Blok, Värsid kaunile daamile

Pime kirik, kuldne kuppel.
Astud tasa mööda sa,
langetad vaid korraks silmad,
ilma naeratuseta.

Kuis küll on su sarnased
õhtuhämarad madonnad,
kel on sügisvines minek,
kel ka langetatud laud.

Sinuga käib kaasas arglik
poisikene valges mütsis.
Tema kätt sa hoiad pihus,
et ta ei võiks kukkuda.

Seisatan portaali varjus,
seal, kus tuulehoog on vinge
ja mu tuulest väsind silmad
ajavad end tilkuma.

Tormata võiks varjust välja,
hoiatada: "Oo, Madonna!
Miks mu räpasesse linna
sa tõid Esmasündinu?"

Kuid mu keel ei kuula sõna.
Sina juba möödudki.
Pühad naisejäljed kaovad
kaugel ridamisi sompu.

Kuidas langetati ripsmed,
kuis sind vaatas väike poiss,
mõtisklen ja lihtsalt seisan,
sulle järele ei saa.

Tõlkis Aarne Ruben. Originaal:


Ты проходишь без улыбки,
Опустившая ресницы,
И во мраке над собором
Золотятся купола.

Как лицо твое похоже
На вечерних богородиц,
Опускающих ресницы,
Пропадающих во мгле...

Но с тобой идет кудрявый
Кроткий мальчик в белой шапке,
Ты ведешь его за ручку,
Не даешь ему упасть.

Я стою в тени портала,
Там, где дует резкий ветер,
Застилающий слезами
Напряженные глаза.

Я хочу внезапно выйти
И воскликнуть: "Богоматерь!
Для чего в мой черный город
Ты Младенца привела?"

Но язык бессилен крикнуть.
Ты проходишь. За тобою
Над священными следами
Почивает синий мрак.

И смотрю я, вспоминая,
Как опущены ресницы,
Как твой мальчик в белой шапке
Улыбнулся на тебя.

29 октября 1905

Mida on valge rass õieti saavutanud?

Uku Masing kirjutab: "Karjakasvatajate nomaadide suurperekondlik-isaõiguslikud kultuurid (alg-altailased, indoeurooplased, hamitosemiidid) ei tundnud totemismi, kasutasid ambu ja selle kilpi." (U. Masing, "Üldine usundilugu" 2000, lk 96). Kõige algsemalt olevat selles kultuuriringis 4000 - 5000 aastat e.m.a peetud pühaks põhjapõtru, kliima soojenemisel aga peetud loomadena kaamelit, eeslit jt. Rauda (ingl. iron) kandsid ainult õilsad (vana indoeuroopa sõna arien, tähendabki "õilsat"). Algaltailaste edasiliikumise kiirus Siberist läbi Kesk-Aasia ja steppide oli lausa kadestamisväärne: 3. sajandist e.m.a olid nad jõudnud Euroopa piiridele juba 3. sajandiks p.Kr. See kiirus tuli hiljem tagasi ja just seltskond soomeugrilastest semiitideni (indoeurooplased nende vahel) on meile hiljem pakkunud kõik kaasaegse tsivilisatsiooni tooted kuni kompuutrini, millega ma seda lugu kirjutan. Tugev isaõiguslik suurperekondlik kultuur sai aastatuhandete vältel tsivilisatsiooni etteotsa. Teadagi, siinne meeste initsiatiiv asjad oma kätte võtta lahendas kultuuri ellujäämisprobleemid: isa on tugev, ema on nõrk. Samas, nagu väidavad feministid, tulenesid meeste niisugusest algatusest ka tsivilisatsiooni mõningad vead: näiteks naised peavad paremini meeles pärimust, mis kandub suust suhu. Maailma esimesed ajaloouurijad olid naised. Meheliku maailma esileküündimisega tekkisid pärimusvoos katkestused, terved infoblokid nivelleerusid ja nii ei mäleta terved inimgrupid, kust nad õieti pärit on. Ka on inimese mälu viimase paarituhande aasta jooksul nõrgenenud: nomaadil ürgse öise lõkke juures oli naljaasi peast lugeda üles kõik oma esivanemad puumast või jaaguarist kuni tema enda, Metsakõrvani.
Kuigi inimeste mälu on nõrgenenud, töötab aju endist viisi võimsalt. Meeldejätmisvahendid, eelkõige kiri on võimsa pikaajalise mälu lühemaks lihvinud, selmel on tulnud palju enam analüütilisi oskusi, võimet reguleerida ning rikastada sedasama kirja, tunnetada maailma tekstina ja märgisüsteemina. Informatsiooni ja keeleta ei oma inimese teadvus mõtet. Aga Uku Masing püstitab sellessamas raamatus ka huvitava hüpoteesi, et mõni põlvkond pärast ahvinimese liini eraldumist oma eellastest võis inimese teadvus olla omapärane simulaakrum: kütid pidasid jahti ja kasutasid üliprimitiivseid tööriistu, kuid liikumise toimumises üleüldse kaheldi. Loomi oli nii palju, et esimesed neist saadi kätte juba koopasuu ees - loomad ei olnud õppinud inimeste salakavalusest õigeid järeldusi tegema - järelikult valitses ürghämarus inimese meeles ja mõtteis: Götterdämmerung, kus kõik tundus absurdne ja liikumatu. Isegi omaenda võimsate lihaste töö vaatlemine viis üheainsa järelduseni - sa ei saa sellest aru.

