Peata tulnukad Permimaal

"Me kohtusime siin, põlluserval," kõneles naine ja ta hääl värises hirmust. "Mina tahtsin rajalt kõrvale pöörata, aga tema kohe mulle vastu. Hakkasin jooksma, mõne sammu pealt vaatasin tagasi... Püha Jumal, tal pole ju pead! Ei, see ei saanud olla inimene, ta liikus veidralt."
See monoloog on salvestatud Andronovos, külakeses, mis asub Permi oblasti lõunaosas.
Mind, ajakirjanikku tõi siia Uuralite kanti üks täiesti juhuslik vestlus. NLKP Permi oblastikomitee esimehe autojuhilt V. Korobkolt kuulsin imelikke asju. Tuleb välja, et Tšernušinski rajooni on külastanud tulnukad. See oli räägitud väga tõsiselt. Mind pani see mõistagi algul muigama. Siis aga küsitlesin oma kolleege oblasti ajalehtede toimetustest. Kuid seal ei teatud midagi ja ka Permi ülikoolis, kus tegeldakse nende probleemidega, oli vaikus.
Tšernušinski rajooni parteikomitee esimene sekretär V. Kopõlov kõneles mulle nii:
"Kui ei taha, ärge uskuge. Aga neid asju, mida seletada ei oska, juhtub kahes meie kolhoosis, kolhoosis "Koidik" ja selles Gorki-nimelises."
Läksimegi ühes Viktor Nikolajevitšiga maale. Seal lindistasin sellised tunnistused.
Gorki-nimelise kolhoosi mesinik G. Šaroglazov: "See juhtus peale peetripäeva, kuupäev oli seega 16. juuli 1989. Ööbisin, nagu tavaliselt oma metsaonnis. Keskööl läksin välja värsket õhku hingama. Seal nägin kahte helendavat keha. Nad rippusid maapinnast 200 - 300 m kõrgusel. Minust nendeni oli umbes 5 kilomeetrit. Nad olid ovaalsed, vägagi muna moodi.
Mõne minuti pärast üks kas eemaldus või kustus. Aga möödusid minutid ja ta ilmus sinna taas. Lohutasin ennast, et keegi on taas midagi kavalat välja mõelnud ega vaadelnud neid enam."
Umbes samal ajal vaatlesid neid ka mõningad inimesed naaberküladest, aga nemad panid algul tähele, et kehad olid u. 2 km kõrgusel. Pärast laskusid allapoole.
Kolhoosi "Koidik" lüpsja L. Medvedeva: "16. juulil kl 5 ajal hommikul läksin lauta. Päike paistis õrnalt silmapiiri tagant. Kui külateele jõudsin, nägin järsku, et minu poole kihutab tume kuju. Nagu keegi kihutaks mootorrattaga. Siis aga sain aru, et asi on enam kui imelik: mootorrattaga küll sõidetakse, aga mingit müra nagu ei kuuldu. Vaatan - must mees, käed pikad, keskmist kasvu ja sõidab mingil asjal kiiresti mööda suurt maanteed, juba jõudmas minuni. Aga pead tal ei ole, pea asemel on vaid mügarik.
Olin hirmu kätte suremas. Must olend on juba jõudnud minuni, äkki aga lööb helendama ja kaob. Hakkasin lauda poole jooksma. Lauda nurga juurde jõudes vaatasin tagasi ja veendusin, et kummaline objekt kordab samas kohas sama protseduuri."
Kütja V. Tšikodanov: "Ljuba jõudis lauta väga hirmununa. Otsustasime samal õhtul väljal varitsuse korraldada. Läksime suure kambaga sinna, bussi ja "Kamaziga". Aga mitte midagi ei selgunud. Kõik läksid laiali. Jäid ainult meie poisid: mina, Sannikov, Saša ja Kokorin, Serjoža. Olime küünis ja jätkasime karauulitamist. Näeme, et meetrit kolmsada meist seisavad jälle need peata olevused. Nähes, et neid jälgitakse, hakkasid nad taas kihutama ja kadusid nõlva taha."
Valvur V. Meltšakov: "Keskööl taipasin, et paberossid on otsa lõppenud. Läksin koju. Oma maja taga aga kohtasin ootamatult kahte peata olevust. Nad eemaldusid kiirelt."
Tallimees G. Medvedev: "Minagi olen viimaste päevade jooksul näinud kaht tundmatut kogu, ka ilma peadeta. Nad ilmuvad alati paarina. Mul tekkis mõte nad kinni püüda. Aga kuni ma ratsut saduldasin, nad kadusid."
Nõnda on siis paljud inimesed kohtunud "tšernušinski imega"; töötavad eri kolhoosides, elavad eri külades, erineva vanuse ja huvide ringiga. Mõne päeva pärast need anomaalsed nähtused lõppesid ja seejärel ei soovinud külaelanikud enam pressiga ühenduses olla.
"Saage aru," ütles üks minu vestluskaaslane, kes ei soovinud, et tema nimi kusagil figureeriks. "Kui ma neid peata kujusid nägin, ei uskunud ma lihtsalt oma silmi. Ma ei teeks seda ka praegu."
On muidugi palju tahta, et "Koidiku" mesinik G. Šaroglazov läheks metsas keset ööd telefoni otsima. Aga keegi neist külaelanikest oleks võinud oletada, et asi võiks ka teaduslikku huvi pakkuda. Oleks tulnud teatada.
Permi ülikooli spetsialistid said käesoleva loo autorilt infot "peatute" kohta ja võtsid sinnakanti ette ekspeditsiooni. Ootame huviga uurimiste tulemusi.
G. Bažutin, "Sovetskaja Industrija" 8. august 1989.a.
(Helendavad kujud taevalaotuses olid Tu reisilennuki lennujoon + põlenud kütuse osakeste juga. Peata mootorratturid võisid tekkida mingitüübilise samagonni tarbimisest, kuid kindel ei saa olla. Näit. Permi oblasti Kukuštani autojuhid on tihti näind teepervel kõndivat tütarlast, lähemale jõudes aga selgub, et tal on karukoon. Küllap lugeja muigab. Kuid Kukuštanis on lapsedki näinud just taolisi minotauruseid. Vt М-ский треугольник или Чужие здесь не ходят... Павел Мухортов, Советская молодежь, орган КЦ ВЛКСМ Латвии, NN 159-169, 18-25 августа 1989 г.)

