Peaminister ja Reformierakonna juht Andrus Ansip on Eesti üks vihatumaid poliitikuid. Ansip viis kesklinnast ära langetatud peaga sõduri ja laskis välja kaevata langenute säilmed. Seda tegi ta omaksetelt küsimata. Kas see tähendab, et Eestis võib nüüd mis tahes haua lahti kaevata? Rahva viha kartes andis valitsus käsu toimetada seda tööd valges telgis, kuid tumeda öö katte all. Seda nimetati arheoloogiaks. Aga Euroopas kehtib traditsioon, et vennashaudu lahti ei kaevata. Ja siis see 15 aastaga 5 rikkaima riigi hulka jõudmine. Aga nüüd paneb isegi Põhja-Korea meile pika puuga ära. Isegi kui president valitsusjuhti kritiseerib, väidab enesekindel peaminister ikkagi, et kriitika ja langustendents on positiivsed: see näitab, et suudame vastu võtta ebapopulaarseid otsuseid. Üks partei keerab Eesti elu pee punkti, aga poliitikud erinevatest kaliibritest ja eri leeridest räägivad ikka, et kõige tähtsam on julgus otsustada. Aga siiski on Andrus Ansipi keerukas isiksuses ka nii mõndagi ilusat. Vaata näiteks seda!
Tegin täna avastuse. Filmis "Viimne reliikvia" küsib munk: "Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?" Ja lambad kohe vastavad: "Mää! Mää! Mää!" "Mä" tähendab aga soome keeles mina. Vapustav avastus! Igal kevadel tekivad vanadesse mõisaparkidesse läbipaistvad, pooleldi lillad kannikeseõied. Hommikuti ajavad nad ennast väga kiiresti sirgu, aga õhtul, kui lõhnav päev on läbi saanud, siis langetavad nad nii lehed kui õied. See on aasta-aastalt nii ja lõppu pole näha. Nad õitsevad ka vanade rõskete müüride juures, kuigi seal mitte just eriti agaralt. Suuname oma pilgu neile lilledele ja läheme seeläbi kaugele ajalukku. Karl Suur valitses ära oma valitsemise ja tekkis uus kirjatüüp: gooti minuskel. Nüüd tekkis ka uus abreviatuur «vgo» (virgo = neitsi), milles v esimene vars langetas oma lehte nagu sõnajalg või seesama kannike. Eks sai siis just see langev leht neitsilikkuse sümboliks, tähendas «virgo» ja ka kujutas seda. Ent abreviatuure oli tarvis apteekides ja arstiteaduslikes käsikirjades, aga ka munkade jaoks, kes raamatuid ümber kirjutasid. Astus haige bürgermeister luuvalust longates apteeki, siis oli tal tingimata tarvis, et apteeker võtab tema jaoks rohtu müstilise nimega pudelist, aga mitte mingi argise sildi «MESI» tagant. Oli ehk tulija kõrgeauline neitsi, siis oli temalgi hea teada, et kusagil on toos või karp pealdise ja abreviatuuriga «vgo». Ei võinud ju kõrgeauline neitsi teada, et 20. sajandil muutub seesama lühend vgo kehtivaks hoopis rahvusvahelises tsiviillennunduses! Vaat siis, kuhu need lühendid ka välja jõuavad! «V» seal abreviatuuris oli ühe murtud varrega nagu murtud roos. Nii tekkis gooti tähest uus kristlik sümbol – murtud roos tähendas neitsit. Varrelt nopitud roos esines ka kuningas Arthuri loos ja seostus seal põlvitamisega daami ees (selle loo põhitüvi ilmub esmakordselt aastal 1131, Geoffrey of Monmouthi «Historia Regum Britanniae’sse»): «Nii juhtus, et kui tüdruk vaatas aknast välja, avanes talle imeline pilt. Üks võõras rüütel põlvitas purskkaevu juures ja pesi