Minu võimed

Kõigepealt unustamatut uut aastat minu blogi arvukale lugejaskonnale! Olete mulle kallid - kuidas ma küll ilma teieta hakkama saaksin?
Tänaseks teemaks on sündmuste ette nägemise võime. See on teadmine selle kohta, et miski võiks kohe juhtuda. Lõppeva aasta sündmustest ennustasin õigesti õige mitmeid asju. Kõigepealt oli mul kohe selge, et Breivik on skiso - seesugust juttu oma ema (tuhandetest) seksuaalpartneritest, rassipuhtusest ja inimesele kukkuvate tolmukübemete erilisest kahjulikkusest võib rääkida üksnes hull inimene. Hilisem psühhiaatriline ekspertiis kinnitas minu prognoose.
Teiseks rääkisin sõpradele pikemat aega, et vaadates näkku Kim Jong Ilile on pikematagi selge, et see inimene sureb lähikuude jooksul, aga tema poega Uni hakatakse jumalikustama. Ei möödunud nädalaidki, kui nii juhtuski. Ema kõneles, et see oskus on antud edasi geneetiliselt emaliini pidi. Vanaisa puutus sellega kokku Velikije Luki rindel. Ta teadis täpselt ette, millisest kaeviku sektorist tulevad sisse sakslased ja käsutavad: "Hände hoch!" Nende miinipildujas aga enam miine ei ole, need on välja lastud ja kaua sa ikka vastu pead tranšees 20 - 25-kraadilises külma tingimustel. Samuti on ju ajalooline fakt, et ligi 6000 meest tulid 1942. aasta detsembris Saksa poolele üle - või võeti vangi, selles veresupis ei olnud tseremooniatel ega ametlikkusel suuremat tähtsust. Kuid vanaisa ei läinud sel korral Hitleri eest sõdima, nagu noid mehi kehutati, ta teadis, et sealt avaneval maailmal on temale pakkuda ainult surma. Seegi on ettenägemine. Kui nüüd väljenduda teaduskeeles, siis eritingimuste hulgal x ja y avaneb kontrafaktuaal (faktivastane maailm) X, milles tagajärg on ainult surm. Paralleelmaailmas, mida ei ole kunagi toimunud, on sul lõpmatu hulk võimalusi ja nende võimaluste ahenemisi - on võimalik kontrollida, kas sa saaksid surma sel lindil, millele sa ei ole kunagi astunud. Kontroll oleks võimalik, kui tegutseks superkompuuter, mis võtaks ükshaaval läbi kõik need inimesed ja olukorrad, kellega ja kuhu sa potentsiaalselt sattuksid.
Siiski on tõenäoline, et seda võimet ei ole mul geneetiliselt tingituna. Nagu juuresolevalt pildiltki näha, veetsin lapsepõlves palju aega vanaisaga ja laps paneb üht-teist kõrva taha sellest, mida tema näeb ja kogeb. Kõige reaalsem on, et laps saab aru ka millestki sellisest, mida täiskasvanu enam ei mõista või millest ta lausa keeldub aru saamast. Pilt on tehtud Valtu mõisa antvärkide maja ees tõenäoliselt 1978aasta suvel. Tol korral kingiti mulle suviseks sünnipäevaks poleeritud hoiuseen, mille sees sai kopikaid hoida.