4. november 2002

4. november 2002, Rapla
Lahkunud on üks mees, kes otsis tõde ja õigust seda lõpuni leidmata. Väikese lapsena küüditatud, varakult vanemateta jäänud, ise ennast üles töötama pidanud, pisikesest peale Eesti riigi taastamisest unistanud ja seda riiki juhtinud poliitikutes lõpuks ometi pettunud inimesena pidi ta ju tahtma teada, miks on asjad nii nagu nad lõppkokkuvõttes on.

Rein Rubeni suur aeg oli kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses, kui ta ennast säästmata asus nõukogude võimu poolt represseeritute õiguste eest võitlema. Rein Ruben oli see mees, kes kutsus ellu Raplamaa represseeritute ühenduse, mis õige varsti Mementoga ühines. See oli suur töö, mida ta lähemate kaasvõitlejatega tegi küüditatute ja aastakümneid märgistatult elama pidanud inimeste eneseväärikuse taastamiseks ja õiguste kaitseks. See oli hea baas suurde poliitikasse suundumiseks. Paraku oli Rein Ruben selleks liiga sirgjooneline ja aus. Taastatav riik ei vajanud selliseid.
Oma argumenteeritud seisukohtadega võis ta olla mõnelegi ebameeldiv vastane, oma kohta uuenevas ühiskonnas otsivale ajakirjandusele oli ta aga hea partner. (ajaleht Ühistöö e. Nädaline).
---
See oli juba siis, kui isa oli surivoodil, siis koer liigutas pimedas esikus saba. Surijale kostis see, nagu oleks uks käinud. "Kas poiss tuli?" küsis isa. Ta lootis veel mind näha.
2010 olin Budapestis, magasin hotellis. Isa oli võimalik unes nii selgesti näha, nagu oleks ta mu voodi äärel istunud. Sellistel puhkudel tahetakse ehk nõuandeid jagada? Ma veel küsisin, mis sa siin teed? Tuhatkonna km kaugusel Eestist? Ei kostnud vastust. Aga see oleks võinud olla: "Ma puhkan siin!"