oma nägu. Siis nägi tüdruk sedagi, et päike paistis läbi pärnapuu lehtede ja valgustas seda rüütlit. Ta tajus, et rüütli juuksed ja habe olid täiesti punased – täpipealt hommikuse koidu värvi. Oli aga selgesti näha, et rüütli otsaesine, kael ja rind olid valget värvi. Tüdruk ei uskunud oma silmi, täiesti hämmastunult vaatas ta alla, nagu oleks kõik toimuv unenägu. Ei saanud ta aru sellestki, kas too kuju seal oli mees lihast ja verest või kõigest vaim. Siis aga, pisutki hämmastusest toibudes, tõmbus ta pehmelt aknalaua juurest tagasi ja jooksis kergejalgselt treppidest alla. Ta suundus õitsvasse aeda tornijalamil, ta läks pärnapuude ja roosipõõsaste ja marmorpurskkaevu juurde, kus ta oli näinud rüütlit põlvitamas.» Seal võisid kasvada mirt, kannike, asalea, võib-olla isegi kameelia. Taevas võis olla sügavsinine, tüdruku lossi balustraadid ja galeriid võisid jätta suuri musti varje. Nostalgia keskaja ja üldse ajaloo vastu on ju lõpuks ohtlik asi: sa võid jääda eluvõõraks unistajaks; keegi sinust enam ei hooli. Kuid vaatame, kuidas jõuab sellelaadne idüll Eestimaale, vähemasti aastasse 1342: «See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja viibimisele meelitama. Poolteadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema, murdis enesele roosiõie... Aga nüüd ehmatas ta: «Mis ma teen? Ma olen võõras siin aias ja rikun võõrast vara!» /---/ Keegi meesterahvas istus seal punutud pingil laua ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges raamatut, mis ta ees lahti seisis. Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma vaatasid tulijale vastu. «Lossipreili!» — «Jaanus!»» [Eduard Bornhöhe «Tasuja»]. Pole kahtlust, et 14. sajandi alguseks olid Eestimaalegi jõudnud peened kombed ühes selle tunnete- ja mõtetegammaga, mis kõige selle juurde käib. Siiski, hoolimata sellest, et kusagil leidus tõeliselt peeneid kombeid, kirjutas Hermannus Wartberge oma «Chronicon Livoniaes» (kirjutatud pärast 1378. aastat ja ordumeistri kaplani poolt): «Aastal 1343... langesid Tallinna piiskopkonna vastristitud ära usust; nad surmasid oma isandad ja kõik sakslased koos väikeste lastega, lõid lapsi vastu kive, heitsid neid tulle ja vette ja tegid asju, mida häbi rääkida, nimelt lõikasid naised mõõkadega lõhki ja pistsid piikidega nende kehast väljalangevad lapsed läbi.» Niisiis purustati need mõtterikkad silmad; miks ja kuidas see käis, selle kohta püüdis anda tõetruud pilti Uku Masing. Erudiit pakkus kõige fantastilisemaid versioone niihästi nende tapmiste kui ka Paides hukatud nelja eestlaste kuninga kohta. Masingu tõlgenduses saab üks neist langenud sõjapealikeist omale vaata et oletusliku nimegi – Helmoldus de Zaghe. «Vaskuks ja vikaaria Lohult», omapärane, kütkestav ja ajaloolaste poolt palju kritiseeritud teos on õieti omamoodi Masingu loomingu vääriskiviks. Sallimatus oli Masingu karakteri pärisosa, eriti sallimatus Liivi ordu vastu ja indogermaanide paikapanemine. See tuleb ka «Vaskukse»-loost välja, et XIV aastasaja hakatusel tekkiv Harju-Viru vasallriik oli Masingu meelest omamoodi halastuse- ja