Kadunuke peatus. Tema järel kõik teisedki.
Ülevalt kostis:
"Ah te olete ikka veel elus? Sähke siis! Ja veel ja veel ja veel!"
"Mis seal toimub?" küsis Kadunuke.
"Võib-olla on tarvis appi minna?" hüüdsin mina. Heitsin Natašale hüvastijätupilgu ja tormasin üles.
Nurgatoa uks oli praokil. Õepoeg Grigori mängis iseendaga turakat. Ta käis nii iseenda kui vastase eest, keda polnudki.
"Ah te hingate ikka veel? Sähke siis! Ja veel üks!"
Ta hakkas kuningaid lauale loopima.
"Siia! Julgemini!" hüüdsin alla just nagu oleksin roninud mäe tippu, aga teised viibinuks veel kusagil allpool.
Mironova hakkas astuma, tema allus käskudele.
Ka Gleb jooksis üles. Siis tuli Nataša. Taani Prints varjas oma kehaga Kadunukest.
Õepoeg Grigori pööras pea meie poole ja kustutas sigareti vastu lauda, millel lebasid mängukaardidd.
Ta oli tohutut kasvu mees. Umbes kahekümne viiene, mitte rohkem.
"Ta kasvas üles vanaisa süles," ütles Gleb.
Olen tihtipeale püüdnud ette kujutada täiskasvanuid lastena, kes nad kunagi on olnud... Kuid Grigorit ma miskipärast ei suutnud sellena ette kujutada. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et peaaegu igas inimeses säilib kogu eluks midagi lapselikku, kas pilk, naer või mõni liigutus.
Grigoris aga polnud säilinud mitte midagi lapselikku... Ja ma ei suutnud endale ette kujutada, kuidas Borodajev teda süles tassis.
Ma juba rääkisin, et meie koolis olid hüüdnimed saanud suisa epideemiaks. Peaaegu kõiki kutsuti hüüdnime järgi. Olin sellega niivõrd harjunud, et kui ma kellegagi tutvusin, andsin talle mõttes kohe hüüdnime. Grigorit hakkasin mõttes kohe Õepojaks nimetama. Millegipärast ta oma nimi ei sobind talle, just sellepärast ma ta Õepojaks ristisin. Üsna tihti andsime hüüdnimesid just nagu pilkeks. Väikesekasvulisele hüüti: "Hei, Paganel!" aga pikale öeldi: "Kummardu, lilliput!"
Õepoeg tõusis püsti.
Võinuks arvata, et talle oli sündides sattunud võõras pea - see oli liiga väike. Tema näol oli nii vähe ruumi, et sinna ei mahtunud midagi peale irve. Õepoeg irvitas kogu aeg.
"Noh, mida siis teile näidata?"
"Meid huvitab kõik!" vastas Mironova.
"Selles toas elaski toosama naljavend, kes kaduma läks. Ronis vana-aasta sõhtul siia... ja lõpp! Kadus, nagu poleks siia ilma sündinudki. Taipate?"
Mironova hakkas kohe üles kirjutama.
Igasuguste ettekannete, loengute või loominguliste kohtumiste ajal kirjutas Mironova kõik sõna-sõnalt üles. Siis, kui ettekandja lausus "Tervist!" hakkas ta kohe üles kirjutama. Kui ettekandja lausus "Nägemist!" kirjutas ta sellegi üles ja sulges vihiku.
"Pillikeeltena pingul elektritraadid puutusid peaaegu vastu tema toa akent..." meenutasin ma ridu jutustusest. Traadid olid tõepoolest peaaegu vastu akent. See polnud kunstiline väljamõeldis.
"On tulnud aeg oma hüüdnime lõpuks täielikult õigustada!" otsustasin ma ja laususin:
"Mulle meenub, et jutustuses oli öeldud: "Keskööl kustus suvilas valgus. Kogu asula uppus pimedusse...""
"Kuule, puja, sa ära tüki ette!" Õepoeg rehmas käega, nagu oleks sellel kohal, kus mina seisin, sääsk pirisenud. Sõnas "puja" hääldas ta millegipärast o asemel u.
