Iseäralise grupe üleskutse

Tartu ühe vabriku naistööliste sotsiaaldemokraatlise töölispartei grupi huvitav üleskutse 2. märtsist 1905:
"Sõbrannad! Astume ühiselt meie nõudmise eest välja - jäegu töö seisma, nähku toored paksu kõhtudega saksikud, et meie nende orjad ei ole. Näitame nendele, et ka meie inimesed oleme, kelledel niisamasugused tunded, soovid, püüded ja ihad on kui kõigil teistelgi. Meie ei lase oma pühamate tundmuste üle naerda. Meie ei lase oma inimlikka tundmisi jalgade alla tallata. Küllalt oleme me kannatanud, küllalt on meie verd ja elujõudu imetud, küllalt on meie naisterahvalikku puhtust toorete kirgede kustutamiseks jalge alla sõkutud - küllalt! Meie kannatuse-kaal on täis, verine ülekohus kisendab kättemaksmise järele! Ülesse, võitlusse, seltsimehed, võideldes jääme sihile! Passimise raha meie tasku, mitte peremeeste tasku. Nõuame iseäralist tuba! Nõuame palgale kõrgendust 5 rbl!
Peremees ja iseäranis üliõpilased peavad teadma, et meie mitte nende lõbuks ei ole ja et neil ühtegi põhjust ei ole naisterahva auule külge puutuda. Meie kaotsi läinud ja lõhutud asjade eest ei vastuta."

Müstika ja fantastika

Ei hakka õnnistama ega ristima, tarest ei lähe ma välja ukse ega hoovist värati kaudu ja vaatan ma, ori, sel laial tänaval heledasse maailma kõrgeimate taevate mustade pilvede all. Nende kõrgeimate taevaste mustades pilvedes näen ma tulemadu tulehiilguse ja tulerattaga. Ja karjun, ma ori, ja palun ma, ori: „Kuhu te siis lendate, tulehiilguse ja -rattaga?“ Ja räägib mulle tulemadu: „Ma lendan kolmkordüheksa maa ja mere taha Babüloni kuningriiki, et seal järved ja jõed kuivatada ning metsa ja kännud süüdata!“
(Peterburi Izmailovski polgu arstiõpilase Ivan Bezsonovi e. Unetu armumaagia tekst, mille eest ta teenis 1737. aastal kolm rivi kadalippu.)

Kas teate, milline noormees ta oli?

Надежность полета Ю. А. Гагарина была 0,73. В первые 25 секунд полета спасения не было... (Ученые.)

Oli mürin, oli tuli,
välja kohal vaikus suri,
laulsid tulemöllu väed,
aga tema tõstis käed.
Koidutäht küll pani täpi,
aga tema ütles "Läki!"
Nagu unes, haugi soovil,
tõstab kätt ta kosmodroomil...
Mida mäletan neist päevist,
mida varjab tähetolm?
Enam maailm seda näe vist
hall on kaasaeg, julm on olm.
Mis ta andnud meile hinge,
ööde sära, laululinde,
võitu, tallamata teid,
võimsaid valgussekundeid?
Kibe pisar üle pale,
jäime temast kamarale,
maale maha, kruusateile,
oli ammu, oli Eile,
kui ta päevad otsa said,
elu kedrus maha käis.
Andromeeda kuldset niiti
ikka näeme kesk orbiiti,
raadioteleskoobi tipp
mäletab Gagarinit.

Ode to President Lincoln

A picture hangs on my room,
so close to heart of mine, deepest,
who´s depicted on it – is Lincoln,
he is speaking on it to the people.
Look, bend in the wind stormy lindens,
a tempest in October is loud
and there, in historical wind-fair
great Lincoln talks to the crowd.
Our Lincoln is speaking and watching:
worker´s mass there above him lies.
I watch from the window of picture
his pleasing, courageous eyes.

Return to homeland, 1945

After grievous years of separation
now I see my dearest native fields.
When I watch my land, for ages longed,
I want do my former job again.

You, my land, are so great,
young and powerful and always now
with victory, with peace.
We shall do everything for your glory.

I lived under those oldest rowan-trees,
full of fruits in golden autumn times.
But my songbird waits behind the window,
sadly glancing to the passing road.

