Peata tulnukad Permimaal

"Me kohtusime siin, põlluserval," kõneles naine ja ta hääl värises hirmust. "Mina tahtsin rajalt kõrvale pöörata, aga tema kohe mulle vastu. Hakkasin jooksma, mõne sammu pealt vaatasin tagasi... Püha Jumal, tal pole ju pead! Ei, see ei saanud olla inimene, ta liikus veidralt."
See monoloog on salvestatud Andronovos, külakeses, mis asub Permi oblasti lõunaosas.
Mind, ajakirjanikku tõi siia Uuralite kanti üks täiesti juhuslik vestlus. NLKP Permi oblastikomitee esimehe autojuhilt V. Korobkolt kuulsin imelikke asju. Tuleb välja, et Tšernušinski rajooni on külastanud tulnukad. See oli räägitud väga tõsiselt. Mind pani see mõistagi algul muigama. Siis aga küsitlesin oma kolleege oblasti ajalehtede toimetustest. Kuid seal ei teatud midagi ja ka Permi ülikoolis, kus tegeldakse nende probleemidega, oli vaikus.
Tšernušinski rajooni parteikomitee esimene sekretär V. Kopõlov kõneles mulle nii:
"Kui ei taha, ärge uskuge. Aga neid asju, mida seletada ei oska, juhtub kahes meie kolhoosis, kolhoosis "Koidik" ja selles Gorki-nimelises."
Läksimegi ühes Viktor Nikolajevitšiga maale. Seal lindistasin sellised tunnistused.
Gorki-nimelise kolhoosi mesinik G. Šaroglazov: "See juhtus peale peetripäeva, kuupäev oli seega 16. juuli 1989. Ööbisin, nagu tavaliselt oma metsaonnis. Keskööl läksin välja värsket õhku hingama. Seal nägin kahte helendavat keha. Nad rippusid maapinnast 200 - 300 m kõrgusel. Minust nendeni oli umbes 5 kilomeetrit. Nad olid ovaalsed, vägagi muna moodi.
Mõne minuti pärast üks kas eemaldus või kustus. Aga möödusid minutid ja ta ilmus sinna taas. Lohutasin ennast, et keegi on taas midagi kavalat välja mõelnud ega vaadelnud neid enam."
Umbes samal ajal vaatlesid neid ka mõningad inimesed naaberküladest, aga nemad panid algul tähele, et kehad olid u. 2 km kõrgusel. Pärast laskusid allapoole.
Kolhoosi "Koidik" lüpsja L. Medvedeva: "16. juulil kl 5 ajal hommikul läksin lauta. Päike paistis õrnalt silmapiiri tagant. Kui külateele jõudsin, nägin järsku, et minu poole kihutab tume kuju. Nagu keegi kihutaks mootorrattaga. Siis aga sain aru, et asi on enam kui imelik: mootorrattaga küll sõidetakse, aga mingit müra nagu ei kuuldu. Vaatan - must mees, käed pikad, keskmist kasvu ja sõidab mingil asjal kiiresti mööda suurt maanteed, juba jõudmas minuni. Aga pead tal ei ole, pea asemel on vaid mügarik.
Olin hirmu kätte suremas. Must olend on juba jõudnud minuni, äkki aga lööb helendama ja kaob. Hakkasin lauda poole jooksma. Lauda nurga juurde jõudes vaatasin tagasi ja veendusin, et kummaline objekt kordab samas kohas sama protseduuri."
Kütja V. Tšikodanov: "Ljuba jõudis lauta väga hirmununa. Otsustasime samal õhtul väljal varitsuse korraldada. Läksime suure kambaga sinna, bussi ja "Kamaziga". Aga mitte midagi ei selgunud. Kõik läksid laiali. Jäid ainult meie poisid: mina, Sannikov, Saša ja Kokorin, Serjoža. Olime küünis ja jätkasime karauulitamist. Näeme, et meetrit kolmsada meist seisavad jälle need peata olevused. Nähes, et neid jälgitakse, hakkasid nad taas kihutama ja kadusid nõlva taha."
Valvur V. Meltšakov: "Keskööl taipasin, et paberossid on otsa lõppenud. Läksin koju. Oma maja taga aga kohtasin ootamatult kahte peata olevust. Nad eemaldusid kiirelt."
Tallimees G. Medvedev: "Minagi olen viimaste päevade jooksul näinud kaht tundmatut kogu, ka ilma peadeta. Nad ilmuvad alati paarina. Mul tekkis mõte nad kinni püüda. Aga kuni ma ratsut saduldasin, nad kadusid."
Nõnda on siis paljud inimesed kohtunud "tšernušinski imega"; töötavad eri kolhoosides, elavad eri külades, erineva vanuse ja huvide ringiga. Mõne päeva pärast need anomaalsed nähtused lõppesid ja seejärel ei soovinud külaelanikud enam pressiga ühenduses olla.
"Saage aru," ütles üks minu vestluskaaslane, kes ei soovinud, et tema nimi kusagil figureeriks. "Kui ma neid peata kujusid nägin, ei uskunud ma lihtsalt oma silmi. Ma ei teeks seda ka praegu."
On muidugi palju tahta, et "Koidiku" mesinik G. Šaroglazov läheks metsas keset ööd telefoni otsima. Aga keegi neist külaelanikest oleks võinud oletada, et asi võiks ka teaduslikku huvi pakkuda. Oleks tulnud teatada.
Permi ülikooli spetsialistid said käesoleva loo autorilt infot "peatute" kohta ja võtsid sinnakanti ette ekspeditsiooni. Ootame huviga uurimiste tulemusi.
G. Bažutin, "Sovetskaja Industrija" 8. august 1989.a.
(Helendavad kujud taevalaotuses olid Tu reisilennuki lennujoon + põlenud kütuse osakeste juga. Peata mootorratturid võisid tekkida mingitüübilise samagonni tarbimisest, kuid kindel ei saa olla. Näit. Permi oblasti Kukuštani autojuhid on tihti näind teepervel kõndivat tütarlast, lähemale jõudes aga selgub, et tal on karukoon. Küllap lugeja muigab. Kuid Kukuštanis on lapsedki näinud just taolisi minotauruseid. Vt М-ский треугольник или Чужие здесь не ходят... Павел Мухортов, Советская молодежь, орган КЦ ВЛКСМ Латвии, NN 159-169, 18-25 августа 1989 г.)