Mõtteid eileõhtuselt Toompea Ringkaitseringilt

Olen kõik valimisüritused vahele jätnud ning pole käinud ei Krossi kohvikus ega Savisaare show'del. Eile moodustasid Keskerakonna poolehoidjad Toompea lossi ümber inimketi, milles valdavalt pensioniealised inimesed seisid kesknoorte poolt püüdlikult valmistatud (ja osalt õigekirjavigadega) eestikeelsete plakatite all, mis kuulutasid kadu valitsusele, häbi Krossile ja õitsengut Savisaarele. Võeti kätest kinni ja ahela ümber kõndisid ruuporitega noored aktivistid. Raadioid jagati neile, kes oskasid korralikult rivis seista. Sini-must-valgete lippude alla oli toodud eakas venekeelne elanikkond Keskerakonna sõna kuulama ning ühe vanadaami käes olev imepisike Vene lipuke kandis samuti antišovinistlikku sõnumit, kuna lehvis suure Eesti lipu kõrval. Et justkui Eesti on suur ja Vene väike. Kandja arvates pidi see nii sümboliseerima rahvaste sõprust.
Aastatega on vene elanikkonna kogunemistel hakanud ilmnema huvitav tendents. Kuhugi on kadunud nooremad ja keskealised vene maskuliinsed grupid; ei ole täis elujõus mehi, jäänud on kas päris noored (ja valdavalt eestlased) või siis tudikesed ja eidekesed. Lõssenko-taolisi aktiviste, kes suudaksid rünnata lossi, pole. Sellepärast näivad ilukirjandusena esitatud hoiatused ja artiklid selle kohta, kuidas Keskerakond ründab Toompead, lihtsalt vaenu õhutamisena ühiskonnas, mis niigi vangub raskete probleemide mäe all.

Niisiis ei osalenud ma isiklikult, küll aga nägin televisiooni vahendusel huvitavat etendust, mida nüüd oma blogi lugejaskonnaga jagan. Telepildis oli näha üht kaunist pika seelikuga kesknoorest neiut tema ees seisvatele vanadele venelastele hüüdvat: "Võtke rivvi, võtke rivvi, enne raadiot ei saa!" Mass lookles tummalt ja vähemõistvalt ta ees; peagi selgus, et ilus tüdruk ei oska vene keelt, misjärel toodi keegi targem kohale, kes ka suurt kosta ei osanud. Seepeale andis hurmav tütarlaps valge raadio ühele prouale, kes tema arvates õigemal kohal seisis. Hele päike kiiskas üle raadio pale, proua oli õnnelik. Selgus, et ta oskab eesti keelt hästi, vaid suurest austusest oli tardunud. On olemas isegi konkreetne mõiste: austusetardumus.
Siis mõtlesingi, kas ma võiksin tunda ehtrahvuslikku, leppimatut viha nende memmekeste ees, kes nii armsalt olid Toompealt üles kõmpinud. Ei, minu arvates oli tegu igati sümpaatse seltskonnaga. Püüti püüdlikult eesti keelt purssida ja vaadati asjalikke noori tüdrukuid nagu messiaid. See on ju sama seltskond, kes pani detaile kokku RETis, Desintegraatoris, Salvos, Kunstkivitehases, Limonaaditehases, Kajaku paberossikestade tehases, Floras ja Ortos. Täitsa oma inimesed seega... Poliitikute kemplemise ja üldise majandusliku allakäigu tõttu on meil tekkinud palju mõnitamisvimma.
Seda vimma esindas näiteks ajakirjanik, kes tuli meeleavaldajate juurde ja lootis saada kerge saagi teemal "Need venelased ei tea ju isegi seda, mis nende loosungitele on kirjutatud." Ajakirjanik jäi ise lolliks: ta nimelt ei saanud pihta asjaolule, miks raadiod ragisevad. Raadiod ragisevad, kuna vastu võttes ühte lainepikkust moduleeritakse end sellele ja teine on käsitletav mürana. Samuti sellepärast, et tänapäeva tööstusühiskonnas on elektrivälju, mis takistavad raadiolaine vastuvõttu. Ka antennijuhe ja patareide juhtmed tekitavad elektrilist müra. Müra väheneb, kui ketis seisev meeleavaldaja keerab raadio juhendaja juhtnööride järgi mingile konkreetsele lainepikkusele, näiteks Savisaare kõnele.
Aga on inetu mõelda, et see seltskond hakkab nüüd kohe riiki kukutama. Vene prouaga on asi selge: ta tahab, et tehtaks nüüd kohe ka midagi tema jaoks. Ta on kusagilt kuulnud, et teised poliitikud soovivad venekeelseid koole sulgeda, aga Savisaar mitte. Et seda ei juhtuks, muutub ta isakese käsul ka ise eestikeelsemaks-meelsemaks, näiteks jorab kaasa Viru rahvalikke laule Vabaduse väljakul toimuval lasershow'l. Poliitika - see on kaup kauba vastu, mina annan sulle ja sina mulle.
Lugeja võib nüüd kindlasti küsida, miks mina ise ei läinud eile õhtul Ringkaitseringile, kui see asi mulle nii väga meeldis? Aga ma ei taha ahelasse astuda, selleks et mind üle loetaks, ma ei soovi olla statistiline ühik.