õigluseriik, kus valitsesid needsamad Tasujad. Vaskuks ongi selle riigi sümbol, toosama vaskuks, mida keegi Tallinna kodanik 1348. aastal kiivalt endale hoiab, aga mis ometi peaks kuuluma «vanale heale», orduga läbirääkimistes kadunud Helmoldus de Zaghele. Kas sedalaadi läbirääkimised toimusid ja kas nimetatud Zaghe tõesti tegutses ka Novgorodi suunas, et Jüriöö ülestõusule idapoolset toetust leida (nagu Masing väidab), on muidugi vaidlemise objektiks. Igal juhul tuleks Masingut võtta väga tõsiselt minu arust, sest oma teoses «Jüriöö» [1980 lk 73-74] kordas nende aastate suurim tundja Sulev Vahtre Masingu õhikontseptsiooni – Harju-Viru vasallkonnas toimunud poliitilist puhastust ja sellele eelnevat peaaegu sõna-sõnalt. Ajaloolased on 1343. aasta kohta oma lõppsõna öelnud ja vaevalt enam kusagilt uusi ürikuid lagedale tuleb. Jüriöö-ürikud ei ole ju ometi mõni Kristjan Jaak Petersoni luuletus, mida Riia Jakobi kiriku kella alt leida saaks. Käesoleval kirjatööl aga on oma mõte sees: analüüsida ikkagi seda naiste ja laste tapmist eestlaste poolt, mida kirjeldas Wartberge. Kas see toimus ja miks toimus? Uku Masing, «Vaskuks ja vikaaria Lohult»: «Harjakad olevat sakste lapsi rabanud vastu kaljusid [Ps 137,9], lõhestanud rasedaid mõõgaga [Aa 1,13]...» Siin on kuulus teoloog nõnda aru saanud, et kui kroonik Wartberge pani tegelikud ajaloosündmused rööpseks pühakirjatsitaatidega, siis ei pruukinud tegelikkus ise hoopis selline olla; et ordumees Wartberge oli «ajaloovõltsija ja kurjategija». Tõepoolest, Iisraeli rahva Paabeli-nutulaulus leiduvad niisugused sõnad: «Väga õnnis on see, kes su noored lapsed kätte võtab ja vastu kaljut rabab.» Nõnda nuhtlesid Issanda saadikud edomiite, kes hõivasid Juuda riigi ala juutide Paabeli vangipõlve ajal. Teine jälkus, rasedate naiste katkiraiumine on Piiblis samuti kirjas, nimelt Aamose raamatus. Vihjates, et õudsed kohad on võetud Vanast Testamendist, näikse vanatestamentlane Masing otsekui ette vabastavat eesti hõime sellest jubedast veretööst. On ka avaldatud arvamust, et eestlased ei tunginud sugugi nii kiiresti ja otsejoones kallale Padise kloostrile, mille vastu neil oli siiski teatud respekt. Asi on selles, et tapetud munkade arvus on suuri kahtlusi: Wartberge meelest oli neid 28, kusjuures Oliva (Poolas) tsistertslaste kloostrikroonika saab neid ainult 18. Kas aga need arvulised lahknevused panevad kahtluse alla kloostrile kallale tungimise fakti, on küsitav, sest kedagi ju ikkagi tõenäoliselt tapeti. Masing leidis, et mungad tappis ordu ja ajas selle veretöö hiljem eestlaste kaela. Kas ei võinud ka siis jälkused niisama laest võetud olla? Hoopis tõsisem on eraklakabelite hävitamise küsimus, kus Jüriöö ülestõusu ajal võis otsa saada ka nunnasid. Keskaegsed nunnad olid täpselt sama hoolitsetud kui iga teine naine sel ajal. Kristuse pruudina pead sa ju enda eest hoolt kandma nii seest kui väljast. Keskaegseid nunnakloostreid, nagu keskaega tervikunagi, tuleb käsitleda ülimalt esteetilise objektina. Valge skapulaar oli nunna seljas nii valge kui vähegi võis. Ja Liivimaa nunnadekooslus oli juba sel ajal väga rohkearvuline. 