"Inimkond ei jää alatiseks Päikesesüsteemi piiridesse" - nii pealkirjastas akadeemik Gustav Naan oma artikli "Noorte Hääles" kosmonautikapäeval, 12. aprillil 1965. Aga aastatel 1988-1989 nimetasime Gustav Naani (oma ringkonnas muidugi) ka Meie Akadeemikuks, sest iseorganieeruva kaose teooria, mida ta oli seitsmekümnendatel rakendanud filosoofia teenistuses, surus ta nüüd poliitikateaduste raamidesse. Olin Gustav Naaniga ka selleteemalises kirjavahetuses.
Miks ma aga kõigest sellest praegu kirjutan? Ons see päevakajaline? On, sest täna hommikul, üsna varsti pärast reipana ärkamist tuli mulle meelde see Naani aastakümnete tagune lause: "Inimkond ei jää alatiseks Päikesesüsteemi piiridesse". Oh, vaene surnud Kusti, kui Sa teaksid, mis praegu on! NASA ja ESA (European Space Agency) plaanivad ühist mehitatud lendu Marsile aastaks 2030. Inimliigi esindajad astuvad ÜRO egiidi all ühiselt võõrale pinnale, et seada oma silmade julge pilk uutele täheteedele, mis trampliinidena kaarduvad Universumi kurvidesse. Kusagil ei ole liiga kaugel, nagu öeldakse juba vanas heas filmis "Viini postmark".
ÜRO egiidi all - ka sellest rääkis Gustav Naan, kes kirjutas kosmonautikapäeval, 12. aprillil 1968 "Sirbis ja Vasaras" (see oli siis hoopis sisukam leht kui on praegu), oma artiklis "Kas vastame kosmotaridele?" nõnda:
"Kui aga meiega kontakti astuda plaanitakse, siis tuleb meil seda arutada rahvusvahelisel, ÜRO tasemel."
Loe ka minu mälestusi akadeemik Naanist kultuurilehest "Sirp"!
No comments:
Post a Comment