Üks töö lõppenud, uued järgmisel nädalal

Eile õhtul lõpetasin ühe suuremat sorti töö, täna on pühapäev ja sellepärast tuleks puhata. Järgmised tööd algavad esmaspäevast.
Nägin unes, et mu alati ustav sõbranna pani uue musta seeliku selga ja ehtis jõulukuuse ära. Tekib muidugi küsimus, miks just musta. Must oli lae värv Juhan
Liivil. Lagi väänles ahelais ja sooviti, et tema võiks kõnelda. Mina võtsin väikese kelgu ja läksin hiigelsuurele hüppemäele. Oli karm talv. Kuid alla ma oma punase kelguga ei sõitnud, see kelk sõitis ilma minuta, pöördus siis nagu ootamatult kellegi kindla käe tüürituna vasakule, kust ta võssa ja üle pankranniku lendas. Ometi ei olnud hurmava punase kelgu peal kedagi. Calvin S. Halli unenäofilosoofia
järgi tähendab see seda, et laev, keda keegi ei juhi, hakkab lekkima. Eluga nõndasama.
Unenäos toimus terve uuring, miks kelk vasakule kaldus, seda viis läbi minu alati ustava sõbranna uus sõber, umbes kahemeetriste õlgadega vihmavarjuhoidja.
Pildil: lõik filmist "1612, segaduste aeg". Venemaad vallutama tulnud poola nunn kukub kokku oma mürgi sisse, mida ta teistele on jootnud, enne ahelais väänleva musta lae välja ilmumist. Teisel pildil: Jelizaveta viib oma sõbrad läbi musta saali, mille lagi ahelais väänleb.
Photos courtesy of Central Partnership, Golden Eagle, Renova-Media 2007.

Village Miku & Manni

Juba "Kalevipojas" on kirjas, et unenäod on kuldsed ja sõudvad taeva all. Tänane omamütoloogia tuli vist sellest, et olen liiga palju kasutanud programmi Google Earth. Seda unenägu nägin enne kl 3.40. Otsisin justkui Google Earthiga väliseestlaste külasid Austraalias. Village Miku & Manni - object not found. Tuli välja nagu mingi teleülekanne, kus üksteise järel astusid üles 90 - 110-aastased Haraldid, Ilmed, Leonhardid, Adeeled ja Marghareted, kõneldes sellest, kui hea on väliseestlaste elu Austraalias, kuis olla kogukond arenend ja kuivõrd vaimustav on neil olla vabas maailmas. Puudu on vaid sõjaeelsest Eesti elust.
Siis nihkus teleülekande pilt väga sümpaatsetele noortele, kes justkui tantsisid eesti graatsilisi rahvatantsusid selles Austraalia igaveses kevades. Nagu mul seksuaalsus on ehitatud, noormehi ma peaaegu ei näinud, nagu öeldakse, neid seal polla. Küllap tantsisid nad oma tavapärases rahvariide-kostüümis põlvpükste, põlvetuttide, kirjute mulgi vööde ja kaabudega. Egas hame meest ei riku, kusagil nad seal olid, tantsides Kihnu ratast, Kerburaputajat, Noormeeste pulgatantsu, Mutionu pidu, Uhti-uhti-t jpt.
Aga keda ma iseäranis märkasin, olid triibuseelikutes neiud, tõelised graatsiad, keda oleks andnud taeva alla lennutada ja sealt jälle tagasi tõsta, kui keegi teine peale nende oleks pilti mahtunud. Nagu elav kosmoseleek pudenes nende tantsuratas ühtäkki laiali ja nad tulid kedagi tantsule paluma just nimelt nooremast vaatajaskonnast. Õigemini vedasid nad mehed ringi. Nad tegid seda, hoolimata isegi sellest, et Austraalia vanem generatsioon oli neid hoiatanud olema kombeline, mitte rikkuma sõjaeelseid väljakujunenud traditsioone.
Teadsin unenäos ühtäkki selgesti, et neile tüdrukutele olid asetatud kombelisuse ekstranõuded, kuid sellest hoolimata haarasid nad mõned poisid tantsuringi. Mina jäin ilma nagu ikka, sest viibisin tagumistes ridades, võib-olla olid Leonhardid ja Adeled mindki juba arvanud vanema generatsiooni hulka. Need tüdrukud olid nagu pisikesed SS-i välgunooled, vaatad korra kõrvale ja juba on ta sul kurgu all, vaatamas armsate helesiniste silmadega su peale, et sa teeksid kaasa selle ainsa tantsuringi, mil nad veel saavad sinu jaoks olla haldjad. Nende liikumine oli õrn ja kerge nagu võililleväli, millest on üle pühkinud tuul.
Ja mu unenäos hargnes lahti sügav filosoofia, et seelik on täiuslik, sest ta triibud on täpselt paralleelsed. Tänaseks on 20 aastat möödunud Muhumaa sündmustest ja progress on minu puhul olnud näha.
Olen vahepeal käe rahvusvahelise teaduskogukonna ukse vahele saanud ja tänase päeva jooksul tuleb veel üks huvitav artikkel.