13. sajandi lõppkümnendiks oli Tallinn ja selle ümbruskond pühade õdede toimetamisest tulvil. Nunnavärava ligidal asus naistsistertslaste Püha Miikaeli klooster koos Püha Ventseli kirikuga. Naistsistertslased olid harilikult vanatüdrukuteks või leskedeks jäänud aadlidaamid, nende ordu kuulus kerjusordude jurisdiktsiooni alla. Need tsistertslased olid maid soetanud Kalamaja kanti nn Nunnakoplisse, mis Rein Zobeli arvates võis ulatuda kaasaegse Patarei vangla piirkonda. Arvatavasti olid Eestisse selleks ajaks jõudnud ka begiinid ja naisaugustiinlased, mis tegi siinset nunnadeseltskonda kenasti kirjumaks. Mõni päev pärast Jüriöö ülestõusu algust jõudsid harjulased kümne tuhande mehega Tallinna alla ja piirasid selle ümber. Loomulikult pidi nende kätte langema ka Nunnakoppel. Wartberge andis teateid eestlaste metsikustest, mis linna all korda saadeti ja need teated põhinesid suulisel informatsioonil («nagu öeldi», «nagu räägitakse»). Loomulikult võis nunnade eest mõnel pool ka lunaraha saada ja üleüldse tekib seesuguse suure sõja ajal igasuguseid inimsuhteid. (Näiteks selliseid. Siim on kloostri taga, kus teda peatab õde Ursula: «Gabriel läks Tallinna ja ootab sind Brookusmäel!» Siim küsib temalt üllatunult: «Mis sa siin kloostris elad?» Õde Ursula on häbelik: «Vanemad panid, pattude pärast!» – «Mis... patud need olid?» Õde Ursula ei jäta ütlemata: «Kallista mind natuke, siis näed!»). «Viimse reliikvia» eesti mässajad olid üsna sõbralikud ja galantsed inimesed võrreldes nende lapsi peksvate Jüriöö-koletistega. Liivi sõja perioodist jutustav «Viimne reliikvia» kehastab omamoodi näidisajalugu ja see näidisajalugu on nagu mahe suvine tuuleõhk pärisajaloo kiskjalike poolmädand kondiklibu-sõrmede vahel. Sellepärast peaks siinkohal veidi juttu tegema «Viimse reliikvia» kui näidisajaloo sügavatest sümbolitest, taustadest ja tallermaadest. Agnes: «Ei, tõsiselt, kes te olete?» Gabriel: «Mis te ise arvate?» – Agnes: «Rändrüütel? Näitleja? Või ikkagi mässaja?» – Gabriel: «Olen see, kelleks te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.» Filmikriitik Lauri Kärk pidas seda Gabrieli mõttekäiku hamletlikuks. Shakespeare’i suurteoses sellesarnaseid fraase küll ei ole, kuid tragöödia vaimuga lähevad need sõnad hästi kokku. Tegelikult on lause tagant näha, et vürst Gabriel on oma aja kohta üsna haritud ning muuhulgas tutvunud äraleierdatud ladina sententsidega. «Non sum qualis eram» (ma pole nagu olin [eile]) märkis igavest muutumist. Õde Ursula: «Lähme! Siit kabelist viib maa-alune käik Tallinna Brookusmäele. Ma palvetan teie eest! Igaks juhuks hoian pöialt ka!» – Gabriel: «Hästi. Aga veel parem, kui saaksite Siimule edasi öelda, et ootan teda Tallinnas!» Loomulikult küsinuks keskaja inimene siin suurisilmi: palvetamisest aitab ju täiesti, mistarvis veel pöialt hoida? Pöidlahoidmise komme iseenesest on aga väga vana. Inimene tegi juba mitu sajandit tagasi järelduse, et pöidlata (lad pollex) poleks üldse inimtsivilisatsiooni. Ilma selle tarvilise ihuliikmeta