Lahkunud jätavad jälje

Täna nägin oma rebasevärvi krantsitõugu emast koera unes, kes elas 1997. aastast 2006. aasta sügiseni. See tähendab, et ta nägi ka tõsiseid ja lootusetuid aegu minu elus, täis eluvõitlust, mitte eluvõitmist nagu on praegu. Koeral oli selline omadus, et kui ta kuskil nägi vedelemas haisvat loomaraibet, siis läks ta selle sisse selili püherdama; noohh, pärast seda tuli teda muidugi pesta. Üldiselt oli ta tark ja sõbralik koer, minu unenäos viisin ta lapsepõlvemaale jalutama, lagedale väljale, kust lumi just läks ja tuli võililleväli - iga lill täis valgeudemelisi langevarjureid. Hiljem tuppa minnes oli tunne, nagu oleksin ma koera õue jätnud ja vaatasin toa uksepiitadelt järgi, kas kuskilt ukse tagant ei paista liikuv oravavärvi saba. Et koera paremini otsida, lasin kraanikausi vett täis ja panin pähklitega piparkoogid sinna sisse, et need paremini pehmituksid. Sellega tuli otsimise eesmärk kohe kätte, selgus, et ma ei olnud siiski koera õue jätnud.
Penist käis nagu mingi nõksak läbi ja alates sellest hetkest muutus ta superkoeraks, kes mõistab inimese salajasimadki mõtteid, mõistab kõike, mis maa peal sündinud on selle loomisest alates.

Kas pärast Auschwitzi

Kas pärast Auschwitzi sai olla Gagarinit?
Kas pärast seda sai olla tema rahuhüüdu kogu inimkonnale?
Kas pärast Treblinkat sai olla Kennedy säravat naeratust kogu inimkonnale?
Kas pärast Auschwitzi sai olla Van Cliburni võimsat lõpulööki Beethoveni klaverikontserdis?
Kas Dag Hammarskjöld võis lennata selle maa kohal, mis võlgu oli oma pisarad õudsetele inimestele?
Miks elas püha ja tark Knorozov samas maailmas, kus julges olla Auschwitz?
Kas pärast Auschwitzi sai veel olla rahva rõõmu ruutpesiti maisi ümber?
Majakovski esietendusi, Peter O´Toole´i toole, Harry O´Laud´i laudu, akadeemik Keldõši geniaalseid mõtteid?
Mitte midagi ei olnud.
Dag Hammarskjöld ("Vasarakilp"). Foto: Wikipedia.

