Toots, Teele, Tõnisson ja Tali

"Juubalil ja Abiseomil olid kolm last," luges Tõnisson klassitoas.
"Need olid Abimelek, Melkiseok ja Naabar. Ja Naabarist sündis Jaabal
ning Jaabali eluaastaid oli kolmsada ja nelikümmend kaheksa.
Jaabalist sündis Sabuream, Sabureamist sündis Gaagar, Gaagarist
sündis Madulaf, Madulafist sündis Juilhaigar,Juilhaigarist sündis
Maalpede ja Maalpede eluaastaid oli kakssada ja kaheksakümmend ja
kaheksa," luges Tõnisson taas pühast raamatust tervele klassitoale
ette.
"Ja Maalpede sai ühte Baaramiga ja Baaram sai käima peale ja neist
sündisid Namnam, Metuusalek ja Mapats. Ja Mapats läks Nutumüüri
juure ja palvetas seal kõikvõimsa Yähoo poole ning Yähoo läks
kõrbesse ja sai seal nägijaks. Siis ründasid neid metsikud rumakii
hõimud ja Metuusalek ütles: "Veel täna saate te minuga põrgus
põlema!" Siis aga võttis Metuusalek oma naise Mirjami ja nad läksid
ära Egiptuse vangipõlve, kus vabalt jooksid rohutirtsud, kaamelipiim
ja mesi. Siis sündis Mirjamist Eenok ja Eenokist sündis Jäänuk ja
Jäänukist sündis..."
"Istu, Tõnisson," ütles Julk-Jüri. "Puhas kaks seekord. Ole teinekord
hoolsam."
Samal ajal küünitas Toots Petersoni poole, et salamahti näidata ühte
kärvanud kõutsi. "Näe, Peterson!" Sellega äratas ta kohe köstri
tähelepanu.
"Toots, kuripatt!" kõlas köstri-härra hääl. "Mis sa seal niheled,
nagu oleks sul paise kannika peal. Istu vagusi. Ja sina, Teele ka! Mis
sul põues on?"
"Ei midagi!"
"Kui inimesel midagi põues ei ole, siis on tal põu tühi. Sinul on ta
punnis. Mis see "ei midagi" on?"
"See on selline eimidagi, et ma ei või öelda ei midagi."
Köster tegi ümber gloobuse tiiru. Tõnissoni loetud õppetüki
temaatika ei olnud ammendunud. Köster esitles nüüd piiblinimede
koondregistrit, millest vasakult paremale ja vastupidi, ülalt alla
diagonaalis ja vastupidi sai lugeda uusi piiblinimesid:

N U U B A L
H A L R O T
H A L K A S
J A A B A L
H I I R E D
S U B A R U
Y A H O O D

"Loe, Tõnisson," käskis köster.
Aeglaselt ajas paks poiss ennast pingis püsti. Veel läikis ta lõug
rasvast: kodus olid olnud jälle söögiks seapraad hapukapsastega.
"Hall rott," veeris Tõnisson. "Hall kass..." ütles ta uuesti.
"Näe, Tali," sosistas Toots. "Vaata, mis mul seal põues on. Aiai!" Ta
oli toppinud endale paar põrsast põue. Petersonil oli kaasas merisiga,
Vipperil oinas ja Tali oli kodu aianurgast leidnud ühe sitika, mida
Saare majapidamine rohkesti sisaldas.
Kõik poisid tegelesid oma loomadega, ainult Tõnisson pidi salmisid
lugema, sest Tõnisson ei olnud muud kui suur süüdlane.
Luts aga vaatas üle kihelkonnakooli klassitoa, lillelise pilvena
vallandusid tema ajusagaraist lapsepõlvemälestused.

