Siger Brabantist

XIII sajandi kuldaväärt intellektuaalses atmosfääris rändas läbi Euroopa üks hämar vaim, mõttehiiglane nimega Siger Brabantist.
Siger Brabantist oli Pariisi ülikooli magister. 7. märtsil 1277 needis Sensi piiskop Étienne Tempier 219 teesi, mis kõnelesid meie Issandast, filosoofia olemusest, mõistusest, hingest, algmateeriast ja imedest. Nende 219 teesi hulgas oli 13-15 teesi Sigerilt Brabantist, milles oli läbivalt juttu kõigist neist teemadest. 49. tees "et Jumal ei saa liigutada taevaaluseid kehasid ainult kindlat liini mööda" (Quod Deus non possit movere coelum motu recto.)ja 92. tees "need kehad võivad liikuda ainult oma sisejõu tagajärjel, milleks on hinge jõud" (Quod corpora coelestia moventur a principio intrinseco, quod est anima) on Sigerile omistatud ja on sisult platonistlikud. 9. hukkamõistetud tees käib ka Sigeri kapsaaeda, kuid siingi on tajuda teatud moonutusi: "Polnud kunagi esimest inimest ega saa ka olema viimast, on vaid alati olnud liikumine inimeselt inimesele."
Pärast kondemnatsiooni pidi Siger Pariisi ülikoolist põgenema ja ta olevat hukatud kolm aastat hiljem Orvietos, 40-aastasena.
Me kujutame ette üksikut Euroopa intellektuaali, rändamas oma pennide eest ostetud setukal läbi Loire´i oru. Kuid asustatud punktide lähedal ihuüksi reisimine oli keskaegses Euroopas kindel surm. Siger pidi liituma rändavate munkade salgaga, kellele ta oli liidriks (Siger - "lipukandja"). Üldiselt oli tollal kombeks, et pühad isad rändasid eesli seljas.
Tegelikult õpetas Siger, et pole mateeriat ilma liikumiseta. Polnud kunagi aega, mil kunagi ei olnuks aega. (Just nagu vahva sõdur Švejk: "Ega kunagi põle olnd, et midagi põle olnd.")
Midagi ei pöördu tagasi sinna, kus midagi pole olnud, märkis Siger oma "Impossibilias", mis juba 1270. aastal tundus Notre-Dame´i teoloogilisele komisjonile kahtlane. Komisjonile andis nõu suur filosoof ja Aquino Tooma õpetaja Albertus Magnus, kuid ülejäänud komisjon ei olnud filosoofias tugev. Magnus oli tugev filosoofias, ent ei olnud tugev Pariisi ülikooli sisesuhetes. Vanamees ei teadnud, et teoloogiliselt kahtlaste väidete taga on Siger, ta leidis, et neid on õpetanud lihtsalt averroistid. Nii on ka tänapäeval: vana emeriitprofessor teab küll hästi doktriine, kuid ei tea kunagi ülikooli siseintriige.
1277. aasta hukkamõistmistele oli iseloomulik, et neeti mitte ainult vastuolulisi teese, teiseks, neeti ka suisa väljamõeldud ja vääriti mõistmisest tekkinud teese ja kolmandaks, kui midagi sarjata, peab olema see õige tõde, millega sarjata. Praegu on katoliku kiriku (mille kants ju Pariisi ülikool on peaaegu alati olnud) ainsaks tõeks Aquino Thomase "Summa theologiae", ent sel ajal polnud see sugugi nii. Puudus selgelt defineeritav peavool. Hukka mõisteti isegi selgelt toomaslike joontega väiteid. Et inimese taju võib olla mõõt Jumala tegemistele (Thoma järgi on päris selge, et vaid Jumal "on olemas", kõik taeva-alused maailmad lihtsalt "on", vt 45. tees). Et Jumal on "iseendast määratletud" (de se determinatur) - aga kust me seda teame? Kas me oleme käinud Jumalat vaatamas? Samuti oli täiesti tomistlik fraas, et Jumal on oma tegemises ja liikumises igavene, kui ta ei oleks igavene, siis oleks pidanud olema mingi asi enne teda, mis on võimatu (51. tees). Hukkamõistmiste akadeemilisest kompetentsusest kõneleb hästi asjaolu, et ebaõigeks mõisteti 51. tees, mis kuulus Thomasele, sealsamas aga leidis mitte-heakskiidu 49. tees, mis väidetavalt kuulunud tema ideoloogilisele vastasele Sigerile Brabantist! Thomas kutsuti isegi Roomast Pariisi, et ääri-veeri uurida, kas ta mitte oma teatud vaadetest lahti ei ütleks. Tema läks, sest "hea dispuudi vastu" ei olevat tal kunagi midagi.
50 aastat hiljem Thomas kuulutati kiriku doktoriks, ta kanoniseeriti ja selleks ajaks oli Dante juba leidnud tema püha pea ümber erilist nimbust.
Meie ees on professor Pierre Duhem´i sajandivanune elutöö "Le système du monde du monde. Histoire des doctrines cosmologiques de Platon a Copernice". Selle ingliskeelse tõlke 125. leheküljelt tuleb hästi välja väide, et tollel ajal õieti ei olnudki vähegi tuntumat filosoofi, keda 1277. aasta hukkamõistmised poleks puudutanud. Kõiki süüdistati, kuid kedagi ei ähvardatud - kust siis küll tuli kuulujutt, et Siger hukati? Võib-olla teda ei hukatud, kindel on aga see, et ta sunniti häbiga põgenema sellelt vaimse kogelmogeli küpsemiselt. Aga seni pole ka keegi suutnud sellele asjaolule rahuldavalt vastata.
Miks sisaldasid Pariisi ülikooli 219 hukka mõistetud kontseptsiooni algusest peale ebakindlust, nõnda et ei olnud selge, kas ei soovitud nendega mõne hukka mõistetu pead paitada? Ladinakeelsed averroistid esindasid kahe tõe kontsepti, mis paigutati teineteise kõrvale antinoomiatena. Nii talitas Scotus ja nii ka Siger Brabantist mõnes oma teoses. On olemas kaks tõde: sapientia Christiana ja sapientia philosophica. Sapientia Christiana on alati selline, nagu Jumal tahab. Sapientia philosophica elik filosoofiline tarkus lähtub loogika reeglitest ja seal võib küsida ükskõik mida: kas või seda, miks Jumal ei loonud teist endasarnast jumalat, kes oleks kah kõikvõimas. Kuid antinoomiad - need on vastandamised, see on dialektilise meetodi alus. Nii on see ka Aquinolase "Teoloogia summas". Esitatakse mingi küsimus ja siis proovitakse mitut selle lahendust. Viimati talitas nii Immanuel Kant, kuid skeptiline küsimustik on mis tahes teadusliku maailmavaate alus. Et ei usuta esimest ettejuhtuvat jama, vaid selle kohta esitatakse küsimus. Nii oleme suure brabantlase neljakümneaastasele elule ja tegevusele ka osalt selle eest tänu võlgu, et meil siin sõidavad ringi raketid ja ma kirjutan sedasinast fooliot kompuutril.