Mulle meeldis väga, kui tüdrukud mulle Nataša juuresolekul tähelepanu osutasid ja tema seda märkas. Olin õnnelik, kui tema juuresolekul paluti minu abi või midagi selgitada - kas ülesannet või mõnd teoreemi... Aga kui tema juuresolekul suhtuti minusse üleolevalt, kannatasin sellepärast rängalt.
"Mõistate!" hakkasin kõigile korraga selgitama. "Iseenesest tekib selline oletus. Kui elektrit ei olnud, võis Suvitaja ju aknast välja ronida, haarata kinni traatidest - need olid sel ajal ohutud! - ja ta võis neist kinni hoides nagu tsirkuse akrobaat esimese postini ning seda mööda maha pugeda. Ja oma sugulaste eest alatiseks pakku minna! Sellepärast polnud suvila ümber ka jälgi... See on nii-ütelda hüpotees, s.t järeldus."
"Aken oli seestpoolt suletud," meenutas Gleb.
"Ah jaa, sel juhul langeb hüpotees ära.
"Kui sinul, puja..." alustas Õepoeg ähvardaval toonil.
Sõna "poja" hääldas ta kangekaelselt u-ga ja see kõlas väga üleolevalt. Mu süda tõmbus valust kokku. Minu kõrval seisis ju Nataša!
"Hüpotees langeb ära," kordasin valjusti, vabisedes kogu kehast mõtte juures, et ta võib mind TEMA juuresolekul alandada. Ja mina ei saa talle midagi teha: ta oli minust ju kaks korda pikem.
Õepoeg sähmas jälle käega nagu peletanuks sääske. Õnneks siiski ei pudenenud solvavad sõnad ta irvel huultelt.
Läksime alla mööda pahuralt nagisevat treppi, mis ei nagisenud.
Õepoeg avas mingi ukse, kummardus ja astus tuppa. Meie tema järel. See tuba läks üle terrassiks, aga terrassilt sai otse õue.
"Hea kirjanik oli," lausus Õepoeg. "Ta üüris tädilt suvila poole aasta peale korraga või isegi aasta peale ette. Ja maksis raha ette. Hea kirjanik!"
"Kas ta selles toas kirjutaski oma "Vana suvila saladuse"?" küsisin mina.
"Kuule, puja, kui sa ei jäta oma vahelesegamist... Kui sa ei jäta..."
"Selge! Selge!" katkestasin teda. "Kas ma rikkusin teie plaane? Saage aru, see tuleneb kärsitusest..."
Jällegi ei jõudnud ta mind TEMA juuresolekul alandada.
"kirjanik ei kirjutanud siin," teatas meile Õepoeg. "Suvitajast kirjutas ta keldris. Maa-aluses keldris."
mironova kirjutas kõik üles.
"Kas siin on ka kelder?" küsisin sosinal.
"Hommikul ronis ta sinna ja - lõpp. Kuni lõunani polnud teda näha. Nagu poleks ta siia ilma sündinudki... Taipate?"
"Filosoof Diogenes lõi oma teosed vaadis..." märkis Kadunuke laisalt. "Aga tema siis keldris?"
"Seal sisendas ta endasse hirmu," selgitas Õepoeg. "Seal on niiske ja pime!"
"Saan aru. Ta elas sisse!" jätkas Kadunuke enda ülistamist.
Tema peale Õepoeg millegipärast ei karjunud "Kuule, puja!" vaid jutustas edasi.
"Leidsin sealt mingid paberid, lehed... Tahtsin ära visata, aga tädi ütles: "Vii õige muuseumi!" Viisingi. Naaberjaamas on meil muuseum.
"Küllap koduloomuuseum?" oletas Kadunuke.
Ka nüüd ei hüpanud Õepoeg talle peale, vaid kinnitas rahulikult:
"Ja-jah, toosama. Mulle anti veel kirjalik tänuavaldus! Need paberid laotati klaasi alla ja kirjutati juurde: "Leidis ja tõi siia Grigori Šavkin". Nüüd loevad kõik! Minust jutustatakse ekskursioonidele... Taipate?"
"Või veel! Käsikirjad, mustandid!" segas Kadunuke jälle.
No comments:
Post a Comment