Täna nägin oma rebasevärvi krantsitõugu emast koera unes, kes elas 1997. aastast 2006. aasta sügiseni. See tähendab, et ta nägi ka tõsiseid ja lootusetuid aegu minu elus, täis eluvõitlust, mitte eluvõitmist nagu on praegu. Koeral oli selline omadus, et kui ta kuskil nägi vedelemas haisvat loomaraibet, siis läks ta selle sisse selili püherdama; noohh, pärast seda tuli teda muidugi pesta. Üldiselt oli ta tark ja sõbralik koer, minu unenäos viisin ta lapsepõlvemaale jalutama, lagedale väljale, kust lumi just läks ja tuli võililleväli - iga lill täis valgeudemelisi langevarjureid. Hiljem tuppa minnes oli tunne, nagu oleksin ma koera õue jätnud ja vaatasin toa uksepiitadelt järgi, kas kuskilt ukse tagant ei paista liikuv oravavärvi saba. Et koera paremini otsida, lasin kraanikausi vett täis ja panin pähklitega piparkoogid sinna sisse, et need paremini pehmituksid. Sellega tuli otsimise eesmärk kohe kätte, selgus, et ma ei olnud siiski koera õue jätnud.
Penist käis nagu mingi nõksak läbi ja alates sellest hetkest muutus ta superkoeraks, kes mõistab inimese salajasimadki mõtteid, mõistab kõike, mis maa peal sündinud on selle loomisest alates.
No comments:
Post a Comment