Mida on valge rass õieti saavutanud?

Uku Masing kirjutab: "Karjakasvatajate nomaadide suurperekondlik-isaõiguslikud kultuurid (alg-altailased, indoeurooplased, hamitosemiidid) ei tundnud totemismi, kasutasid ambu ja selle kilpi." (U. Masing, "Üldine usundilugu" 2000, lk 96). Kõige algsemalt olevat selles kultuuriringis 4000 - 5000 aastat e.m.a peetud pühaks põhjapõtru, kliima soojenemisel aga peetud loomadena kaamelit, eeslit jt. Rauda (ingl. iron) kandsid ainult õilsad (vana indoeuroopa sõna arien, tähendabki "õilsat"). Algaltailaste edasiliikumise kiirus Siberist läbi Kesk-Aasia ja steppide oli lausa kadestamisväärne: 3. sajandist e.m.a olid nad jõudnud Euroopa piiridele juba 3. sajandiks p.Kr. See kiirus tuli hiljem tagasi ja just seltskond soomeugrilastest semiitideni (indoeurooplased nende vahel) on meile hiljem pakkunud kõik kaasaegse tsivilisatsiooni tooted kuni kompuutrini, millega ma seda lugu kirjutan. Tugev isaõiguslik suurperekondlik kultuur sai aastatuhandete vältel tsivilisatsiooni etteotsa. Teadagi, siinne meeste initsiatiiv asjad oma kätte võtta lahendas kultuuri ellujäämisprobleemid: isa on tugev, ema on nõrk. Samas, nagu väidavad feministid, tulenesid meeste niisugusest algatusest ka tsivilisatsiooni mõningad vead: näiteks naised peavad paremini meeles pärimust, mis kandub suust suhu. Maailma esimesed ajaloouurijad olid naised. Meheliku maailma esileküündimisega tekkisid pärimusvoos katkestused, terved infoblokid nivelleerusid ja nii ei mäleta terved inimgrupid, kust nad õieti pärit on. Ka on inimese mälu viimase paarituhande aasta jooksul nõrgenenud: nomaadil ürgse öise lõkke juures oli naljaasi peast lugeda üles kõik oma esivanemad puumast või jaaguarist kuni tema enda, Metsakõrvani.
Kuigi inimeste mälu on nõrgenenud, töötab aju endist viisi võimsalt. Meeldejätmisvahendid, eelkõige kiri on võimsa pikaajalise mälu lühemaks lihvinud, selmel on tulnud palju enam analüütilisi oskusi, võimet reguleerida ning rikastada sedasama kirja, tunnetada maailma tekstina ja märgisüsteemina. Informatsiooni ja keeleta ei oma inimese teadvus mõtet. Aga Uku Masing püstitab sellessamas raamatus ka huvitava hüpoteesi, et mõni põlvkond pärast ahvinimese liini eraldumist oma eellastest võis inimese teadvus olla omapärane simulaakrum: kütid pidasid jahti ja kasutasid üliprimitiivseid tööriistu, kuid liikumise toimumises üleüldse kaheldi. Loomi oli nii palju, et esimesed neist saadi kätte juba koopasuu ees - loomad ei olnud õppinud inimeste salakavalusest õigeid järeldusi tegema - järelikult valitses ürghämarus inimese meeles ja mõtteis: Götterdämmerung, kus kõik tundus absurdne ja liikumatu. Isegi omaenda võimsate lihaste töö vaatlemine viis üheainsa järelduseni - sa ei saa sellest aru.