Savisaar ja Rahvarinne - kes neid jõuaks lahuta!

Delfi palus inimeste mälestusi seoses Eestimaa Rahvarinde asutamisega. Alljärgnevalt mõned isiklikud mälestused Rahvarinde aegadest.
14. aprillil 1988, kui Edgar Savisaar tegi ettepaneku üleüldise ja laiapõhjalise, perestroika toetuseks mõeldud Rahvarinde loomiseks ühiskonnas, olin televiisori ees. Imetlesime kõik Mikk Mikiveri, Edgar Savisaare, Vaino Väljase, Rein Veidemanni, Uno Ugandi, Ivar Raigi, Hagi Šeini, Viktor Palmi, Marju Lauristini, Johannes Sepa, Hendrik Alliku, Aivo Lõhmuse, Arvo Kuddo, Vello Pohla, Harald Mere, Eduard Tinni, Illar Hallaste, Eduard Šaumjani ja paljude-paljude teiste julgust ühiskonna valupunktide ausal teadvustamisel.
Sündmused hargnesid omasoodu ja minust sõltumatult. Nõnda ei sattunudki ma suurt Rahvarinde radadele. 27. mai 1988 pärastlõunal pidid Balti jaama kogunema 100 Ljubertsõst pärit ljuuberit ehk Eesti punkarite ja hevimeeste likvideerijat, kellest "Edasis" oli äsja ilmunud järjejutt. Ootasin neid sel kellaajal, aga hevi-metali-
meeste likvideerijad jäidki tulemata. Nii on tihti, kui midagi kokku lepitakse ja ei tulda.
Juba 5. juunil 1988 trügisime koos teiste koolipoistega Tallinna Linnahalli juures, et näha ja kuulda roheliste (kes siis moodustasid Rahvarinde tugigrupi) miitingut. Meelde on jäänud Juhan Aare jutustatud lugu sellest, kuidas ta oli kohtunud ühe vene vanaprouaga. Aare oli ütelnud väärikale prouale, et ta on roheline. "Nii noor ja juba nii antikommunistlik ja parteivastane!" õhkas vanadaam. "Eks me seda vaatame, kes meist on parteivastane ja kes mitte!" vastanud Aare kaaskodanikule. Tol ajal oli nimelt kombeks toetada nn EKP nõndanimetatud eestimeelset tiiba ja rahva seas näha loosungeid "Toome-Väljas-Rüütel, oleme teiega!".
17. juunil 1988 läksid Eestis lehed mustemaks. Nende esimestele lehekülgedele ilmus ootuspärane teade Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee X pleenumi kohta. Pleenum vabastas sm Vaino, Karl Genrihi poja EKP Keskkomitee esimese sekretäri kohustest, sest ta oli kutsutud NLKP Keskkomitee käsutusse. Sm Aljošin tänas sm Vainot kauaaegse töö eest... seejärel kõneles sm N. Sljunkov... ta tegi ettepaneku... ta teatas, et NLKP Keskkomitee poliitbüroo on soovitanud... arvata sm Väljas EKP Keskkomitee koosseisu... märkides sm Väljas, Vaino Osipovitši suuri kogemusi ja teeneid, ütles tootmiskoondise "Talleks" treialite brigadir V. Liiv..." Jne. Kõike ei hakka siin välja tooma.
"Ka mina loodan, et kohalikel rahvarindelastel jätkub tervet mõistust mitte lasta tekkida lõhet demokraatia jõududesse. Häid eeldusi selleks on olemas," kirjutasin ma oma mõttepäevikusse 19. novembril 1988, suveräänsusdeklaratsiooni arutelude ja vastukajade haripunktil. 9. detsembril 1988 viisime koolivendadega läbi telefoniküsitluse, mida rahvas arvab G. Naanist ja L. I. Brežnevist. Vestlus toimus niihästi eesti kui vene keeles. G. Naani kohta on meelde jäänud selline arvamus:
"Arvan tema kohta nagu kõik eestlased!" - "Aga miks?" - "Eestlased!" L. I. Brežnevi kohta meenub selline seisukohavõtt: "Razoril stranu, propil gosudarstvu!"