Apollo 11 saladused

Houstoni lennujuhtimiskeskus: "Vastake! Mis teil seal lahti on!"
Apollo 11: "Need "beebid" on hiigelsuured, te ei kujuta iial ette! Tohutud! Oh mu jumal... see on siis tulemus... Ma tahan teile öelda, et seal, kraatri teises servas on võõrad kosmoselaevad. Nad jälgivad meid!"
Ameeriklased, nagu venelasedki on loonud oma kosmoseprogrammi algusaastatest ilusa mütoloogia. Seejuures on kauneim sündmus 16. - 24. juulini toimunud Kuu-reis, mil esimene inimene (kosmoselaeva Apollo 11 komandör Neil Armstrong) astus Kuu pinnale.
20. juulil maandasid Neil Armstrong ja Edwin Aldrin kuukabiini Eagle Vaikuse mere piirkonnas. Mütoloogia ütleb, et Armstrong ütles seejuures: "Kotkas on laskunud." Kuule jõuti 14-päevase Kuu ööpäeva hakul, kusjuures temperatuur oli pluss 66 kraadi Celsiuse skaala järgi. Michael Collins jäi orbitaalmoodulisse. 15.56.20 Houstoni aja järgi jõudis kuumooduli trepist alla astunud Armstrong puudutada vasaku jalaga Kuu pinda. Teinud esimesed ebakindlad sammud Kuul - niigi pehme ja mõnusa käigu veelgi mugavamaks muutmiseks ettepoole kaldudes, ütles Armstrong: "See on väike samm ühe inimese jaoks, kuid gigantne samm kogu inimkonnale."
Vladimir Azhazha, Moskva Matemaatikainstituudi füüsikaprofessor: "Kummalised vahejuhtumid hakkasid meie andmetel aset leidma niipea, kui Armstrong oli oma esimesed sammud teinud. Neil Armstrong andis lennujuhtimiskeskusele teada, et kuulaeva läheduses maandusid kaks suurt, müstilist objekti, millest astronaute jälgitakse. NASA tsenseeris selle koha ega lubanud seda iial avalikkuse ette."
Teise Nõukogude teadlase informatsiooni järgi alustas Aldrin kuumoodulis olles ufode filmimist ja jätkas seda ka pärast väljatulekut.
Pärast 1979. aastat, kui NASA sideteenistuse ülem Maurice Chatelain pensionile siirdumise järel avalikult välja ütles, et USA astronaudid siiski kohtusid neid jälgivate humanoididega, läks ka Armstrong julgemaks. Ta tunnistas, et ei taha küll Luure Keskagentuuriga vastuollu sattuda, kuid võb siiski öelda: "Võõrad hoiatasid meid, et tahavad ise Kuul baseeruda. Nende tehnika oli meie omast tohutult üle. Ma ei taha laskuda detailidesse." Kuul karjus Armstrong: "Aeg-ajalt on minu kohal tohutu valguseketas!"
Küsija: "Kuid hiljem toimus veel ju teisigi Ühendriikide Kuu-missioone?"
Neil Armstrong: "NASA varjas seda saladust ja kompromiteeris end nii, ning et oma edusamme kosmoseuurimise vallas kinnistada, võetigi ette need kiired sinna-tagasi lennud."
Armstrongi jutust selgub, nagu oleksid tol mälestusväärsel päeval kaks tsivilisatsiooni Kuul omavahel suhelnud. Chatelain aga leiab, et võõrad on tõenäoliselt pärit Päikesesüsteemist, näiteks Titaanilt.
Astronautide kuuetunniline uni Kuul oli väga rahutu. Enne kuumoodulisse naasmist pildistas Edwin "Buzz" Aldrin ühte sigarikujulist objekti Kuu kraatris.
Tolleaegsetes Nõukogude lehtedes ei püütud seda Ühendriikide teaduse ja tehnika vaieldamatut edusammu kinni mätsida ega halvustada, nagu seda kõigi kapitalismiga seotud nähtustega ikka teha tavatseti. Toon oli peaaegu sama juubeldav nagu inimese esimese kosmoselennu puhul. Olid ju jänkidest sõbrad läinud Kuule "kogu inimkonna rahu nimel". Ühes tähelipuga jäeti Kuule ka mälestusmedalid Virgil Grissomi, Roger Chafee, Edward White´i (Apollo I meeskond, kes hukkus 1967 stardieelsel katsetusel), Vladimir Komarovi (hukkus 1967 lennujärgsel laskumisel Maale) ja Juri Gagarini (hukkus 1968. aastal hävitajaga lennates) auks.
Apollo 12 jätkas eelmise meeskonna missiooni. Kuul käisid Charles Conrad ja Alan Bean. Kuulus foto Alan Beanist näitab kahte valget objekti peegeldumas tema skafandri klaasilt. Objektid on väga kaugel, astronaudid on oma "kodust" eemaldunud. Üks neist on lunar module Intrepid - sellega on asi selge. Inimeste oma. Teine on müstiline pudelikujuline objekt, mis ripub kuumooduli kohal. Pudelikujulisel on vari ja toetav struktuur.
Apollo 13 jätkas eelmise meeskonna missiooni. See lõppes katstroofiga orbiidil. James Lovell, üks osavõtja oli osalenud ka missioonil Apollo 8. See lend oli lõpetatud üsna pea pärast seda, kui Lovell oli edastanud raadioseansi: "Andke kõigile edasi, et seal on Santa Claus!" Santa Claus - koodnimetus, millega Ühendriikide õhujõududes tähistatakse tundmatuid lendavaid objekte.
¤¤¤
Minu käesolev artikkel on ilmunud nädalavahetuse Õhtulehes 16. augustil 1997.

