Siger Brabantist

XIII sajandi kuldaväärt intellektuaalses atmosfääris rändas läbi Euroopa üks hämar vaim, mõttehiiglane nimega Siger Brabantist.
Siger Brabantist oli Pariisi ülikooli magister. 7. märtsil 1277 needis Sensi piiskop Étienne Tempier 219 teesi, mis kõnelesid meie Issandast, filosoofia olemusest, mõistusest, hingest, algmateeriast ja imedest. Nende 219 teesi hulgas oli 13-15 teesi Sigerilt Brabantist, milles oli läbivalt juttu kõigist neist teemadest. 49. tees "et Jumal ei saa liigutada taevaaluseid kehasid ainult kindlat liini mööda" (Quod Deus non possit movere coelum motu recto.)ja 92. tees "need kehad võivad liikuda ainult oma sisejõu tagajärjel, milleks on hinge jõud" (Quod corpora coelestia moventur a principio intrinseco, quod est anima) on Sigerile omistatud ja on sisult platonistlikud. 9. hukkamõistetud tees käib ka Sigeri kapsaaeda, kuid siingi on tajuda teatud moonutusi: "Polnud kunagi esimest inimest ega saa ka olema viimast, on vaid alati olnud liikumine inimeselt inimesele."
Pärast kondemnatsiooni pidi Siger Pariisi ülikoolist põgenema ja ta olevat hukatud kolm aastat hiljem Orvietos, 40-aastasena.
Me kujutame ette üksikut Euroopa intellektuaali, rändamas oma pennide eest ostetud setukal läbi Loire´i oru. Kuid asustatud punktide lähedal ihuüksi reisimine oli keskaegses Euroopas kindel surm. Siger pidi liituma rändavate munkade salgaga, kellele ta oli liidriks (Siger - "lipukandja"). Üldiselt oli tollal kombeks, et pühad isad rändasid eesli seljas.
Tegelikult õpetas Siger, et pole mateeriat ilma liikumiseta. Polnud kunagi aega, mil kunagi ei olnuks aega. (Just nagu vahva sõdur Švejk: "Ega kunagi põle olnd, et midagi põle olnd.")
Midagi ei pöördu tagasi sinna, kus midagi pole olnud, märkis Siger oma "Impossibilias", mis juba 1270. aastal tundus Notre-Dame´i teoloogilisele komisjonile kahtlane. Komisjonile andis nõu suur filosoof ja Aquino Tooma õpetaja Albertus Magnus, kuid ülejäänud komisjon ei olnud filosoofias tugev. Magnus oli tugev filosoofias, ent ei olnud tugev Pariisi ülikooli sisesuhetes. Vanamees ei teadnud, et teoloogiliselt kahtlaste väidete taga on Siger, ta leidis, et neid on õpetanud lihtsalt averroistid. Nii on ka tänapäeval: vana emeriitprofessor teab küll hästi doktriine, kuid ei tea kunagi ülikooli siseintriige.
1277. aasta hukkamõistmistele oli iseloomulik, et neeti mitte ainult vastuolulisi teese, teiseks, neeti ka suisa väljamõeldud ja vääriti mõistmisest tekkinud teese ja kolmandaks, kui midagi sarjata, peab olema see õige tõde, millega sarjata. Praegu on katoliku kiriku (mille kants ju Pariisi ülikool on peaaegu alati olnud) ainsaks tõeks Aquino Thomase "Summa theologiae", ent sel ajal polnud see sugugi nii. Puudus selgelt defineeritav peavool. Hukka mõisteti isegi selgelt toomaslike joontega väiteid. Et inimese taju võib olla mõõt Jumala tegemistele (Thoma järgi on päris selge, et vaid Jumal "on olemas", kõik taeva-alused maailmad lihtsalt "on", vt 45. tees). Et Jumal on "iseendast määratletud" (de se determinatur) - aga kust me seda teame? Kas me oleme käinud Jumalat vaatamas? Samuti oli täiesti tomistlik fraas, et Jumal on oma tegemises ja liikumises igavene, kui ta ei oleks igavene, siis oleks pidanud olema mingi asi enne teda, mis on võimatu (51. tees). Hukkamõistmiste akadeemilisest kompetentsusest kõneleb hästi asjaolu, et ebaõigeks mõisteti 51. tees, mis kuulus Thomasele, sealsamas aga leidis mitte-heakskiidu 49. tees, mis väidetavalt kuulunud tema ideoloogilisele vastasele Sigerile Brabantist! Thomas kutsuti isegi Roomast Pariisi, et ääri-veeri uurida, kas ta mitte oma teatud vaadetest lahti ei ütleks. Tema läks, sest "hea dispuudi vastu" ei olevat tal kunagi midagi.
50 aastat hiljem Thomas kuulutati kiriku doktoriks, ta kanoniseeriti ja selleks ajaks oli Dante juba leidnud tema püha pea ümber erilist nimbust.
Meie ees on professor Pierre Duhem´i sajandivanune elutöö "Le système du monde du monde. Histoire des doctrines cosmologiques de Platon a Copernice". Selle ingliskeelse tõlke 125. leheküljelt tuleb hästi välja väide, et tollel ajal õieti ei olnudki vähegi tuntumat filosoofi, keda 1277. aasta hukkamõistmised poleks puudutanud. Kõiki süüdistati, kuid kedagi ei ähvardatud - kust siis küll tuli kuulujutt, et Siger hukati? Võib-olla teda ei hukatud, kindel on aga see, et ta sunniti häbiga põgenema sellelt vaimse kogelmogeli küpsemiselt. Aga seni pole ka keegi suutnud sellele asjaolule rahuldavalt vastata.
Miks sisaldasid Pariisi ülikooli 219 hukka mõistetud kontseptsiooni algusest peale ebakindlust, nõnda et ei olnud selge, kas ei soovitud nendega mõne hukka mõistetu pead paitada? Ladinakeelsed averroistid esindasid kahe tõe kontsepti, mis paigutati teineteise kõrvale antinoomiatena. Nii talitas Scotus ja nii ka Siger Brabantist mõnes oma teoses. On olemas kaks tõde: sapientia Christiana ja sapientia philosophica. Sapientia Christiana on alati selline, nagu Jumal tahab. Sapientia philosophica elik filosoofiline tarkus lähtub loogika reeglitest ja seal võib küsida ükskõik mida: kas või seda, miks Jumal ei loonud teist endasarnast jumalat, kes oleks kah kõikvõimas. Kuid antinoomiad - need on vastandamised, see on dialektilise meetodi alus. Nii on see ka Aquinolase "Teoloogia summas". Esitatakse mingi küsimus ja siis proovitakse mitut selle lahendust. Viimati talitas nii Immanuel Kant, kuid skeptiline küsimustik on mis tahes teadusliku maailmavaate alus. Et ei usuta esimest ettejuhtuvat jama, vaid selle kohta esitatakse küsimus. Nii oleme suure brabantlase neljakümneaastasele elule ja tegevusele ka osalt selle eest tänu võlgu, et meil siin sõidavad ringi raketid ja ma kirjutan sedasinast fooliot kompuutril.