Kuid läheme edasi. Kuna Rahvarinne oli loodud perestroika toetuseks, siis kuni hetkeni, mil NSVL Ülemnõukogu Eesti NSV deklaratsiooni suveräänsusest tühistas, oli selle juhtkonnas liidulepingu sõlmimine tõesti arutuse all. Liidulepingu pooldajad (ja Savisaar ei kuulunud nende hulka, vähemalt mitte avalikult) rõhutasid seda, et sõlmides liidulepingu saab Eesti NSV ise otsustada, milliseid õigusi ta keskvõimule delegeerib. See oli justkui 1940. aasta Mongoolia variandi (N. Andresen ja H. Kruus arvasid toona, et Stalin jätab meile teatud õiguseid) 1988. aasta kordus. Praegu nendest aruteludest Savisaare kohta mingeid poliitilisi järeldusi teha on lubamatu, sest kaasaja inimesed (eriti noored) kipuvad mitte enam aduma toonaseid olukordi ning väljavaateid.
Pühapäeval, 22. jaanuaril 1989 kohtusin ma EKP Rapla rajoonikomitee II sekretäri Ülo Peetsiga viimase autos. Arutasime Eestisse tungleva migrantide tulva peatamise võimalusi.
Esmaspäeval, 23. jaanuaril 1989.a kohtusin ma ajakirja "Heinakuu" toimetuse liikme Andres Herkeliga ja andsin talle üle värske artikli.
Reedel, 27. jaanuaril 1989.a sõitsin ma Tallinnasse, et Majaka tänava koolimajas osaleda Rahvarinde vene sektsiooni korraldatud diskussioonil õpetlaste Juri Levada, Jevgeni Ambartsumovi ja Pavel Kudjukiga.
Reedel, 10. märtsil 1989 ühinesin ma Tammsaare pargis meeleavaldajatega, kes nõudsid keeleseaduse peatanud "Dvigateli" juhtkonna kohtu alla andmist. Teisipäeval, 14. märtsil toimus Tallinna Linnahalli juures liidutehaste töökollektiivide ühine koondus pealkirja all "Natsionalizm nje proidjot!" Osalesin sellel vaatlejana. Nägin, kuidas miitingule jõudsid tööliskolonnid ning Mihhail Murnikov teadustas miitingu algusest. "Dvigateli" tööliskolonni ees sõitis kollasiniste värvidega miilitsaauto ja esimesed demonstrandid kandsid loosungit "Revoljutsionnaja perestroika neobratima!" Kuulsin vestlusi rahva hulgas, mis soovitasid Murnikovil Tartut Jurjeviks nimetada, kuna selle linna olla rajanud venelased. Ning kuulsin ka ühte hinnangut, et kui nõukogude inimeste saatus on kaalul, siis ei tähenda halb ilm midagi. Peaaegu kõik meeleavaldajad kritiseerisid Savisaare kõnet 24. veebruaril 1989 Toompeal, mil Pikk Hermann sai rahvuslipu torni. Savisaart nimetati äraandjaks ja nõuti riigilipu heiskamist rahvusvärvide asemele.
Juhtus ka intsident fotograaf Verner Puhmiga, keda ma siis veel ei tundnud. Ta oli pildistanud vene töölismeeste seltskonda. Kui ta aga seejärel ümber pööras, astus tema juurde üks meestest ja virutas talle vastu õlga: "Tebe ponjatno, chto jesli ja ne razrešaju togda menja fotografirovat nelzja!" Kuid konflikti ajendiks ei olnud tehtud foto, vaid asjaolu, et Verneri koti peal oli sini-valge kleeps pealkirjaga "Tallinna päev". Meeleavalduse lõpetas Tallinna Laevaremonditehase raudteel manööverdav 38 vagunist koosnev kaubaveerem, mis jaotas meeleavaldajate massid kaheks osaks. Pärast seda hakati vaikselt laiali vajuma.
Kaheksakümnendatel aastatel ma rohkem poliitiliste sündmustega kokku ei puutunud. Kuid ka eeltoodust tuleb Edgar Savisaare roll selgelt välja.