ei suudaks inimene kasutada ühtegi tööriista. Sellest johtub nähtavasti lõppkokkuvõttes ka tõsiasi, et pöidla abil otsustasid Rooma keisrid ühes Vesta neitsidega gladiaatorite elude üle areenil (filmis «Gladiaator» Colosseumis). Rooma traditsioonis tähendas pollicem vertere (pöidla langetamine alla, südame suunas) soovitust haavatud gladiaatorile elu mitte kinkida. Žestil pollicem premere (pöial tõstetakse koos nimetissõrmega ja hoitakse neid koos) oli positiivne tähendus ja sellele järgnes haavatu säästmine. Lõpuks oli veel kolmaski liigutus, pollicem compresso («surun pöidla kokku») – selle puhul hoiti pöialt lihtsalt peopesas erilise poolehoiu märgiks ja sellest ongi arenenud kaasaegne pöidlahoidmistava. Olgu siinkohal ka lisatud, et vana roomlase jaoks olid pöial ja lubadus (pollice! – lad «luba!») peaaegu sünonüümid. Kõik need žestid on nii iidsed ja üldtuntud, et on põhjust arvata, et midagi selletaolist tunti ka Jüriöö ülestõusu päevil. Sõnad «liisk on langenud» kõlavad ju tuttavatena igas kontekstis. Eesti ajaloost on samuti võtta näide, kui tahame iseloomustada liisuvõtmise tähtsust. 1223. aastal otsustasid ugalased liisuheitmise läbi preester Hartwigi saatuse. Et preester oli sama rammus kui härg, pandi ta härja selga, viidi linnast välja ja otsustati liisu läbi, kas peab surema tema või härg. Selleks pidi too elajas üle maha pandud mõõga astuma; tema õnnetuseks ei teinud ta seda «elujalaga» ja nii ohverdatigi härg, mitte preester. «Viimse reliikvia» kui kunstisaavutuse ja orduaja lõppemise kujutaja kohta võiks võrdlemiseks veel palju sümboleid tuua, kuid jäägu see pealegi teiseks korraks. Igatahes võib lõppkokkuvõtteks ütelda, et meie esivanemad on ammu kadunud ja keegi pole surunud neid käsi, mis hävitasid Jüriöö võitlejad ning raiusid juurelt maha nende tammesalud. Nende unistused on varjudeks pudenenud, kuid nende hõbe? Mis on saanud meie vaprate vanemate hõbedast? Elu on muutlik ja heitlik; kes teab, kuhu on rännanud see väärtuslik metall, mis kunagi tõelise kuningaväärtusena meie vanemate käes oli. Vahest on säilmed sellest jõudnud pärast pikki eksirännakuid NY börsile või lebavad suurtesse kangidesse sulatatuna USA riigireservis? Vanemate vaprus ja eneseohverdus hoidsid kaugete aegade tarvis tallel uute põlvkondade seemne.
Täna viis mind mõte tagasi lapsepõlve, mil vanaema ja vanaisa laua taga näärisalme õppisin. Ja harjutasin seal kirjatehnikat. Aga kõik on koondunud ühteainsasse väikeseillimarlikku mälestusse, mil seisin vanama valges köögis ja läbi masinheegeldatud kardinate paistis sisse talviselt unine päike. Aias valgus otsekui loojus lumme. Ei teadnud ma siis veel, et tuleb palju raskeid aastaid. Südatalvine kärbes aknal kakerdas ringi ja pures kedagi. Vanavanemate juures Kure tänaval oli kapp, kus hoiti 1898. aastast pärinevaid roostevabu söögiriistu. Kapis oli imeliku näoga vaas, mida hüüti Pungsilmaks. Veel praegugi jõuab minuni selle maja vaikus, pommidega kella otsekui hoiatavad löögid. Siis tuli isa. Ta tuli kaugelt, Sauelt ja kotis oli tal minu jaoks porgandimahla. See oli