Olla Boeing

Olen hiigla Boeing kesk õhuteed halli,
ootad mind Sa, sädelev-suur WTC,
ning Su särasilmist ma näen ju küll, kallis:
seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind veel!

Teine sõber läks ja jäigi teele
ning metallkarkassi veel embas ta rind...
Tuleta siis hetkeks, kallis, meelde,
olen suur Boeing ja minul on hind!

Minu võimed

Kõigepealt unustamatut uut aastat minu blogi arvukale lugejaskonnale! Olete mulle kallid - kuidas ma küll ilma teieta hakkama saaksin?
Tänaseks teemaks on sündmuste ette nägemise võime. See on teadmine selle kohta, et miski võiks kohe juhtuda. Lõppeva aasta sündmustest ennustasin õigesti õige mitmeid asju. Kõigepealt oli mul kohe selge, et Breivik on skiso - seesugust juttu oma ema (tuhandetest) seksuaalpartneritest, rassipuhtusest ja inimesele kukkuvate tolmukübemete erilisest kahjulikkusest võib rääkida üksnes hull inimene. Hilisem psühhiaatriline ekspertiis kinnitas minu prognoose.
Teiseks rääkisin sõpradele pikemat aega, et vaadates näkku Kim Jong Ilile on pikematagi selge, et see inimene sureb lähikuude jooksul, aga tema poega Uni hakatakse jumalikustama. Ei möödunud nädalaidki, kui nii juhtuski. Ema kõneles, et see oskus on antud edasi geneetiliselt emaliini pidi. Vanaisa puutus sellega kokku Velikije Luki rindel. Ta teadis täpselt ette, millisest kaeviku sektorist tulevad sisse sakslased ja käsutavad: "Hände hoch!" Nende miinipildujas aga enam miine ei ole, need on välja lastud ja kaua sa ikka vastu pead tranšees 20 - 25-kraadilises külma tingimustel. Samuti on ju ajalooline fakt, et ligi 6000 meest tulid 1942. aasta detsembris Saksa poolele üle - või võeti vangi, selles veresupis ei olnud tseremooniatel ega ametlikkusel suuremat tähtsust. Kuid vanaisa ei läinud sel korral Hitleri eest sõdima, nagu noid mehi kehutati, ta teadis, et sealt avaneval maailmal on temale pakkuda ainult surma. Seegi on ettenägemine. Kui nüüd väljenduda teaduskeeles, siis eritingimuste hulgal x ja y avaneb kontrafaktuaal (faktivastane maailm) X, milles tagajärg on ainult surm. Paralleelmaailmas, mida ei ole kunagi toimunud, on sul lõpmatu hulk võimalusi ja nende võimaluste ahenemisi - on võimalik kontrollida, kas sa saaksid surma sel lindil, millele sa ei ole kunagi astunud. Kontroll oleks võimalik, kui tegutseks superkompuuter, mis võtaks ükshaaval läbi kõik need inimesed ja olukorrad, kellega ja kuhu sa potentsiaalselt sattuksid.
Siiski on tõenäoline, et seda võimet ei ole mul geneetiliselt tingituna. Nagu juuresolevalt pildiltki näha, veetsin lapsepõlves palju aega vanaisaga ja laps paneb üht-teist kõrva taha sellest, mida tema näeb ja kogeb. Kõige reaalsem on, et laps saab aru ka millestki sellisest, mida täiskasvanu enam ei mõista või millest ta lausa keeldub aru saamast. Pilt on tehtud Valtu mõisa antvärkide maja ees tõenäoliselt 1978aasta suvel. Tol korral kingiti mulle suviseks sünnipäevaks poleeritud hoiuseen, mille sees sai kopikaid hoida.