Värsid Ansipist

Mina ei taha veel magama jääda!
Ansip ei maga ju veel,
askeldab riigis ja talitab tasa,
uueks ja suureks kõik loob!

Talitab Ansip meil Toompea nõlval,
öiti ja üksi, vaid Merkel ta kõrval!
Taevas on tähed, ta koristab pronksi,
pea kukub rinnale aeg-ajalt tonksti!

Miljardit lööki lööb eestlase süda,
alati kaitsnud on Ansip me koda.
Lapsed kui uinuvad väiksesse patja,
riigipea tugevad käed seavad atra.

Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba!
Unes vaid, unes vaid Ansipit näen!

Dresses and girls. Coquetterie

"Do not coquet," said Devil to woman. "Do you want to be such bling-bling being like Christin of Imavere was?"
"Who was Christin Immofer?" woman did not understand.
"Ho," the Satan answered. "Christin, who was approximately twenty years old, was accused of fornication and found guilty of adultery in 1721. The court investigated her "crimes" based on the testimony of three local rural pastors. She was a salacious woman. But what left of her? Only desolation and ghost. The wonderful world is gone."
"Why so?" the woman inclined her eyelashes.
"Because she hired a dress from a local noblewoman," Old Nick answered. "This dress had gone old."
"That is just normal," the answer sounded. "The peasant girls have always tried noble ladies' dresses on, which the latters vouchsafed them — if those items were got along in years."
"Examples?" Satan questioned loudly.
"Examples are not far to take. Exactly two centuries later Oskar Luts described bethrothal problems in Estonian village in his bestseller Suvi (“Summer”, 1918). In the novel, young bourgeoise lady Ärnja wants to engage with handsome peasant boy Jaan Imelik. Her more aristocratic father is against it, but Ärnja hires her handmaiden to persuade him. The reward — her new dress. That means, ugh, Ärnja's old dress, adapted and gifted for the pagegirl."
"Be careful with that man, Imelik is a famous seducer."