Karjaküla

Merimõisa on väike koht Lohusuu ranna ja Karjaküla mõisa vahel. Kõndisin paar nädalat tagasi Meremõisast Karjaküla poole ja tegin selle pildi. See on kunagine tee Tammeaukudeni ja Tammeaugu taluni, kus 1623. aastal lõõmasid nõialõkked. Mõisavirtin Mallelt varastati tema beebi ja see laps oli kaks tundi kadunud. Kuigi Mall leidis oma jõmpsika üles, süüdistas ta selles autus teos tüdruk Maretit ja kedagi talupoega Tammeke Wolki, kellel olevat ühendus kurjade jõududega. Wolk ja Maret (tekstis Marret) olevat tahtnud tema ainsa silmatera Kuradile ohverdada. Sõber oletas, et kõik see leidnud aset suure kivi lähedal, mis Lohusuu rannal paikneb, kuna seal asuvad vanad puud. Oleksin ma teadnud neid puid kohe vaadata - ilmselt need puud siiski ei ole, kuna 1623. aasta puit on juba ammu varisenud.
Veel süüdistas Mall Maretit, et too on juba kolmel pühapäeval järjest jumalateenistusel armulaualeiva suhu võtnud, seda suus kandnud ja siis kuhugi haavapuu (tõenäoliselt hiiepuu) alla sülitanud. Maarjapäeval (25. märtsil), kolmandal sülitamise päeval ilmus oblaadi peale vaht. Ka ilmus välja üks mustas riides mees, kellega Maret kõnelda ei tohtinud – pidi vaid mehele kuulekalt alluma. Nad tantsisid "Kommer, du gehst das vor" seal härjasilmade vahel. Ja härg vaatas neid tõsise näoga.
Palju aastaid on möödunud sellest päevast. Need sugupõlved, kes seal elasid, on kadunud kõrvalharusid jätmata ning sealsetes soodes leidunud raud on taotud atradeks. Meil on aga ikka veel imeline heldimus libistada käega üle pehme rohelise sooja rohu neil aasadel, sellel teel. Karjakülas on ammu sotsiaalabi keskus ja palaval tööpäeval istuvad keskväljakul lihtsalt vene rahvusest inimesed, kes saavad abirahasid. Nad ei häbene esmaspäeva hommikut ja kella 12-t, kukuvad pinkidelt, lastes omale suva järgi veereda liitriseid ja kaheliitriseid Tauruse plastpudeleid.
Veereb mõni niisuke pingi alla, siis tõstavad teised ta kohe taas üles, ise pudelitega kolistades. Ons selline seltskond siis meie Eesti Vabariigi tulevikulootus?
Aga mida on neil meestel siis teha? Keila asub kaugel ja pole ka kindel, kas Keilast tööd saab. Takso-auto (ehk minibussi) pilet Keilasse maksab siit üksnes 70 eurosenti. Bussijuht ütleb, et paljudele on see siiski kallis, nad ei saa seda endile lubada.
Päike on leemendanud tublisti ja kasukas seljas aurab. Ei, mina ei ole libahunt, olen rändur, üksik vaene teekäija. Astun poodi, et osta tubakat ja viina. Ebanormaalselt soe sügis kõrvetab nüüd veel rohkem. Vaatan kvadraatset mõisa-aset, kus nüüd on bussipeatus. Mõisa kõrvalhooned on varemetes, ent turritavad siiski nõgestest välja. Kuskil vedeleb roostes ja ära ruunatud lapsevanker. Milline järeltulev põlv küll sellest lapsevankrist on tõusnud?
Aga juba tulebki Keila kirik, kust Maret nelja sajandi eest õnnetult välja astus, mäludes leiba oma suus. Üks nüanss - kui sul on leib suus, siis sa Kuradiga mitte kõnelda ei saa.

