No signal

Täna kella üheksa ajal hommikul oli Öökulli küla veehoidla hommikuselt vaikne. Ükski kala ei löönud seal sulpsu, sest kohalikud külapoisid olid enamuse neist kinni püüdnud. Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses olid just seal mu lapsepõlvemaad. Võiksin sellest veel palju vesta, aga see ei huvita kedagi peale mõne inimese - minu, minu õe ning mõne ümberkaudse ja lähikondse, kes siis lapsed olid ja on nüüd ammu täiskasvanud. Pole ka huvituseta märkida, et minu noorusajal oli seal loomust küll.
Õnneks märkasin, et järv oli säilitanud oma sügavuse ja katkendlik vesirooside võrk kattis endiselt järvepinda nagu kunagi ennevanasti. See järv on ju tehisjärv ja minu kadunud isa süvendatud. Järve kontuuris ei ole muutunud midagi, mis sealseid veeolusid arvestades tähendab, et vesi on haruldaselt puhas. Oli ka ilma nagu kulda täna hommikul!
Nüüd olin seal sülearvutiga ja püüdsin kusagilt lähedusest kinni WiFi signaali. Kui laptop sulle teatab, et on sidet saanud WiFi jaamaga, lisab aga "No signal", siis tegelikult Internet juba toimib. Vaat niisugune kena arvuti on mul. Oli looduse, mälestuste ja kaasaegse tehnika sümbioos, mis võttis tõesti silma märjaks.
Nüüd, mil mu juustes on juba kaunikesti hõbehalli, pole huvituseta märkida, et kadunud aastad saavad otsekui unenäoks, nagu rõhutas ka Ristikivi: "Kõik, mis kunagi oli". Millised laulud mulle nüüd meeldivad? "Ei tee mind kurvaks see, mis läind ja milleks, / mul on üks päev, mis meelest eal ei kao, / kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli, / ei teadnud vaid, et mälestuste jaoks... / Valgeid roose, valgeid roose, / neid, mis ääristasid aiateid..."
Tjah, paljud minu vanused on juba kõndinud igaviku teid. Üks mu klassivend on isegi märjas hauas "Estonia" lähistel.