At old Jõmm´s grave

Joosep Toots was very fond of flying ghosts in the churchyard. „Say this magic spell on New Year´s Eve, in the corner of sauna,“ he explained. „Then someone hoofy will come. Our hind saw him once and described the situation: at first he stood still in the corner, doing hen´s voice — tot-tot-tot. The hind asked: how did you get here, hen? But this certain „he“ came out from his corner and terrified him. Then our hind left this place immediately and the ghost accompanied him from the door, goggling him with his burning eyes. Only a silver bullet can take him down, yeah. But at second time I myself was passing the old chapel in the churchyard. Well, I was passing the chapel and thinking about, may I receive the treasure of old Jõmm, the nobleman buried behind the corner of chapel. After digging the treasure I would buy to my mates the whitebread as much as they could eat, thought I. So, I was nearing to the chapel and listening – all quiet. Then I started to measure the building, a side was eight feet long: the first, second, third foot and there was the right place. Very well, thinking only, here I must read my spell to get the treasure. Without spell, the treasure would fall back to the underworld and take yourself along if you could not timely release its handle. But alas, there was light required, I was lighting a match but seeing a huge bone on the ground. What a carrion here, thought, it will be good if it don´t suppurate the bloody spume, rotate on my hands and cry: „Clogbone! Clogbone!“ No, I was able to use it as a jimmy and prize the wall. As working there, I was unexpectedly listening as someone scratching himself against the corner. How are you, I was asking, are you kind of scabby? And then they all came, all sorts of ghosts, buried, burned and so on and the voice ´viu and vops´ was coming with them, a sort of. I was hitting them with my breadbag and several bugaboos were getting lost so. There was one special vops, grabbing with tooth at my breadbag, this one I was also scaring away at the moment, as hitting him with my globe.“ (Oskar Luts, „Kevade“, 1913).

Sõbra Buracinshky mälestuseks

"Miks sa vaatad kogu aeg möödanikku?" küsis ema mult eile. "Kas hakkad eluga lõpparvet tegema?"
Oh ei, ei hakka. Kaugeltki mitte. Olen praegu lihtsalt Mustika baaris Müürivahe tänavas, kus me sõbra Boris Buracinshkyga tihti istusime, et kõnelda oma esivanematest, armastustest ja muust tühjast tähjast.
Boris töötas raamatukogus. Ta kabinet asus raamatukogu paremas tiivas. Tihti kohtusimegi temaga just koridoris, kus ta jalutas raamatukogu paremast tiivast vasakusse tiiba.
Kohtumised olid andekad, mis siin enam öelda. Mis siin üldse rääkida, nagu üteldakse tuntud Eesti telelavastuses "Kolm rubiini". Kui ma ise tahtsin temast kirjutada, siis nüüd ju kirjutangi.
Kord kõnelesime ühest daamist, kes luuletab. Luuletab siiani, Borissi aga enam ei ole... "Tal hakkab juba luule paremini minema," ütles Boris esimesl korral, kui kuulsime tema esinemist Rahvusraamatukogus. Teine kord jälle: ta on ilusamaks läinud.
Päike paistab hetkel otse silma ja ma näen ennast peeglist. Näen, et suunurgad on ülespidi. Kord läksime Borisiga tülli. Sellest ma ei pajata.

Surma rist

Kõigil pole kahju, kõik ei austa surma. Mõni inimene Facebookis arvab, et Steve Jobsi ei olnudki vaja, ta ainult segas (Apple´i toodete mitteühilduvuse pärast, väidetavalt). Masside praegu välja näidatud kiindumus tema vastu olnud kentsakas. Mida nad temast jumaldavad, kui ta ainult segas?
Vastikud inimesed on vastikud sellepärast, et kord on nende vastu oldud vastikud. Pistetakse oma nina igale poole, kõigega on neil asja. Ja nad ei küsi endalt kunagi, kes neilt küsis. Vanameister on kirjutanud: kadakat ja kasepuitu võib poleerida ja lakkuda niipalju kui tahes, aga keegi ei tule ütlema, et need on tamm ja kastanja. Narrisid ei külvata ega lõigata, nad kasvavad ise.

