, ent siis me seda veel ei teadnud. Ning mul oli suur rõõm: olin raamatupoest "Rahva raamat" ostnud Aleksander Lipu põneviku "Suurupi aare", millest hiljem sai mu lemmikraamat. Niisiis ei jäänud ma hilisemale ajale mitte sugugi täis lakkumise pärast, vaid olin ostnud raamatu ja tutvusin olukorraga linnas. Tahtsin isiklikult veenduda, et vastab tõele teabevahendites korratud käibefraas, et viimastel päevadel ei ole miilitsaorganid tuvastanud korrarikkumisi - peab ju kirjanik alati viibima rahva seas, alati keset korratusi ja ekstsesse.
Tallinn Väikse jaam oli hämaralt valgustatud sel sügaval ööl, mil taevas sonisid tähtede erepunased briljandid. Lambikuplite üle olid ammusurnud ämblikud võrgud vedanud. Pakiruumi juures puidust pingil, kuhu vähemalt üks põlvkond oli joonistanud oma krutsikuid, magas hambad laiali üks aus kraavihall. Suigatasin minagi selles ära lõigatud maailmas ega pööranud mingit tähelepanu jaamahoone ees aeg-ajalt sebivatele mustlastele. Siiski tuli mul varsti luuletamise isu, kiskusin käpikud käest ja kõndisin aeg-ajalt võssa värsse kirjutama. Käpikutel sulasid lumekristallid. Luulet koolielust ja oma imetabastest meeleoludest. Koju jõudsin hilja-hilja öösel, seal ootas mind kassipoeg, kogu küla magas öises vaikuses, tasa valgust alla viskas Linnutee. Tasa pehmitas ta lund mu väljalt, viskas virmalised üle kuuskede.
Isamaa oli millegi ootuses. Olin jõudnud oma maakoju. Öised seiklused olid saanud ümber.

Keda karistada?

Lugupeetud kodanikud liberaalid!
Tahan teile ütelda üht-teist seoses maad haaranud kaosega, mida nimetatakse perestroikaks, glasnostiks ja demokratiseerimiseks. Kõikjal on distsipliini langus ja lagunemine. Liit vajub laiali - vaat milleni on viinud liberaalide sussutamine.
Praegu on meil nagu õhku vaja esmajärjekorras kõrgemat distsipliini. Meil on teistsugune arengutee, mitte niisugune nagu Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika maadel. Meie, eriti lõunavabariikide rahvad ei ole valmis elama liiga suure vabaduse tingimustes. Mõned neist ongi faktiliselt juhitamatuteks muutunud ja kistud anarhiasse ning kaosesse.
See oleks võinud jääda juhtumata, kui poleks "glasnostit", mis on seadustanud kõik need miitingud, sanktsioneerimata kogunemised ja muud nurjatused. Selle asemel, et õigeaegselt arreteerida ja jahedasse kohta saata mõnikümmend ekstremisti, tuleb nüüd kuhugi Kasahstani või Siberisse ümber asustada kümneid tuhandeid kummipäid. Selleta ei rahusta...
Ainult tänu kõrgemale distsipliinile sai meie maa võimsaks suurriigiks. Praegu pressib piiri tagant aga sisse kõlvatus ja korralagedus ning meie võtame selle õnnelikena vastu. Lääs ei ekspordi meile mitte ainult oma seismajäänud tehnoloogiat, vaid ka laostavat ideoloogiat, mida esindavad paljalt rahva ees karglevad pikajuukselised ahvid. Aga meie idioodid on rõõmuga valmis kogu seda paska vastu võtma ning igasuguste mokingite-tokingite ees edvistama. Noorus on neid jäljendama hakanud ja kõigesse usu kaotanud.
Selleks, et AIDSi nakkus mööda maad edasi ei roomaks, tuleb aega viitmata kõik nn riskigrupid ühiskonnast erilaagritesse isoleerida. Parimaks ravimiks neile on okastraataed ja Siberi külm. Kui seda täna ei tehta, hukkume homme võib-olla juba aatomisõjatagi.
Praegu pasundavad infovahendid sellest, kui palju me läänemaadest maha oleme jäänud. Aga milles meie mahajäämus seisab? Elatustasemes? Jumal nendega, las elavad paremini. Isiklik auto, suvila või videomagnetofon ei ole elus peamine. Me oleme riides ja söönud - mida meil muud vaja on?
Tähtsaim on kõrge kaitsevõime! Armee jaoks ei tohi mitte millestki kahju olla. Lisaks sellele tuleks sealgi kord ja distsipliin luua ning määrustikuväliste suhete eest karistada, karistada ja karistada. Samal ajal tuleb tõsta ohvitserkoosseisu elatustaset.
Ärge arvake, härrased patsifistid, et kogu Ameerika on vaimustuses meie perestroikast ja glasnostist...
Praegu, mil riik elab üle enneolematut kriisi, saab meid päästa vaid kõikihaarav karm distsipliin. Ühiskonnal tuleb selle "glasnosti" eest veel rängalt maksta.
Minu kirja te oma "glasnostile" vaatamata ei trüki, aga sellest pole midagi - õige pea on meil endal oma ajakirjandus. Ja me hakkame kaitsma täissülitatud sotsialismi ideaale!
Ivan Grjuber,
NKVD veteran,
sotsialismi päästmise liidu liige
Irkutski oblast, Angarsk
Ajalehest Literaturnaja Gazeta, 24. juuni 1989.a.