Loom sai taas minuga sõbraks

Täna läksin viimase raha eest poodi värskeid kartuleid ostma. 1.38 eest sain Lasnamäe turult erakordselt värsked kartulid, mida varsti hakkan sööma. Juba teel paelus minu tähelepanu vihmauss, kes oleks kuivanud päikese käes, kui päikesepaiste oleks lõpetanud varju võimutsemise selles kohas, varju, mis oli tekkinud majast ja puudest. Vihmauss oli vingerdanud asfaldile, õnnetukest oleks ähvardanud kurb saatus. Tagasi tulekul panin roomakese rohu sisse - sinna minekul alles pidasin vastavat plaani. Käe peal tundsin loomakese tänulikkust, ta liibus minu sooja peonaha vastu, sai aru, et teda soovitakse päästa. Inimese ja looduse vaheliseks teineteisemõistmiseks on nii vähe vaja. Tõsi, urgu ma talle kaevama ei hakanud, las teeb ise ka midagi. Jumal aitab seda, kes ennast ise aitab. Pole kindel, kas ta sai omale tunneli kaevamisega hakkama. Tal puudusid välised vigastused, ju siis sai. Kõige rohkem oleks teda vigastanud päike.

Juhtum laulupeorongkäigus

Liikusin laulupeorongkäiku vaatavate inimeste seas, et näha eesti rahva püha ürituse ülevust. Mu ees liikus üks vanamees, oksad laiali. Ta võttis enda all maksimaalselt ruumi ja ta hallid juuksed kõikusid kahte lehte nagu kapsalehed. Äkki pöördus ta minu ees ringi ja riivas tagasi tormates minu nina. Ta püüdis kinni ühe tüdruku ja sakutas teda käest. Ta sakutas teda tugevasti. Ja torkas oma käsivarre tema nina alla: "Sina! Ma räägin sinuga! Ära vehi oma kuradi käega!" Miks kuradi? Ott sa nummikene, tüdruk on teda hullult vigastanud - kriim käel. Jube mõeldagi, missuguseid inimesi liigub meie keskel. Ja edasi läks ta, täis ässa, oksad veelgi enam laiali. Kõik inimesed taandusid tema ees, ta oli kardetav, ohtlik! Vähem kui kolmekümne sekundi vältel nägin veel ühte värdjat.
Ent see plika vaid naeris tema üle.