Inimene ei jää alatiseks Päikesesüsteemi orjama

"Inimkond ei jää alatiseks Päikesesüsteemi piiridesse" - nii pealkirjastas akadeemik Gustav Naan oma artikli "Noorte Hääles" kosmonautikapäeval, 12. aprillil 1965. Aga aastatel 1988-1989 nimetasime Gustav Naani (oma ringkonnas muidugi) ka Meie Akadeemikuks, sest iseorganieeruva kaose teooria, mida ta oli seitsmekümnendatel rakendanud filosoofia teenistuses, surus ta nüüd poliitikateaduste raamidesse. Olin Gustav Naaniga ka selleteemalises kirjavahetuses.
Miks ma aga kõigest sellest praegu kirjutan? Ons see päevakajaline? On, sest täna hommikul, üsna varsti pärast reipana ärkamist tuli mulle meelde see Naani aastakümnete tagune lause: "Inimkond ei jää alatiseks Päikesesüsteemi piiridesse". Oh, vaene surnud Kusti, kui Sa teaksid, mis praegu on! NASA ja ESA (European Space Agency) plaanivad ühist mehitatud lendu Marsile aastaks 2030. Inimliigi esindajad astuvad ÜRO egiidi all ühiselt võõrale pinnale, et seada oma silmade julge pilk uutele täheteedele, mis trampliinidena kaarduvad Universumi kurvidesse. Kusagil ei ole liiga kaugel, nagu öeldakse juba vanas heas filmis "Viini postmark".
ÜRO egiidi all - ka sellest rääkis Gustav Naan, kes kirjutas kosmonautikapäeval, 12. aprillil 1968 "Sirbis ja Vasaras" (see oli siis hoopis sisukam leht kui on praegu), oma artiklis "Kas vastame kosmotaridele?" nõnda:
"Kui aga meiega kontakti astuda plaanitakse, siis tuleb meil seda arutada rahvusvahelisel, ÜRO tasemel."
Loe ka minu mälestusi akadeemik Naanist kultuurilehest "Sirp"!

Aasta 2009

Seoses armumisega saan ma nüüd mõelda vaid ühele naisele. Või kui vana sõber ja EHI-koolivend Jaan Pärnamäe nüüd parandaks minu keelekasutust, siis "ühest naisest".

Minu jeesusfaktor on negatiivne

Mõned päevad tagasi, kui kogu Tallinn hõiskas laulupeo finaali rütmis, astus mu juurde Pirital üks hallipäine noormees, kes palus mind tulla kirikusse, kuna Jeesus olevat minu patud enda õlule võtnud ja minu eest oma elu andnud, et mina saaksin lunastatud. Õigemini, ta ei astunud, vaid tiirutas mu ümber nõukogude aegse jalgrattaga.
Kahjuks mina usklik olla ei saa, kuna minu jeesusfaktor on negatiivne. Ent kui haruldast ja hinnatavat kultuurinähtust, Läänele omase mõtlemise kantsi pean ma religiooni pidevalt meeles.

Kas näed? Teie mets on seal taga?

Minust ongi saanud tõeline "Apocalypto" fänn.
Wa´ka´naal keech, jookske ja te saate vabaks, ütleb Kõvernina sellel pildil. See on protomaia keel, mida kõneldi enne hispaania konkistadooride saabumist - Mel Gibsoni filmis on selles kirjutatud kogu skript.
Kohtudes nii sügavate ja tähtsate kunstitaiestega tekib mul endalgi maia keele õppimise isu. Aga kussa´s õpid kui aega ei ole, niigi käed jalad tööd täis. Peab raha teenima, midagi pole parata. Pole aega blogidagi. Aga mis meie põlvkonnal tegemata jäi, teevad järgmised ära - võib-olla suunan kunagi oma poja neile radadele. Aarne.