Meie ajastul on poliitiku maine vähegi mõtlevate inimeste seltskonnas madalam kui pügatuim muru. Mis siin imestada, kui kaukamehed Riigikogus kasutavad rahva taskust riisutud külluslikke kuluhüvitisi oma palvereisideks maailma eksootilistesse turismilõksudesse, samal ajal aga teesklevad, nagu maksaksid nad oma raha parteile. Kui siis sellistelt rännaku kohta seletust küsida, selgitavad nad põhjalikus seletuskirjas: "Käisin Tallinna linna huvides Floridas uurimas, kuidas on seal tehtud park eri kaalukategooriates koertele." Kibe pigistamine käib just nende inimeste suhtes, kes päevast päeva nööriga leiba lõikavad.
Sellepärast, kui tänapäeval mõni kirjanik parteis kaasa lööb, annab ta oma hääle maffiale. Poliitikud jõuavad alati rohkem sigadusi korda saata, kui kirjanik seda ülistada. Kertu Rakke peaks enne neli korda mõtlema, kellele ta oma hääle ja südametunnistuse annab, sest raha on küll meeldiv asi, aga plekk jääb sulle külge eluks ajaks.
1940. aastal oli südametunnistuse müümise ja müümata jätmise vahel täpselt sama vahekord. Barbarus oli räpasele isandale juba kolm tilka verd andnud. Nii ta siis otsustas Heiti Talvikule oma raamatu kinkida, pühenduseks aga kirjutas: "Mõttekaaslasele, Johannes Vares-Barbarus." Ja seepeale kostis arbuja Heiti Talvik vaid seda, mis sellisel puhul on võimalik kosta: "Vabandage, härra Vares, mina ei ole teie mõttekaaslane." Eesti intellektuaalid, kes lasid end punastel päevadel 1940 poliitiliselt angažeerida, nood Aleksander Antson, August Alle, Barbarus, Erni Hiir, August Jakobson, Mihkel Jürna, Aira Kaal, Erni Krusten, Jaan Kärner, Egon Rannet, Johannes Ruven, Johannes Semper ja Debora Vaarandi on hoiatavateks näideteks.
Need inimesed lömitasid Stalini ees otse orjalikult, kirjutades "eesti rahva suurele sõbrale" viisijuppe ja luuletusi, ent keegi ei söandanud rahvaste isale otse välja ütelda: "Mina ei ole teie mõttekaaslane."
Samad kaasajooksikud represseerisid 1951 ise oma ametivendi. Pöörakem pilgud arhiividokumentide poole, kuidas käis näiteks vastuvõtmine NAK-i ehk Noorte Autorite Koondisse. "Vaibale kutsutakse noor Ain Kaalep, tüübiline noor boheem, kes on kirjutanud „3 dekadenzlikku luuletust“. Tema peale on kaevatud anonüümkirjaga ELKNÜ KK agitatsiooni- ja propagandaosakonda. Kaalep kutsutakse aktiivi ette ja teda asub nahutama orgkomitee esimees Karl Sinijärv. Sm Sinijärv tunneb huvi, kas noorel Kaalepil jatkub tarmukust kaasaegse luulega kaasa minemiseks, et loobuda seni kahtlases seltskonnas (20. kooli õpetaja Marta Sillaotsa luuleringis) viljeldud kohvikuluulest? „Ma tahan vähemalt loota,“ leiab Kaalep. Erni Hiire meelest kõneleb temas „pessimistlik siirus“, ta tunneb huvi, kas M. Sillaots on noorte aktiivset elu pidurdamas, kuid sm Kaalep nõnda ei arva.
Veel tahab Erni Hiir noorelt Kaalepilt teada: „Teil on olnud juttu sellest, et olla kõrvalseisja. Kas teil ka sellest juttu on olnud, et kui teine valitsus tuleks, siis me tegutseksime?“ Kaalep eitab kõike. Seejärel läheb Kaalep ruumist välja ja orgkomitee otsustab lükata edasi tema vastuvõtmise NAK-i, kuni tema loomingus on ilmnenud piisavalt uusi tendentse. Neid on aga õnneks juba ilmnenud, Kaalep on alustanud artikliga „Passiivsed on kahjurid“. Viimase võib Kaalep olla välja mõelnud, sest selle sisust ta lähemalt pajatada ei oska."
Aga aitab nüüd sellest kirjutisest siin. Niigi on kaebelaulu maht juba täis saanud.
No comments:
Post a Comment