Juuli 1995

Täna hommikul üritasin väga palju kiirustades edasi töötada ja otsisin märkimisväärse tempoga taga oma 2009. aasta märkmikku, kus sees andmeid, mida saaks töö juures kasutada siis, kui on aega. Märkmikust leidsin aga väljakirjutuse Meremuuseumi ekspositsioonist: kui laev kasutab sinivalget lippu, siis annab ta teada: "Ma pole juhitav, hoidke minuga sidet!" Mõtted kandusid taas kaugesse minevikku, 1995. aasta juulisse, isegi kaugemale... Millega ma siis tegelesin? Ei olnud ma toona sellise kindla mõttega nagu praegu, kui on konkreetsed sihid silme ees, valmis elimineerima negatiivseid energiaid ja tagasilöökisid. Värskelt sõjaväest tulnud noormees oli armunud, uuris plikade rühti, kõnnakut ja seeliku pikkuseid. Ja kui üks mademoiselle kandiski sini-valge triibulist pluusikest ja tema juhtmõtteks oli mõnikord "Ma pole juhitav!", mõnikord aga "Hoidke minuga sidet!", siis tekitab see praegugi sooja äratundmise.
Vanem inimene läheneb elule pragmaatiliselt ja teab, et tunnete pärast põdeda ei maksa. Teadmine, et sa ei vaja enda tõestamiseks midagi, annab tööalaselt erakordselt võimsa laksu. Käesolev suvi on möödunud varasemast tööst tekkinud energia tähe all. Ja mis see eesti mees siis ikka muud teeb kui tööd, tööd, ainult tööd. Töö tema lõpuks ka tapab, eesti mehikene variseb ehk jala pealt, jõudes ehk enne veel kiiresti mõtelda: "Aga minu üliõpilaspõlves oli üks hirmus armas naine, isegi kaks, olid mingid sündmused, mis seestpoolt soojaks teevad. Nad on mattunud mineviku kuldse mäe alla."
Tol ajal oli veel üks vahend, mis seestpoolt soojendas, see oli piparmündi liks. Seda enam ei müüda, siis oli saada. Üliõpilased pruukisid teda, kui neil olid romantilised tunded. Ankru baaris Kullassepa uulitsal näiteks. Uurin vanu märkmeid, mitte ei mäleta, kus seda joodud sai, vast Virtsu sadamabaaris, Tuudi baaris... Tuudi baarist Lihula lähedal on tänaseks alles jäänud vaid märg plekk, aga 30. juulil 1992 kl. 14.15 oli see täiesti olemas. Ajad muutuvad, ja meie muutume kogu aeg nende sees.