Vilepuhuja küsimus ohustab rahvustevahelisi kogukondi

9. juulil 1616 ilmusid nõiakohtunikud Nehatu mõisa Lükati külla (täpselt tänapäevase Pirita jõe Lükati silla juures) ja arreteerisid Kurtti nimelise mehe. Nad ütlesid Kurttile sealsamas suu sisse: sina oled olnud terve hulga nõidade sundija, rottmeister ja eriti just vilepuhuja ehk vilespillimees (sks. Pfeiffer). Kurtt viidi Toompea vangla hämarasse kongi.
Kuu ja kümme päeva hiljem sai Kurtt omale lisaks kaaslase, kes pandi teise kongi. See oli soomlane Pajupää Andres, kes oli elanud Sokani Kehla kihelkonnas (?) (ilmselt tänapäevane Kaarla, Jüri alevikust ca 4 km), rahvusvahelises peres, s.o eestlaste keskel. Lõikuskuu vast ühel parimal päeval oli ta toodud Kautjala veskist (Kautjala on 6 km Jürist, veski aga 8 km) valulikule ülekuulamisele. Oli väidetud, et pühapäeva õhtul pidutses ta Talkuse (talgute) puhul kõrtsus. Andres ja Kautjala mölder, Hans võtsid oma kibudega mõlemad ühest ja samast aamist õlut. Hans jõi alati oma kibu lõpuni, aga Andres kallas osa maha.
Hans küsis, miks sa nii teed. Andres vastu, et teise poole peab minu kuradike saama. Hans hakand asja vastu huvi tundma ja vaatas sügavalt Andrese kannu. See haaras tal rinnust kinni. Antud juhtumil oli lugu lõppenud, aga 2 päeva pärast tundis Hans rinnas valusid. Hans ajas külarahva Tõnno Jaagu ja Rebase Jürgeni Andrese järele. Kui soomlane ilmus esimest korda tagasi, siis Hansu rinnas valud kadusid. Teisel korral oli aga vastupidi. Nüüd võeti soomlane kinni kui nõid: teda hoiatati, et järgmisel päeval hakatakse tema liikmeid venitama. Ta püüdis end välja rääkida ning ütles, et ta teab kolme terakest, mis sellistele haigetele peaks joogi sisse pandama. Midagi ei aidanud. Öösel püüdis Andres end tappa ja peksis pead vastu rehetoa ust. Seegi ei aidanud.
Järgmisel hommikul sõidutati soomlane Andres Tallinna ja teda hakati julmalt piinama. Suure piinamise all tunnistas ülekuulatav, et kui tema Kautjalga möldri Talkusele tuli, jooksid tema kõrval kummalgi pool 2 kassisuurust musta koera. Need olid kuradid. Kui mölder jooma hakkas, hüppasid need talle õlale ja sülitasid talle suhu. Kuradite nimed olnud kurlitz'ad. Andres põletati.
Nehatu Kurtt ajas aga kõik tagasi. Ei olnd seal ühtegi nõida, kelle vilemees ja rottmeister ta oleks olnd. Nõiakohtunikud küsisid tema käest, kas ta kurje vaime on sarvepuhumisega kutsunud. Kohtunikud asusid teda piinama ja käskisid tal üles tunnistada, et tema, Kurtt, on olnud libahunt, palju karja murdnud. Kui piina suurendati, karjus Kurtt, et tal on olnud kokku 600 paharetti juhendada, palus veeproovi. Kui ta pöidlakruvidesse kinnitati (mis oli venitusest kergem piin), ütles, et tema on süütu kannataja; palus uuesti veeproovi. Kurtt tunnistas üles suure sabati ühes Petersi nimelise kuradiga suure kivi all luksuslike sööginõudega. Pidusöögi alates ja lõppedes puhuti tema tunnistuse järgi pasunat, mida oli kuulda Järvamaani. Kurtt põletati.
Pildil: Ülimas rahus puhkavad pardid 1. augustil 2013 Limu metsajärve pinnal, veekogu, mille lähedal tulid 400 aastat tagasi Vaskjala jõest välja Kurtt ja Lolk. Kurt olnud keskmine paks mees punakaspruuni parraga, Lolk olnud pikk mees halli habemega. Mõlemad tulid Vaskjalas jõe seest välja ja mõlemal oli kaks kala pihus (Otto von Riesemanni, Die Hexen und Zauberer von Reval, 1877 järgi).

