Kuimetsa Iida urked

Käisin eile Läti Henriku suure ajaraamatu radu ja tee viis Iida urgetesse, mis etendasid traagilist rolli 1220. aastal Saksi hertsogi sõjakäigul Eestisse. Nii pajatab ajaraamat:
Erat autem preda Lyvonum magna nimis, qui speluncas Harionensium subterraneas, ad quas semper con fugere solebant, obsidentes, et fumos et ignes in ore speluncarum incendentes, nocte ac die suffumigantes, eos suffocabant omnes, tam viros quam mulieres. Et alios iam expirantes, alios semivivos, alios mortuos extrahentes de speluncis, interfecerunt eos, et captivos alios duxerunt, et omnem substantiam eorum et pecuniam et vestes et spolia multa tulerunt. Erant autem suffocatorum promiscui sexus ex omnibus speluncis anime hominum fere i mille. Et post hoc reversi sunt Lyvones sum Theuthonicis, Deum bene dicentes, eo quod eciam superba Harionensium corda ad fidem christianam humiliavit.
Ehk kaunisse maakeelde ümber panduna: "Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes, olles piiranud sisse harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu pugema, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised, tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades nii ööd kui päevad. Ja mõned hinge vaakuvana, mõned surnuna koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja riisusid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid oli kõigist koobastest umbes tuhat inimhinge mõlemast soost. Ja pärast seda pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, õnnistades Jumalat, et ta ka harjulaste kõrgid südamed olid ristiusule alandlikuks teinud." (Richard Kleis tõlkinud).
Väiksemaid koopaid ei õnnestunud mul leida, kuid suuremast koopast sa ilma määrdumata välja ei tule. Kõigepealt on asi selles, et kõdu ja surnud metsa jäänused on suure koopa ette laugja valli ehitanud, nii et siseneda tuleb tagumiku peal n-ö lepakelku tehes. See on ka ilmselt põhjus, miks ei hakanud liivlased oma ohvritele koobastesse järele minema, vaid otsustasid neid hautada nagu köögivilja. Kuigi tuhat inimest poleks neisse urgetesse ära mahtunud ja tegu on krooniku liialdusega.
Pildil vuliseb püha allikas kõige suuremast urkest. Koopas tekib sünge tunne, nii et elada seal ei oleks võimalik, ehkki talviti tuiskab koopa suue ilmselt lund täis ja lume all on küllaltki soe. Aga ka järgmine pilt on seotud Kuimetsaga.


"Kas sa tead, Siim, mis sest Kuimetsa pruudist on saanud?" küsib erakust vanamehe poolt imeliselt terveks tohterdatud vürst Gabriel Siimult. Kuigi pildil on ilus suvi, ei ole olukord mitte kiita: Ivol ei ole õnnestunud Gabrielit ei esimest ega teist korda maha lüüa, Agnes on mustlanna rõivastes põgenenud Ivo telgist ja preester Johannes on andnud Ivole vihje, et punane on suurepärane värv. Riesbiter elab veel ja klooster on endiselt huvitatud Agnes von Mönnickhuseni naimisest talle. Nunn Ursula on endiselt jõeteel oma vankriga, mis sisaldab küünlaid pühade õdede jaoks ning hobused ei taha laadungit kaldajärsakust üles vedada. Tegelikult oli pärisajaloos küll üks Mönnickhusen, nimelt Holsteini juurtega aadlimees Christoffer Mönnickhusen, kes Russowi ajaraamatu järgi Läänemaa mässavatele talupoegadele ära tegi. Ta ajas nimelt Lihula talupoegi karjana enda ees, luues ülestõusnutes tunde, et neile tuleb abivägi.
Ent tagasi Iida urgete juurde. Me pole unustanud seal langenud õnnetute harjulaste saatust. Nende hinged on ammu maha jäetud, aga nende õnnetute vennikeste eneseohverdus pani idanema uute aegade seemne. Kas pole justkui kellegi käsi seal pildil külma vee all? Aga iga jalatäis maad on olnud kord kellegi käsi.