Juba "Kalevipojas" on kirjas, et unenäod on kuldsed ja sõudvad taeva all. Tänane omamütoloogia tuli vist sellest, et olen liiga palju kasutanud programmi Google Earth. Seda unenägu nägin enne kl 3.40. Otsisin justkui Google Earthiga väliseestlaste külasid Austraalias. Village Miku & Manni - object not found. Tuli välja nagu mingi teleülekanne, kus üksteise järel astusid üles 90 - 110-aastased Haraldid, Ilmed, Leonhardid, Adeeled ja Marghareted, kõneldes sellest, kui hea on väliseestlaste elu Austraalias, kuis olla kogukond arenend ja kuivõrd vaimustav on neil olla vabas maailmas. Puudu on vaid sõjaeelsest Eesti elust.
Siis nihkus teleülekande pilt väga sümpaatsetele noortele, kes justkui tantsisid eesti graatsilisi rahvatantsusid selles Austraalia igaveses kevades. Nagu mul seksuaalsus on ehitatud, noormehi ma peaaegu ei näinud, nagu öeldakse, neid seal polla. Küllap tantsisid nad oma tavapärases rahvariide-kostüümis põlvpükste, põlvetuttide, kirjute mulgi vööde ja kaabudega. Egas hame meest ei riku, kusagil nad seal olid, tantsides Kihnu ratast, Kerburaputajat, Noormeeste pulgatantsu, Mutionu pidu, Uhti-uhti-t jpt.
Aga keda ma iseäranis märkasin, olid triibuseelikutes neiud, tõelised graatsiad, keda oleks andnud taeva alla lennutada ja sealt jälle tagasi tõsta, kui keegi teine peale nende oleks pilti mahtunud. Nagu elav kosmoseleek pudenes nende tantsuratas ühtäkki laiali ja nad tulid kedagi tantsule paluma just nimelt nooremast vaatajaskonnast. Õigemini vedasid nad mehed ringi. Nad tegid seda, hoolimata isegi sellest, et Austraalia vanem generatsioon oli neid hoiatanud olema kombeline, mitte rikkuma sõjaeelseid väljakujunenud traditsioone.
Teadsin unenäos ühtäkki selgesti, et neile tüdrukutele olid asetatud kombelisuse ekstranõuded, kuid sellest hoolimata haarasid nad mõned poisid tantsuringi. Mina jäin ilma nagu ikka, sest viibisin tagumistes ridades, võib-olla olid Leonhardid ja Adeled mindki juba arvanud vanema generatsiooni hulka. Need tüdrukud olid nagu pisikesed SS-i välgunooled, vaatad korra kõrvale ja juba on ta sul kurgu all, vaatamas armsate helesiniste silmadega su peale, et sa teeksid kaasa selle ainsa tantsuringi, mil nad veel saavad sinu jaoks olla haldjad. Nende liikumine oli õrn ja kerge nagu võililleväli, millest on üle pühkinud tuul.
Ja mu unenäos hargnes lahti sügav filosoofia, et seelik on täiuslik, sest ta triibud on täpselt paralleelsed. Tänaseks on 20 aastat möödunud Muhumaa sündmustest ja progress on minu puhul olnud näha.
Olen vahepeal käe rahvusvahelise teaduskogukonna ukse vahele saanud ja tänase päeva jooksul tuleb veel üks huvitav artikkel.
No comments:
Post a Comment