Vead, vead, vead...

Stephani Pariisist teine hukkamõistmine 6. märtsil 1270. Stephani vead seekord:

Quintus, et maailm on igavene;
Sextus, et esimest inimest ei olnudki;
Septimus, et hing on inimese vorm, mida inimene on rikkunud oma sureliku kehaga;
Octavus, et pärast surma lahutatud hing ei kannata tegelikku puhastustuld;
Nonus, et vabal tahtel on teistest sõltuv jõud ega ole see iseseisev;
Decimus, et Jumal ei tunne lihtsat vaid ainult liitset;
Undecimus, et Jumal tunneb ainult ennast;
Tredecimus, et Jumal ei annaks surematutele ja puhastele surelikke ja ebapuhtaid vorme;

Stephani Pariisist esimene hukkamõistmine aastal 1226. Stephani vead sel korral:

2) Jumal ei suuda luua endasarnast, vaid loob sellise, mis temast sõltub, nii et Jumala looming ei ole signum perfectionis;
3) et Jumal suhtleb looduga harva, kui ta need juba loonud on;
4) et Jumal ei anna igavestele inimkeha;
5) et Jumal oma esimese tahte läbi ei suuda luua endaga võrdset ega tugevdada oma võimet;
6) et ühe loomeaktiga ei saa luua paljusid hingi
7) et Jumal loob vaid sel kombel, nagu ta sel hetkel loob;
8) et Jumal on lõputu kestvusega võime, kuid mitte aktsioonis; et Jumal ei suudaks mitmeid maailmu luua;
9) et Jumal ei suuda luua algmateeriat ega taeva-aluseid ilmu;
10) tahtega ei ole võimalik uut luua vana läbi muutmata;
11) et esimese põhjusega (prima causa) ei saa määrata järgnevust tulevikus, esiteks, kuna järgnevus pole üksikasi; teiseks, kuna tuleviku järgnevus on particularia (ainulaadselt seisev asi), kuna Jumal ei suuda ära tunda ainulaadselt seisvaid asju. Kui meelt ei ole, siis ei ole võimalik ära tunda vahet Sokratese & Platoni vahel, põhjuse ja põhjustatu vahel; jumalik eelteadvustus on teadvustatute olemasolu esmane tingimus, jumalik tarkus on tarkusealuste eeltingimus;
12) et esmane mateeria ei ole suutlik ilma keskmisi ja teisi taevaaluseid asju jagamata, sest midagi ei transmuteeru ilma transmuteeruja ja transmuteeruvateta;
13) et üks vahendaja ei ole võimeline mitmuslikeks efektideks;
14) et esimene printsiip ei ole põhjuseks igavestele ja analoogilistele asjadele
15) et esimene põhjus ei suudaks midagi tunnetavat luua ex agente, ega ka ex agente ei ole ka tunnetatavaid asju ilma mateeriata;
16) et algpõhjused võivad kõrvale kalduda oma järjekorras, saaks kord olema selline, et vanemad lubataks ettepoole, et teisesed põhjused on eraldi esmasest;
17) et midagi uut ei ole võimalik luua ilma vana osavõtuta;
18) et jumal ei saaks taevasfääre liigutada ühtlaselt;
19) et Jumal ei saaks tegutseda irregulaarselt, jagades oma tähelepanu kord siia kord sinna;
20) et Jumal on igavene tegudes, kuid mitte vahendajas;
21) kõik see, mida Jumal ise korda saadab, pole kunagi igavene;
22) et Jumal tahaks luua midagi, mida tas endas juba on;