Lennart Meri and Pytheas of Massalia

The theory of Saaremaa´s sacredness is still interesting, but mostly unverified today. This hypothesis was firstly presented by Lennart Meri, the later president of Estonia, in his book Hõbevalge (´Silvery-White´, 1976 and 1981, Tallinn). Saaremaa has been separated a little from rest of the Estonia for the centuries due to medieval notorious pirates lived there. Meri´s hypothesis is connected with remarkable historic event, the falling and impact of the Kaali meteorite (7th century BC). The radiocarbon dating of the impact site in Kaali, Southern Saaremaa determines the age of this disastrous event 698±200 BC. L. Meri accentuated that various results of the impact could have seen in the area of 1,5 million square kilometres, which presumably covered the whole Central Europe from contemporary Gorky to Bruxelles and Vienna. It thus followed that for the inhabitants of the Southern Sweden, the sun rose from North-East and seemed to set on the same place, which was against the logic of the people of those days.
Meri drew a parallel with a Greek explorer Pytheas of Massalia´s lost work „On the Ocean“ which, quoting a statement of Geminus of Rhodes, saying: „...the Barbarians showed us the place where the sun goes to rest“ (ca 325 BC). The indication of the sun´s resting place of Pytheas´ voyages sounds baiting, but both Lennart Meri´s and Karl Kello´s researches contain the same mistake – the iron mine, towards which the Romans were very enthusiastic and hunger of, was not came from Saaremaa. Most likely, it was Belerion or Priteni (contemporary North Downs – London, Reading and Brighton), and a distance, indicated by Pytheas to be a way to mysterious Thule, fitted with the route to Iceland. So the honour to be the Thuleans should be assigned to the Icelanders, not the Estonians. It was not evident that Pytheas ever visited Saaremaa, but indications of the space disaster in Estonian folklore heritage are nevertheless pretty clear.
We could find pause-making statements from The Chronicle of Henry of Livonia about ancient Estonian god Tharapita (whose name later identified as „Thor, help!“) that flew from holy Ebavere hill to Saaremaa. According to Lennart Meri, the imaginations of burning, meteorite-hit Saaremaa have pressed into the patterns of Estonian folk songs („burning Saaremaa“), Finnish runos (Saaremaa, the island of the blacksmiths and the island of Ahti) and Poetic Edda (Fenrir-myth). Karl Kello makes his consequences from Meri´s theory and goes farer. His point of view is described as emphasizing Saaremaa as the completely tabooish place of the European semiosphere. He memorizes that the second name of Kaali lake is Alue lake and ´Alue´ meant ´holy´ in some kind of proto-substrate of the Finnic-Baltic languages. Kaali crater looks like a mouth of hell and a bed of the sun at the same time. It is clan of Kalevs („the strong ones“) that has put to guard this place and according to some folktales Kalevipoeg has obliged to bear the sun on his head. He is a overloaded giant with blissful descent, whose feet could not sustain this burden. This is the reason he became an archetype of the man, whose feet constantly happened to be in the trouble. There were several historical and mythical figures, corresponding to the story of injured knees or foot joints: Finnish saint Henrik, Saint Olaf of Ringerike, Kalevipoeg, and Great Tõll, a local hero from Saaremaa. And last, but not least, Vesse (Wescelinus), Oeselian war leader in 1344, who hanged on the catapult by his foot.
According to Kello´s historical theory, there was only one defence against the strangers´ will to break hero´s knees or feet: to glance his buttock from backwards. This prevention-magic pose was common for the cultural space of the medieval Europe and was also a pose of fearless and unresponsible fool, being capable to challenge the mighties of this world and even put to doubt the existence of God. For Karl Kello, hypothetical peerage of Oeselia, called the Sun people or the hell people, had made the island „forbidden“, as the Incas hold their position in Peru or the Rangatira engages it in the Maori culture. As explaining Henry´s sentence „The venerable bishop of Riga... catechized the first of elders´ sons“, Kello hints that there was legitimate heir of the Sun people, which was simply immersed as „the Pharaoh“ and with whom no one wanted to negotiate. He might be a little boy as well. But the first of the heirs Albert wanted to baptize „devotedly“. The story remembers fate of two Inca brothers, illegitimate Atahualpa and legitmate Huáscar, whom the first was chosen by Spaniards as a negotiation partner and the second was helped by them to die.
There are several unverified elements in Kello´s theory. At first, „The Chronicle“ was not a collection of the religious enigmas, it was simply a lecture, as it read by the Order´s certain knight or its priest during the Swordbrother´s lunch times. It contained no deeper allusions, all the possibilities for them were exhausted by quoting lines of the Scripture, that was intelligible for the warriors. The Pharaoh meant the Pharaoh of Egypt. On the other hand, it was true that Oeselians had several aristocratic traditions at this time, having been carefully hidden from the circle of external nations around the Baltic Sea.
Picture: hs.fi

At old Jõmm´s grave

Joosep Toots was very fond of flying ghosts in the churchyard. „Say this magic spell on New Year´s Eve, in the corner of sauna,“ he explained. „Then someone hoofy will come. Our hind saw him once and described the situation: at first he stood still in the corner, doing hen´s voice — tot-tot-tot. The hind asked: how did you get here, hen? But this certain „he“ came out from his corner and terrified him. Then our hind left this place immediately and the ghost accompanied him from the door, goggling him with his burning eyes. Only a silver bullet can take him down, yeah. But at second time I myself was passing the old chapel in the churchyard. Well, I was passing the chapel and thinking about, may I receive the treasure of old Jõmm, the nobleman buried behind the corner of chapel. After digging the treasure I would buy to my mates the whitebread as much as they could eat, thought I. So, I was nearing to the chapel and listening – all quiet. Then I started to measure the building, a side was eight feet long: the first, second, third foot and there was the right place. Very well, thinking only, here I must read my spell to get the treasure. Without spell, the treasure would fall back to the underworld and take yourself along if you could not timely release its handle. But alas, there was light required, I was lighting a match but seeing a huge bone on the ground. What a carrion here, thought, it will be good if it don´t suppurate the bloody spume, rotate on my hands and cry: „Clogbone! Clogbone!“ No, I was able to use it as a jimmy and prize the wall. As working there, I was unexpectedly listening as someone scratching himself against the corner. How are you, I was asking, are you kind of scabby? And then they all came, all sorts of ghosts, buried, burned and so on and the voice ´viu and vops´ was coming with them, a sort of. I was hitting them with my breadbag and several bugaboos were getting lost so. There was one special vops, grabbing with tooth at my breadbag, this one I was also scaring away at the moment, as hitting him with my globe.“ (Oskar Luts, „Kevade“, 1913).