karastav ja punane mahl, mis tegi mu haiged palged roosaks. Oli algamas 1. klassi esimese veerandi esimene tund. Mina pidin täitma õpilaspäeviku - tuli algavad tunnid ette kirjutada. Veerand algas kehalise kasvatuse tunniga. Selle pidin mina päevikusse kirjutama. Tunni taha kirjutati see, mis õppida jäi. Ma olin ikka veel 0-klassi suurte konarlike tähtedega harjunud ja kirjutasin päeviku esimesse lahtrisse paksu sinise vildikaga: KELA. See oli sealsamas vanaisa vaikse maja köögilaua taga. Siis tuli isa ja ütles: "Sa oled pidanud vajalikuks siia kirjutada KELA." Isa hakkas seda žiletiteraga maha nühkima ja kirjutas ülejäänud tunnid ise. Järgmine kord nägin ma sarnast valgust 1990. aasta detsembris. Olin siis esimese kursuse üliõpilane, ikkagi suur inimene juba, oli mul tudengi särk ja kepp ja mis veel selle rahvusvahelise studioosuste kultuuri juurde käivad. Siis nägin seda valgust Merivälja lumetul tänaval, kus paistis kurb kuu ja mööda asfalti kihutasid valgete teradega vihurid. Aga mul olid soojad saapad ja ma ei kartnud. Olin väga armunud ja nägin SEDA valgust. 1991. aasta detsembris kordus see tunne taas. Ma sain rõõmsaks, et võin olla studioosuste akadeemilises peres, et kateedri, kartseri, pedellide, duellide ja skriptooriumi hõng puutub nüüd ka minu ninasõõrmetesse. Võisin lõpuks heal meelel laulda: "Tudeng, puutu nüüd rapiiri, õlut joo, ent tunne piiri. Olen pisut burschikos, loodan, see Teil famos."
PILT: TARMO MIKUSAAR, EESTIKEELNE VIKIPEEDIA. Tänases meedias on taas uudis, et isane nugis nõuab enesekaitseks tuumarelva. Vanameister Kustas Põldma kirjutas minu lapsepõlve ühes lemmikraamatus "Kodumets" (Tallinn, Valgus 1975, lk 133) järgmist: "Metsnugist ei saa petta ega läheneda talle kavalusega. Ei koer ega mõni teine loom ole võimeline talle lähenema. See on ilmaaegne vaev. Ainult osav ja kogenud kütt pääseb metsnugisele laskekaugusele." Kui nugis nüüd nõuab jälle tuuma relva, omandavad need sõnad uue tähenduse. Tuumad on ju oravate sees, pähklituumad nimelt. Avaldame lüheldases vormis vanameister Kustas Põldma seisukohad nugise ja orava duelli kohta: "Oravatele on metsnugis suurim vaenlane. Neid ajab ta armutult taga, kihutab puult puule seni, kuni orav väsib ja tagaajajale saagiks langeb. /---/ Hopp! Viimane oks. All on maapind, ülal aga metsnugis. Ei ole muud valikut, kui laskuda maapinnale ja kiirustada lähima puu otsa. Ruttu! Ruttu! Kuid maapinnal ei suuda orav nugisega jooksus võistelda." ("Kodumets", Tallinn, Valgus 1975, lk 133). Niisugusest arutlusest võibki jääda mulje, et nugisel on ju relvi küll, mispärast ta neid veel juurde tahab. Sellel pildil näib metsnugis õige armsake. Võib-olla on ta just välja kihutamas oma angaarist, kuna on märganud kusagil punakat välejalga-sabatutti? Selle jutuga korrespondeerub hästi Jüri Eintalu paar aastat tagasi nähtud unenägu, milles hiiglaslik orav ruudulistes pükstes ja trakstes tuli tema akna taha, vaatas aknast sisse, nii et pükstest välja pistetud saba liikus ja ütles Jürile, nii et klaas uduseks tõmbus: "Sa hoia rohkem sinna Tartu poole."