Ootamatu lõpuga lugu

Julius Oro "Muna" on üks kõige ootamatu lõpuga lugusid maailmas. Puänt on täiuslik. Keegi ei oleks osanud aimata, et Aino võtab terad ja ootab tibukest. Enne oli jutt ikka muna söömisest. Kana munes uue muna, aga ta tahab sellest järelkasvu. Ta ei tule vastu gurmaanidele.
Kirjaniku ja kooliõpetaja Julius Oro (1901 - 1941) mõrvasid bolševikud 25. augustil 1941 Paldiskis. Kurjad keeled jutustavad, et venelased võtsid suure raudteevaguni, ajasid inimesed selle sisse ja lükkasid Pakri poolsaarelt merre. Nii hukkunud ka kirjanik Oro (Oengo), kelle juttu "Muna" kord isa mulle ja mu õele luges, meid põlvile (kumbagile põlvele) võttes. Niisugust hukkumise viisi ei tasuks ka päriselt uskuda, sest siis oleks roostetanud vaguni jäänused veel merepõhjas alles. Aga kuidagi ta kadus ning tema kadumises on süüdi sõda, Stalini režiim, kommunism üldisemalt. Ta jõudis enne ära viimist veel kooli võtmed koolipreilnale visata.

Novak - Otis, malepartii laeval Goliath

Film: "Navigaator Pirx" (Test pilota Pirksa; 1979).
Pooleli malepartii Tom Novaki ja Jan Otise vahel kosmoselaeval Goliath. Valge käigul. Revanši ei tulnud, sest laev sõitis läbi Cassini lõhe. Seis on seda huvitavam, et mängitud robotite vahel, kes maksid rohkem kui pommituslennukid. Tom Novak oli neuroloog ja küberneetik, Jan Otis oli elektroonik.

Majapidaja tütreke. Ludwig Uhland

Kord läksid kolm burši jäält üle Reini
üht virtinat tülitasid seal veidi:

"Hea emand, kas on sul ehk veini ja taari,
kas tütar sul, kaunis, ei läinud veel paari?"

"Mu veininõul ikka on tuli all,
kuid tütar mul kirstus on, sügaval."

Neid ilus ju tõesti ei vastu neil tulnd,
jah, surilinal magab ta igavest und,

tagakambrisse koolnud, seal sügaval.
Burš kergitas katet sel palakal.

"Jah, kena," ta sõnas. "Ma võtnuks su hurmad,
kui nõnda õnnetult sa poleks surnud."

Käis teinegi burš seal, kus kirstuots
ja temagi ütles: "Mis tore tots!

Kui poleks sind nõnda siin viimasel nõlval,
nii palju siis aastaid ma oleks su kõrval."

Kui kolmas burš tuli, siis eemaldus muid,
ta suudles seal huuli nii kahvatuid:

"Sind armastan homme ja päevades kõigis,
sind armastan Jumala jäädavas riigis."

Ühes Keskerakonnaga edasi!

Keskerakonna vastane kampaania viimasel ajal ajakirjanduses on alusetu.
Täna on kolmapäev, 7. september. Kuid terve pühapäeva, 4. septembri veetsin ma Pirital, inimestega vesteldes, kui Keskerakonna esindaja. Käisin mitmetel kohalikel ehitusobjektidel, vaatlesin taristute arenemist, rääkisin tööliste ja ettevõtjatega. Panin ka ise käe kellu külge. Inimeste mure- ja valupunkte oli põnev kuulata, kuid samas ka liiga õpetlik. Iidne reegel ütleb juba psühholoogias: räägi inimestega ja sa avastad nii ka küllaldaselt väärtuseid iseendas.
Julgen kinnitada, et Pirita areneb. Linnaosa juhid eesotsas minu erakonnakaaslase Tiit Terikuga hoiavad ära vaid roheliste alade ehk linna kopsude hävitamist. Eramajad on seal juba viiekümnendatest ja varasematest aegadest saadik. Isegi silikaltsiidi leiutaja Johannes Hint sai oma elamise sealkandis. Omal ajal, need olid kauged, järjest vähem teada olevad ajad. Järjest rohkem on siginenud ka mitmekorruselisi ühismaju. Kuid hiigelpilvelõhkujate ehitamine Leroux ausamba ja TOPi vahele on põhjendamatu. Kohalikud elanikud kinnitasid mulle, et arendajad pakkusid mingil hetkel selle plaani välja, kuid taas kriipsutati see maha: seda kasesalu sealt maha ei võeta. Pigem lahkub Terik, kui et võetakse maha praegune nõnda looduslikult mesilastaru sarnane hotell. Austa neid, kes on su ümber ja nemad austavad sind.
Rahva hulgast võrsunud juhid ei luba linnasiluetti rikkuda. On suur asi, kui väikesest külast võrsub inimene, kes kaitseb seda kohta maailma tõmbetuulte eest. Elus puutuvad kõik kokku millegi apokalüptilisega, kuid oma kodu tunne saadab sind alati.On seltskondi, keda rahva mõte ei jata ükskõikseks.