Peata tulnukad Permimaal

"Me kohtusime siin, põlluserval," kõneles naine ja ta hääl värises hirmust. "Mina tahtsin rajalt kõrvale pöörata, aga tema kohe mulle vastu. Hakkasin jooksma, mõne sammu pealt vaatasin tagasi... Püha Jumal, tal pole ju pead! Ei, see ei saanud olla inimene, ta liikus veidralt."
See monoloog on salvestatud Andronovos, külakeses, mis asub Permi oblasti lõunaosas.
Mind, ajakirjanikku tõi siia Uuralite kanti üks täiesti juhuslik vestlus. NLKP Permi oblastikomitee esimehe autojuhilt V. Korobkolt kuulsin imelikke asju. Tuleb välja, et Tšernušinski rajooni on külastanud tulnukad. See oli räägitud väga tõsiselt. Mind pani see mõistagi algul muigama. Siis aga küsitlesin oma kolleege oblasti ajalehtede toimetustest. Kuid seal ei teatud midagi ja ka Permi ülikoolis, kus tegeldakse nende probleemidega, oli vaikus.
Tšernušinski rajooni parteikomitee esimene sekretär V. Kopõlov kõneles mulle nii:
"Kui ei taha, ärge uskuge. Aga neid asju, mida seletada ei oska, juhtub kahes meie kolhoosis, kolhoosis "Koidik" ja selles Gorki-nimelises."
Läksimegi ühes Viktor Nikolajevitšiga maale. Seal lindistasin sellised tunnistused.
Gorki-nimelise kolhoosi mesinik G. Šaroglazov: "See juhtus peale peetripäeva, kuupäev oli seega 16. juuli 1989. Ööbisin, nagu tavaliselt oma metsaonnis. Keskööl läksin välja värsket õhku hingama. Seal nägin kahte helendavat keha. Nad rippusid maapinnast 200 - 300 m kõrgusel. Minust nendeni oli umbes 5 kilomeetrit. Nad olid ovaalsed, vägagi muna moodi.
Mõne minuti pärast üks kas eemaldus või kustus. Aga möödusid minutid ja ta ilmus sinna taas. Lohutasin ennast, et keegi on taas midagi kavalat välja mõelnud ega vaadelnud neid enam."
Umbes samal ajal vaatlesid neid ka mõningad inimesed naaberküladest, aga nemad panid algul tähele, et kehad olid u. 2 km kõrgusel. Pärast laskusid allapoole.
Kolhoosi "Koidik" lüpsja L. Medvedeva: "16. juulil kl 5 ajal hommikul läksin lauta. Päike paistis õrnalt silmapiiri tagant. Kui külateele jõudsin, nägin järsku, et minu poole kihutab tume kuju. Nagu keegi kihutaks mootorrattaga. Siis aga sain aru, et asi on enam kui imelik: mootorrattaga küll sõidetakse, aga mingit müra nagu ei kuuldu. Vaatan - must mees, käed pikad, keskmist kasvu ja sõidab mingil asjal kiiresti mööda suurt maanteed, juba jõudmas minuni. Aga pead tal ei ole, pea asemel on vaid mügarik.
Olin hirmu kätte suremas. Must olend on juba jõudnud minuni, äkki aga lööb helendama ja kaob. Hakkasin lauda poole jooksma. Lauda nurga juurde jõudes vaatasin tagasi ja veendusin, et kummaline objekt kordab samas kohas sama protseduuri."
Kütja V. Tšikodanov: "Ljuba jõudis lauta väga hirmununa. Otsustasime samal õhtul väljal varitsuse korraldada. Läksime suure kambaga sinna, bussi ja "Kamaziga". Aga mitte midagi ei selgunud. Kõik läksid laiali. Jäid ainult meie poisid: mina, Sannikov, Saša ja Kokorin, Serjoža. Olime küünis ja jätkasime karauulitamist. Näeme, et meetrit kolmsada meist seisavad jälle need peata olevused. Nähes, et neid jälgitakse, hakkasid nad taas kihutama ja kadusid nõlva taha."
Valvur V. Meltšakov: "Keskööl taipasin, et paberossid on otsa lõppenud. Läksin koju. Oma maja taga aga kohtasin ootamatult kahte peata olevust. Nad eemaldusid kiirelt."
Tallimees G. Medvedev: "Minagi olen viimaste päevade jooksul näinud kaht tundmatut kogu, ka ilma peadeta. Nad ilmuvad alati paarina. Mul tekkis mõte nad kinni püüda. Aga kuni ma ratsut saduldasin, nad kadusid."
Nõnda on siis paljud inimesed kohtunud "tšernušinski imega"; töötavad eri kolhoosides, elavad eri külades, erineva vanuse ja huvide ringiga. Mõne päeva pärast need anomaalsed nähtused lõppesid ja seejärel ei soovinud külaelanikud enam pressiga ühenduses olla.
"Saage aru," ütles üks minu vestluskaaslane, kes ei soovinud, et tema nimi kusagil figureeriks. "Kui ma neid peata kujusid nägin, ei uskunud ma lihtsalt oma silmi. Ma ei teeks seda ka praegu."
On muidugi palju tahta, et "Koidiku" mesinik G. Šaroglazov läheks metsas keset ööd telefoni otsima. Aga keegi neist külaelanikest oleks võinud oletada, et asi võiks ka teaduslikku huvi pakkuda. Oleks tulnud teatada.
Permi ülikooli spetsialistid said käesoleva loo autorilt infot "peatute" kohta ja võtsid sinnakanti ette ekspeditsiooni. Ootame huviga uurimiste tulemusi.
G. Bažutin, "Sovetskaja Industrija" 8. august 1989.a.
(Helendavad kujud taevalaotuses olid Tu reisilennuki lennujoon + põlenud kütuse osakeste juga. Peata mootorratturid võisid tekkida mingitüübilise samagonni tarbimisest, kuid kindel ei saa olla. Näit. Permi oblasti Kukuštani autojuhid on tihti näind teepervel kõndivat tütarlast, lähemale jõudes aga selgub, et tal on karukoon. Küllap lugeja muigab. Kuid Kukuštanis on lapsedki näinud just taolisi minotauruseid. Vt М-ский треугольник или Чужие здесь не ходят... Павел Мухортов, Советская молодежь, орган КЦ ВЛКСМ Латвии, NN 159-169, 18-25 августа 1989 г.)