Uusajal muutus häälekeskne kultuuriruum tasapisi kirjakeskseks. Seda tõestab kasvõi kuulsa nõia Luuka Tõnu nõidumise protsess.
1687. a. 2. augustil süüdistab Kajavere valitseja Hans Nieman talupoega Luka Tenno’t nõidumises ja kuradiga ühenduses olemises. Keegi tunnistajaist ütleb ka, et kaebealune ütelnud ise, et tema on kuradiga ühenduses ja viimane tulnud temale vastu verise kirvega, siis heinakoormat vedava hiirena ja viimaks kuue peaga vanamehena, kellel olnud käes must ja valge raamat. Tema kirjutanud oma nime valgesse raamatusse.
Uusajal läksid popiks raamatud. Tõelisi asju on suurmehed ütelnud ainult raamatutest.
Galilei: „Looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles.“
Descartes: „Ma tahan lugeda maailma suurt raamatut.“
Milton: „Kes põletab raamatu, hävitab Mõistuse enese.“
Hume: „Ja see looduse suur raamat sisaldab endas isegi enamat ja tähtsamat saladust kui mis tahes jutt või arukas arutlus.“
Jaspers: „Maailm — see on Teise poolt meile ette antud käsikiri, mida üldiselt lugeda ei osata ja mida dešifreerib vaid eksistents ise.“
No comments:
Post a Comment