Jossif Brodski

Aed

On hämarik, on aed, on tühi
aed nagu läbipaistev sünge peegel.
Ja lehed langevad, tuul rühib
ja lükkab lehesadu aia teedel.

Me saatused on seotud kellakaigus,
sa oled aed, mis täis on sügistukset
Su viljad lahkusid ja selles käigus
mu saatus kuulis sinu oma kutset.

Suur aed! Su paindes oksad
jah, andvad minu sõnadele lae.
Kas lehesaju keerlemisest oskad
sa üles leida sügishämaruse tõe?

Küll elada ma tahaks kevadeni,
kui vahepeal su vilju taband surm,
neid ära viidud, raputatud seni,
kui ahtraks jäänud aia nukker nurm.

Ei, ära sõita! Teed on pikad,
nii nagu sindki, kutsub teede kära.
Jääb maha aed, ta puudki viljarikkad,
kui hiigelvagun viib mind kaugel´ ära.

Aed, hüvasti! Ja jääge jumalaga,
kõik sinu koidud vaikivad. Kui kauaks?
Idüll – kuid karm ses aias oli, aga
siin sügis muutus lehtedele hauaks.

1960

Kirjandus

Mind ümbritsevad vaikivad häälikud,
võõraste peade moodi
häälikud,
nälgas häälikud, paljad häälikud,
peahäälikud, kurdid häälikud.

Häälikud nimisõnadeta, lihtsalt – häälikud.
Häälikud,
kes elavad keldrites,
räägivad – keldrites, sünnivad – keldrites,
üleüldise optimismi
mitmetel korrustel.

Igal hommikul
lähevad nad tööle,
segu segavad, kive laovad,
aga, rajades linna,
ei raja nad linna,
pigem omaenda üksindusele
mälestusmärki püstitavad.

Ära minnes,
nagu minnakse ära võõra mälust,
mõõdukalt astudes
sõnast sõnasse,
kõigi oma
kolme ajaga
tõusevad häälikud
ükskord
Kolgatale.

Ja taevas nende üle
on nagu lind külakalmistu kohal
Nad nagu seisaksid
lukus uste taga,
keegi koputab
naela lüües
eile,
täna,
homme.

Keegi ei tule
ja keegi ei ava.
Haamri koputus
saab igaveseks rütmiks.
All lebab
maa hüperbool.
Ülal liigub
taeva metafoor!

1960

Lauluke

Ta tuleb Itaaliast,
sealt aedade maalt,
ta tuleb ja lendab
sealt taevaselt raalt.
On koduta jäälind,
ta lauluks vaid vihin,
üle taeva ja põldude
me poole sihib.
Ta silm näeb nii kõrgelt
ja lennus on sakid.
Kus on tema Olümpos,
ei lenda seal hakid.
Näeb lillesid aasal
ja Alpide rünka
näeb riike ja mägesid
ja avastab künka.

Leiab järsakus männid
ja keerutab, kisab,
siis lennule jälle ta
tempot nüüd lisab.
Ta hajutab pilvede
hullunud tiira,
teab poolakaid, sedagi,
kus on Monte-Cassino.

1960(?)



Instruktsioon kurbadele

Ei peaks olema väga õnnetu, ja mis põhiline, kinnine.
Anna Ahmatova

Ootasin autobussi Irkutskis.
Jõin pruuni vett, otse kraanist.
Leidsin sibulat, tilli – vaat siis
ühest lennujaama restoraanist.
Ärkasin lennukimürast,
ärkasin lahti rebima.
Valsi järgi, mis tuli külast
pidin sahinal tantsima.
Mööda sinakat atlass-linti
valss viis mu taeva,
kus olla said veelgi kurvem
kesk veel rohkemat vaeva.

Kibedust, mitte suhkrut?
Siis vaata ennast!
Me isamaa ja nukrus
on nagu kaksikvennad.

6. juunil 1962



L.M-ile

Aeg kahetsusteks üsna käes
ning väljas lampidele sajab lund ja
me muud ei tahagi, kui täies väes
ses öös me õpetajaid ära tunda.

Kõik see, mis oli kord meil kahel,
see elab, hingab ikka veel,
mis oleks jäänudki kord meie vahel´
on leidnud sõpru oma teel.

On elu vaikne jõgi, jutu sära
ja armastuse paadi hulp
kui süda lööb – see väike kära
ja vürtsilt maitsev veinikulp.

On anne väga andeksantav
ja rikkus väga seotud tõug
Et üldse andeks anda, meil on
kurb-vilets vabadusse liug.

Et vaikselt räägime, on maailm viidud
nii surmale kui hurmale.
Ta nukker kuju nüüdsest ilmub
mu lähedale, kõrvale.

Kus seemet külvata ei tohi,
ja on üks võidukas asfalt,
seal kasvab kibeduse rohi
ja unustuse-, must ja kalk.

Kõik kulgeb veidi, kiirustades,
kõik räägivad: on elumöll.
On eluoskus see, mis laseb
veel tunda veidi armastust.

Oh süüta oma murekülvid
ja ahastuse laternad.
Löö õlaga sa katki hämar,
see pimeduse kavalkaad.

Veebruar – märts 1961


Sonett

G.P.-le


Taas lahe ääres elame, kui oleks meil nüüd pilvedega ajasõit, meid ähvardamas kraater eilane, ta külvab hävitust ja matab kõike,

taas valdab tuhk meil tänavatepõike ja klaasid lendavad, kui lööb Vesuuvi-kuru, tuhk uinutab meid ilmast siis, kui kõik on… kõik on puru,

nii tahaksin sel hirmsal tunnil sõita äärelinna tasa vana trammiga, su majja siseneda püstipäi, las möödub aastat sada – salku tuleb, et kaevata meid vaesekesi siit, ma tahaksin, mind nõnda leidkugi: su süleluses igavikku hüüdmas hüvasti.

November, 1961.


Jõuluromanss
Jevgenia Reinule, armastusega

Ujub vaikses tusalaevas,
öiste kannatuste seas,
oma liikumise vaevas,
Aleksandrovski suur-aias
tühjal hämaruseraal
roosi moodi vetesõiduk,
kaasas möödaminejad,
kõrval armastatud.

Udu pimedusse lotot
paneb joodikutega.
Välismaalane teeb fotot
linnavaadetega
objektiivirõngasse.
Ning siis tahab katsuda
sõita ta Ordõnkasse,
takso – haige ratsuga.

Ujub suure tusa sees
laulja, laulnud äsja laulu.
Samas seisab kojamees,
kus on vana müügiauto.
Vana armastaja läheb
tänavate rägas.
Öise rongi kohal tähed
samuti on tusas.

Kaunitaril kirglikul
kah ei ole tuju.
Keegi trepil veel ei maga,
juudi mõtet kujub.
Üle linna väriseb
udu, hämarik ja võpp.
Aga meil on juba jõulud
ja on nädalalõpp.

Õhtu külm kui uisuraud.
Kihutavast vagunist saab
jahe tuisuhaud.
Õhus lõhnab vist halvaad.
Pihud meil on külmad,
tuled aga kollased.
Jõuluõhtu süütab kiired,
nüüdsed, tollased.

Suur on tusk, et elu jälle
otsast siin võiks alata.
Linn koob pimedusesalle,
hiigellinn kui müriaad.
Leivapalukest kes sai...
kellel päev läks hästi...
elu kaldus siin ja seal
karmilt risti-rästi.

28. detsember 1961.