Aleksin

Olin juba ammu märganud, et sellised inimesed, nagu see Õepoegki, valivad tavaliselt välja mõne kindla inimese ja hakkavad tema kallal norima: "Noh, mida sa vahid? Mida sa jõllitad? Mis sa siin seisad? Miks sa siin istud?" Ehkki ka kõik teised vahivad, seisavad, istuvad. Ent Õepoja-sarnased tüübid valivad välja kellegi üheainsa ja enamasti on see kõige intelligentsem, kõige sümpaatsem.
"Kuule, puja, miks sa maha jõllitad? Kas sa ei taha kuulata?"
"Ta jäi vist mõttesse," ütles Kadunuke.
Kõik vaatasid teda tänulikult, sest ta justkui kaitses mind. See oli talumatu!
"Ruttu sinna!" hüüdsin mina. "Keldrisse... Kirjaniku tööpaika!"
"Kui põnnama ei löö, siis läki!" nõustus Õepoeg.
See minu ettepanek teda millegipärast ei vihastanud. Kuid hiljem sain teada, MIKS! Kuid tol hetkel... mul millegipärast isegi ei plahvatanud, ehkki mul üldiselt juhtus seda väga sageli.
Kahvatu Kadunuke tammus paigal.
"Kardad?" küsisin sosinal, kuid nii, et Nataša kuuleks. Ma ju pidin ta silmad avama!
Hakkasime laskuma allapoole mööda astmeid, millel jalg libises. Võib-olla oli see niiskus, aga võimalik, et isegi hallitus... Mind haaras ärevus. Just selliseid astmeid mööda ronisid keldrisse tõelised detektiivid! Nad laskusid sinna teades, et võivad mitte kunagi enam sinna tagasi tulla!...
"Oh, kui meid ootaks seal mõni oht," unistasin ma. "Nataša ei tormaks hirmunult mitte Kadunukese, vaid minu juurde ja mina leiaksin olukorrast väljapääsu. Ma päästaksin ta! Ent, oh häda... Kui Borodajev oli sinna roninud iga päev, siis ei saanud seal ju midagi ohtlikku olla. Ja ma ei saa talle tõestada..."
"Hei, puja, jälle sina, sedasamust et... ronid enne peremeest keldrisse. Ma panen tule põlema."
Ta keeras lülitit. Poikvel ukse vahelt, mis, nagu võiski arvata, oli roostes plekiga üle löödud, venis ähmane valgustriip. Borodajevi jutustuses valgus alati "venis välja" poikvel uste vahelt või "kiskus süngelt" midagi pimedusest esile, aga hiljem, kui uksed suleti, "roomas" see tagasi. Seda mäletasin ma hästi.
Suure vaevaga lükkas Õepoeg ukse päris lahti. See kriiksus õlitamata hingedel. Borodajevi jutustuses olid kõik uksehinged õlitamata ja kriiksusid. Ka see oli mul meeles.
Kõik oli suurepärane. Just nagu päris tõelistes kriminullides!
"Las käia," lausus Õepoeg.
Mironova ennetas kõiki. Talle ju meeldis käske täita. Õepoeg laskis meid keldrisse. Viimasena sisenes Kadunuke... Mulle uhkas meeldivalt vastu läppunud hallituse lõhna. Hingasin täiel rinnal!
Ootamatult paugatas uks õudse krääksatusega. Siis kriiksatas raud vastu rauda - Õepoeg lükkas riivi ette. Tema oli jäänud teisele poole ust, mis, nagu mulle tundus, oli sulgunud igaveseks...
KUUES PEATÜKK,
milles selgub, et mulle pole mitte midagi selge
Tundsin tahtmatult hirmu. Kuid ainult viivuks! Juba järgmisel hetkel lõin selle tagasi. Õigemini, paiskasin eemale.
Seda enam, et Nataša tegi sammu minu poole. Peaaegu olematu sammu, kuid mina märkasin seda ometi. Täpsemalt, ma tunnetasin seda. Üleüldse, kui sul on olemas olend, kes sulle meeldib, näed sa ainult teda, räägid ainult talle, ehkki teed näo, et kõigile. Ja jälgid tema suhtumist. Ja pead arvet, mitu korda see olend sind vaatab. See, kes on armastanud, mõistab mind hõlpsalt.
"Sel ohtlikul hetkel tahab TEMA olla minu kõrval," mõtlesin mina. "Tahab, et kaitseksin teda, varjaksin teda oma kehaga!"
Oo kui sageli peame me oma soovunelmaid tegelikkuseks!