Sõbra Buracinshky mälestuseks

"Miks sa vaatad kogu aeg möödanikku?" küsis ema mult eile. "Kas hakkad eluga lõpparvet tegema?"
Oh ei, ei hakka. Kaugeltki mitte. Olen praegu lihtsalt Mustika baaris Müürivahe tänavas, kus me sõbra Boris Buracinshkyga tihti istusime, et kõnelda oma esivanematest, armastustest ja muust tühjast tähjast.
Boris töötas raamatukogus. Ta kabinet asus raamatukogu paremas tiivas. Tihti kohtusimegi temaga just koridoris, kus ta jalutas raamatukogu paremast tiivast vasakusse tiiba.
Kohtumised olid andekad, mis siin enam öelda. Mis siin üldse rääkida, nagu üteldakse tuntud Eesti telelavastuses "Kolm rubiini". Kui ma ise tahtsin temast kirjutada, siis nüüd ju kirjutangi.
Kord kõnelesime ühest daamist, kes luuletab. Luuletab siiani, Borissi aga enam ei ole... "Tal hakkab juba luule paremini minema," ütles Boris esimesl korral, kui kuulsime tema esinemist Rahvusraamatukogus. Teine kord jälle: ta on ilusamaks läinud.
Päike paistab hetkel otse silma ja ma näen ennast peeglist. Näen, et suunurgad on ülespidi. Kord läksime Borisiga tülli. Sellest ma ei pajata.

Surma rist

Kõigil pole kahju, kõik ei austa surma. Mõni inimene Facebookis arvab, et Steve Jobsi ei olnudki vaja, ta ainult segas (Apple´i toodete mitteühilduvuse pärast, väidetavalt). Masside praegu välja näidatud kiindumus tema vastu olnud kentsakas. Mida nad temast jumaldavad, kui ta ainult segas?
Vastikud inimesed on vastikud sellepärast, et kord on nende vastu oldud vastikud. Pistetakse oma nina igale poole, kõigega on neil asja. Ja nad ei küsi endalt kunagi, kes neilt küsis. Vanameister on kirjutanud: kadakat ja kasepuitu võib poleerida ja lakkuda niipalju kui tahes, aga keegi ei tule ütlema, et need on tamm ja kastanja. Narrisid ei külvata ega lõigata, nad kasvavad ise.

Ootamatu lõpuga lugu

Julius Oro "Muna" on üks kõige ootamatu lõpuga lugusid maailmas. Puänt on täiuslik. Keegi ei oleks osanud aimata, et Aino võtab terad ja ootab tibukest. Enne oli jutt ikka muna söömisest. Kana munes uue muna, aga ta tahab sellest järelkasvu. Ta ei tule vastu gurmaanidele.
Kirjaniku ja kooliõpetaja Julius Oro (1901 - 1941) mõrvasid bolševikud 25. augustil 1941 Paldiskis. Kurjad keeled jutustavad, et venelased võtsid suure raudteevaguni, ajasid inimesed selle sisse ja lükkasid Pakri poolsaarelt merre. Nii hukkunud ka kirjanik Oro (Oengo), kelle juttu "Muna" kord isa mulle ja mu õele luges, meid põlvile (kumbagile põlvele) võttes. Niisugust hukkumise viisi ei tasuks ka päriselt uskuda, sest siis oleks roostetanud vaguni jäänused veel merepõhjas alles. Aga kuidagi ta kadus ning tema kadumises on süüdi sõda, Stalini režiim, kommunism üldisemalt. Ta jõudis enne ära viimist veel kooli võtmed koolipreilnale visata.