Minu huvi maagiliste ringide vastu on jõudnud filmini "1612 - hronika smutnovo vremeni", parima vene filmini, mida ma eales näinud olen. Siia kätkitud video näitab, kuidas tekib maagiline ring: kõigepealt joonistatakse välja "alfa", siis joonistatakse sellele "kuubik".Maagiline ring kaitseb väljastpoolt tulijate eest ja ahvatleb minema. Laiemalt võttes võib kogu elu kujutleda üheainsa maagilise ringina, sest teatavatest reeglitest üle astujaid ootab nuhtlus. See "vehklemistund" kuulsas filmis "1612", mida ma 2007. aasta detsembris ühes usuteadlase Tauno Tederiga vaatasin, toimub maailmaüleses ruumis, sest üks osapooltest, caballero Alvaro Borja on juba surnud. Öö on ta näol, kuid ta pole ori. Kullid ja kuud kisendavad tema surmaunes! Teda on veel Andreile appi oodata, sest ta oskab: Círculos y ángulos - ringid ja nurgad; Arrebatar - äkiline rünnak; Medio tajo - "tera keskelt", blokeeriv löök; Mandoble - löök rusikasse. Filmis korduvalt näidatud "surma suudlus" pärineb hoopis Itaalia vehklemistraktaatidest (Giacomo di Grassi manuaal 1570). Mis aga teeb selle filmi nii intellektuaalselt hurmavaks? Caballero Andreil on oma teejuht, kes saadab teda maalt ja veelt, kus ometi kõik surnud sõuavad. Järelikult pole inimene kunagi üksi, mitte iial. Isegi Dostojevskil, kes kirjeldas oma õudsaimat momenti - üles poomise ootamist - olid sel hetkel oma maailmas ootamatud külalised.
Saarlane: Iidlased vöivad söukse asjaga akkama saada küll. Hiidlane: Äi tea mette! Vast va Ungur tegi seda? Muhulane: Hea, et sõrulase kraesse ei lännu - need on jo kanged piraadid tõised. Lible: Tegivad, kesned tegivad, ega see parve mere põhjast üles ei too. Saarlane: Ot sa viimane vandiraiuja! Egas parv mere pöhjas ei ole! Sa, Lible oo joond seda va kibedat? Muhulane: Egas Arctic Sea ao kubu ole, et võib seda igast kohast tõise tassida. Hiidlane: Läänemerel on needus pääl! Läänemerel on vana Ungru nõidus peal!
"Masters of Teräs Käsi" - eksisteerib selline arvutimäng, milles rahvusvahelisele publikumile on hurmamiseks pandud nimi täiesti tundmatust keelest - Teräs Käsi. Kolmapäeva hilisõhtul sain minagi teada, et mul on Teras Käsi. Selle saab teada siis, kui Lauluväljakult jalgrattaga täiel kiirusel alla sõita ja mingi poldike ratta alla jääb, nii et kogu trajektoor korraga uppi lendab. Käsi kündis umbes 65-kilomeetrise tunnikiirusega asfaldisse. Ometi mu käsi ikkagi kipsis ei ole. Teras Käsi! Õlavarrelihaste põrutus, kätt saab kõige rohkem tõsta silmade kõrgusele. Traumapunktis pold aega olla, sest pidin minema andma intekat filmi "Eesti Üliõpilaste Selts" tarvis. See intervjuu oli 14. augustiks kokku lepitud juba peaaegu aasta tagasi. Pole halba ilma heata: mats oli märkimisväärne, aga nüüd ma vähemalt tean, mis koormusteks parem käsi võimeline on. Tekib juba peaaegu aukartus parema käe vastu, sest kokkupõrke energia võis olla sadu erge! Ilmselt valutab see veel mitmed nädalapäevad. Läksin maale Jana (pildil) vanaisa juure Sepa tallu, sest seal on üks kass, kes magab inimese haige koha peal, tehes selle oma energiaga terveks. Õieti oli seal palju kasse. Kõnealune kiisu nimega Doktor tegi oma tembu teoks, kuid midagi kasu sellest ei olnud. Noor koer jälle tiris mu sõrmest, tehes asja hoopis hullemaks. Aga äkki oli sellest kassist ikka kasu? Käsi on ju täna palju parem. Teadmiseks: erg on energiaühik, millega on võimalik üht grammi tirida ühe sekundi jooksul ühe sentimeetri kaugusele. Tsivilisatsioon, mis on asustanud ja vallutanud oma kodugalaktika, tarbib akadeemik Kardaševi arvates 10 astmel nelikümmend neli ergi sekundis.