Werewolf Thieß, a free man

Peter, the stove-maker of Kaltenbrunn Manor (now Kalsnava), accuses, on 31 October 1692, in the Tartu District Court, Thiess, the old  (87 years) peasant of Jürgensburg, of roaming around with the devil and of being a werewolf. Peter does not, especially, go to Holy Communion, has not forced his children to do so, does not pray diligently. Peter explains that he lives in the village of Nitau (now Nitaure), where Thiess also resides, and where, every spring, Thiess has thrown grain blossoms about. All his life, Thiess has been regarded as being a bit mad, and the last few years have not brought any alleviation. Thiess has met the deceased peasant Skeistan in Hell. But this all is based upon the accusation.
     While the almost 80-year-old Thiess, in turn, claims that he is good, and, as a werewolf, protects the farmers’ crops from Satan. He is God’s wolf, and has nothing to do with Satan. With his actions, he had, apparently, helped both people and animals. The Jürgensburg pastor had become ill, and had been advised to turn to old, wise Thiess. Thiess had mixed together herbs, which he had gathered from the fields, with salt, and had made both a potion and a powder out of this.
     From St. Lucia’s Day (December 13th) until Christmas, Thiess had been seen coming from Hell, and with a broom that had a horse’s tail hanging from it. And with this same tail, Skeistan had, apparently, struck off his nose. Hell was located in the swamp near Lemburg. Thiess, as formerly, claims that he has no dealings with Hell, other than the fact that he went to see if his broom, as well as seeds in one bag, and wheat in another, were hanging there. And since Satan had stolen these from him, he had taken them with him. From Skeistan, he had taken a wolf’s skin, and given it to Allasch’s peasant. The ritual phrase for passing on a wolf’s skin was: ´As you, so I also.´ (Es werde dir so wie mir). Skeistan had also put on the wolf’s skin, with the men doing so in sheltering bushes. Right away, they went to prey upon small animals: lambs, calves. Thiess always boiled the meat that he caught, very thoroughly; never ever eating it raw. Thiess, the werewolf, had always gotten fire and kindling from the field-hands, who had helped him to consume all his spoils, eating it all at once, including even a calf. The biggest animals were hunted by Tyrummen, the powerful Segewold (now Sigulda) werewolf. Tyrummen died young, since God took him away — he had done a lot of harm. The Honourable Court would like to know how it is possible to drag a large animal so far, even beyond Livonia, thirty miles and more, if there is brush, ferns, and scrubland. Response — werewolf Tyrummen sometimes dragged his prey around for a whole week.
     The accuser does not know why Thiess did not eat raw meat like a wolf, but Thiess knows that he did have the suitable teeth for it. The dinner had taken place in Hell, where Satan had feasted upon bags full of grain; and the werewolves, lurking at a distance, had also managed to snatch a few bites; but Satan had had his guards out, who had beaten the latter off with iron cudgels. Satan only loved to destroy the grain fields. Satan had warned Thiess and Skeistan that the whole grain crop of year 1691 would be destroyed, and so Hell’s gates remained open all that time (that was where Satan had to exit from). When Hell’s gates were closed, no one could see Satan.
    Nevertheless, that year there was plenty of barley, oats, and rye, with there even being more oats than barley. And that was true for even Peter’s, the accuser’s, fields. Hell was visited on Whitsunday; Hell was also visited, on St. Lucia’s Day, by various groups of werewolves, who Thiess knew well; mostly people from Rodenpoiss and Sunzel (now Suntaži). Skeistan’s son, Skeistan Rein, had also tended to hang out with them, but he had not been trusted with the secrets of Hell. Skeistan Rein had asked, the Jürgensburg (now Jaunpils) Manor workers, where the men were, but had received only mumbled responses. Those who came out of Hell, always did so as werewolves, since it was not possible to leave Hell in any other manner. ´That place isn’t above ground, but underneath it, and the entrance is guarded by a door,´ said old Thiess.
     The Tartu District Court’s verdict concerning Thiess, by Honourable District Judge Herman Georg von Trautvetter, with assessors Bengd Johan Ackerstaff and Gabriel Berger as witnesses — the investigation ascertained Thiess’s lycanthropy (being a werewolf). Thiess is to stand in the church pillory, and is to be punished with 20 pairs of strokes with a rod, at a location and time to be determined by the Lemburg parish clergyman.
(Bruiningk, Hermann 1924. Der Werwolf in Livland und das letzte im Wendeschen Landgericht und Dörptschen Hofgericht i. J. 1692 deshalb stattgehabte Strafverbanden. In: Mitteilungen aus den Livländischen Geschichte, Dorpat).
Photo: Jüri Eintalu.

Hale

See kirikuriigi mõnitamine ja usklike peksmine ajakirjanduse veergudel, mida mõni kirjamees teeb, see on hale.
Ole ise keegi ja lase teistel olla need, kes nad on. Lase neil suitsetada viirukit, kui nad seda soovivad. Suitsetagu kas või aganaid ja kaljaraba. Ainult nõrk näägutab teiste kallal. Räägi seda tüdrukutele, et ilus pikk must kleit varjaku nende säärejooksu, aga mitte talaaris-sutaanis vaimulikkudele. Tüdrukud kuulaksid seda, neil on selle jaoks kõrvu.
Kaasaegne intellektuaal peab olema iseseisvam. Pole heaks tooniks sõimata kedagi grafomaaniks. Olen hetkel kohas, kus taas saan lugeda Kaur Kenderi "Ebanormaalset", isiklikult mulle kuuluvat raamatueksemplari. Ja seda lugedes on tunne, nagu hakkaksid tammedki suvekuumuses hoopis teisiti kohisema. Lemmikraamat ikkagi! Seal kangastub meile kõikvõimas rändmunk, kes on elus palju distantse läbinud ja ei suuda enam kedagi ega midagi karta. Milleks enam karta, kui sa oled nii palju näinud!
Mina taon oma rauda vaikselt, väljaspool haardeulatusi ja hierarhiaid. Keegi ei tea, millega ma tegelen ja millal minu firma sünnib. Äsja andsin ära selle, mida nimetatakse Bar exam. Ma olen madalal sündinud, kuid siia ma jääda ei või.