Kui Neeval kord süttivad tuled
ja helendab taeva hall tina,
siis sina sealt võõrana tuled,
ning sulle võiks ütelda "sina".
Su metsik ilu kord mängis
ja vahedus tekitas värinat,
su hõbelusikat titesängist
sa nüüdki veel tundusid pärivat.
Tema oli ka armus arukas,
tunde kange kilbiga liipas.
Aga Temake metsikult armastas,
lembis Temake südame pilpaks.
Nii jäigi vaid käsi murda,
teades: põhjatu põhjamaa öö,
teades: ilu juurest ei tulda,
kena õrnus sind ju ei löö.
Ainult tühermaad särasid aga
ööde embustel uutel.
Seal, Neeva sildade taga
paistis helesinine kuppel.
Sankt Peterburg, 10. oktoober 1907.
Vt ka minu tõlget ühest osast Bloki Värssidest kaunile daamile.
No comments:
Post a Comment