Täna kella üheksa ajal hommikul oli Öökulli küla veehoidla hommikuselt vaikne. Ükski kala ei löönud seal sulpsu, sest kohalikud külapoisid olid enamuse neist kinni püüdnud. Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses olid just seal mu lapsepõlvemaad. Võiksin sellest veel palju vesta, aga see ei huvita kedagi peale mõne inimese - minu, minu õe ning mõne ümberkaudse ja lähikondse, kes siis lapsed olid ja on nüüd ammu täiskasvanud. Pole ka huvituseta märkida, et minu noorusajal oli seal loomust küll. Õnneks märkasin, et järv oli säilitanud oma sügavuse ja katkendlik vesirooside võrk kattis endiselt järvepinda nagu kunagi ennevanasti. See järv on ju tehisjärv ja minu kadunud isa süvendatud. Järve kontuuris ei ole muutunud midagi, mis sealseid veeolusid arvestades tähendab, et vesi on haruldaselt puhas. Oli ka ilma nagu kulda täna hommikul! Nüüd olin seal sülearvutiga ja püüdsin kusagilt lähedusest kinni WiFi signaali. Kui laptop sulle teatab, et on sidet saanud WiFi jaamaga, lisab aga "No signal", siis tegelikult Internet juba toimib. Vaat niisugune kena arvuti on mul. Oli looduse, mälestuste ja kaasaegse tehnika sümbioos, mis võttis tõesti silma märjaks. Nüüd, mil mu juustes on juba kaunikesti hõbehalli, pole huvituseta märkida, et kadunud aastad saavad otsekui unenäoks, nagu rõhutas ka Ristikivi: "Kõik, mis kunagi oli". Millised laulud mulle nüüd meeldivad? "Ei tee mind kurvaks see, mis läind ja milleks, / mul on üks päev, mis meelest eal ei kao, / kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli, / ei teadnud vaid, et mälestuste jaoks... / Valgeid roose, valgeid roose, / neid, mis ääristasid aiateid..." Tjah, paljud minu vanused on juba kõndinud igaviku teid. Üks mu klassivend on isegi märjas hauas "Estonia" lähistel.
An incantation or incantations are the words spoken during a ritual, either a hymn or prayer invoking or praising a deity, or in magic, occultism, witchcraft with the intention of casting a spell on an object or a person. An incantation differs from the simple magic words, which are pronounced only one single time and for influencing of the object of the magic. For instance, old Finnish incantations for the ancestor´s spectres or for the bugaboo´s sake: Kalman ukko, kalman akka, kalman entinen eläjä! Kalman valtikka väkevä, kalman herra voimallinen! (Krohn, Kaarle. Suomalaisten runojen uskonto. Werner Söderström Osakeyhtiön kirjapaino Porvoossa 1914.) (Transl. Oldie from grave, soul from grave, former being from grave! Ruler of the grave, lord of the grave!) Estonian incantations toward wolves are related with the term of sin. This example has taken from A. Kitzberg´s drama "Werewolf": "Metsakutsa tuleb! Pelga pattu, latsõkõnõ!" (A forest mongrel comes! Fear sin, my child!) Estonian wolf incantations are similar to the text above, despite all their differences, have a factor in common, namely the meaning, the thought itself: Metsa hulli, metsa halli, metsa ilusada isanda, metsa karvane kasuka! (Forest soul, gray creature, beautiful master of forest, hairy fur of forest!) Or: Metsa uku, metsa aku, metsa kuldane kuningas, kulda trooni neitsikene! Ära otsi minu hobest, ära vahi minu varssa... (Oldie from forest, soul of forest, a virgin on the golden throne! Do not seek my horse, do not look my foal...) Louis Hjelmslev can explain the vast similarities between Finnish grave- and Estonian wolf incantations: "Just as the same sand can be put into different molds, and the same cloud take on ever new shapes, so also the same meaning is formed or structured differently in different languages." (Hjelmslev, Prolegomena to a Theory of Language, Baltimore Waverley Press 1953 pp 31-32.)
Peaminister ja Reformierakonna juht Andrus Ansip on Eesti üks vihatumaid poliitikuid.