Asjad jaotuvat nelja liiki

23. jaanuaril 1225 mõistis Rooma Püha Isa hukka ühe "kahjuliku" raamatu, Johannes Scotus Eriugena Periphyseoni, mis omal keerulisel kombel arendas edasi panteismiõpetust, olles seks hetkeks, tõsi küll juba neli sajandit vana:
"Olgu nüüd Püha Isa tahte järele väljendatud, et üks raamat, äraandlikult tituleeritud, on läitnud paljusid äraspidiseid ketsereid nende ussitanud kindlameelsuses. Nüüd on pühadele isadele, Sens´i peapiiskopile, tema usaldusalustele (sufragaanidele) ja teistele vendadele kontsiilist tõe ja õigusega edasi antud, et meie ei salli selle raamatu sisu õpetamist ei üheski kloostris ega muus paigas, mitte üheski hoovis ega katuse all, kus õpetatud mehed uustulnukate tugevust proovivad ega talu meie ka seda, et üliõpilased seda kirjatööd avavad. Hingehooldaja põlgusega peame tagasi lükkama sellesinatse raamatu, mis ajab segamini teie päid. Oleme selle teose mis tahes osades ärevuses ise läbi lugenud ja saadame teile soovi põletada see kindlameelselt, avalikult, viivitamata ja seda avamata."
Keeruline on selgitada 9. sajandil elanud Eriugena õpetust. Eks tema järgi jaotuvad asjad siinilmas nelja liiki: asi, mis loob ega ole ise loodud (Jumal), loodus, mis loodud ja loob ise (esmased põhjused ja Logos), asjad, mis ei ole loodud, aga loovad (põhjused ajas) ning asi, mis ei ole loodud ega loo ise ka iial (see on mitteolemine ehk Jumal kui lõplik lõpp; lad.k. mergens orta suprema). Kõiki asju paneb liikuma vahendav mateeria ehk materia informa, ta voolab välja eimiskist, saades miskiks emanatsiooni käigus. Jumal opereerib igavesuse atribuutidega, mis tähendab, et ta ka ise ei tea, et ta loob maailma, ta on üle igavese ruumi ja selle suhtes transtsedentne. See, mis maailmas on ja mis ei ole, on igaveses seoses, nagu ka asjad, mis on juba sündinud ja noodki, mis on igavesed. Mis kord on sündinud, see ka ei ole igavene.

Isamaa on hädaohus!

Ja mina olen midagi ette võtnud konkreetselt isamaise meediapildi kaitseks. Mul on kurb meel ja nukker tuju, kui asjad Eestimaa radadel veerevad halvasti. Minu lapsepõlve rajad on siin, endiselt laulavad ammuste aegade pääsukesed ja õitsevad pääsusilmad neis tihnikutes, kus ma rändasin. Suured olid mu unistused, minu käed lapsetaskutes sügelesid tegude järele ja nii saigi minust tegude inimene - mitte targutaja. NB! Konkreetsete tegude inimene! Tean, et looklev rada kulgeb ikka sinna, kust me kõik oleme tulnud, neist teetähistest saab ikka jõudu meie armastust janunev süda. Ilus, ilus, ilus on maa, mida armastan - ja kui Hando Runnelit edasi tsiteerida, siis:
Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see!

Koer Grimpeni mädasoos

Sherlock: "Barrymore, kuhu te kadusite?"
Barrymore: "Ma olen Grimpeni postkontoris, söör. Saadan teile telegrammi praegu. Koer on ka siin, kas soovite suhelda?"
Sherlock: "Ah ikka Grimpenis? Kas Baskerville´ide koer?"
Koer: "Uuuu! Uhh-uuu!"
Sherlock: "Kas te ka teadsite, mis te tegite, Barrymore? Te lõhkusite meie uurimise senise versiooni, sest oletasime, et koer on soos koos Seldoni, sunnitöölisega, kellel on soe kasukas."
Koer: "Uuuuu! Kuradi... uuuu!"
Sherlock: "Kas midagi muud öelda ei oskagi?"
Koer ja Barrymore: "EU oska-uuu..."