Nugis nõuab jälle tuumarelva

PILT: TARMO MIKUSAAR, EESTIKEELNE VIKIPEEDIA.
Tänases meedias on taas uudis, et isane nugis nõuab enesekaitseks tuumarelva.
Vanameister Kustas Põldma kirjutas minu lapsepõlve ühes lemmikraamatus "Kodumets" (Tallinn, Valgus 1975, lk 133) järgmist:
"Metsnugist ei saa petta ega läheneda talle kavalusega. Ei koer ega mõni teine loom ole võimeline talle lähenema. See on ilmaaegne vaev. Ainult osav ja kogenud kütt pääseb metsnugisele laskekaugusele."
Kui nugis nüüd nõuab jälle tuuma relva, omandavad need sõnad uue tähenduse. Tuumad on ju oravate sees, pähklituumad nimelt. Avaldame lüheldases vormis vanameister Kustas Põldma seisukohad nugise ja orava duelli kohta:
"Oravatele on metsnugis suurim vaenlane. Neid ajab ta armutult taga, kihutab puult puule seni, kuni orav väsib ja tagaajajale saagiks langeb. /---/ Hopp! Viimane oks.
All on maapind, ülal aga metsnugis. Ei ole muud valikut, kui laskuda maapinnale ja kiirustada lähima puu otsa. Ruttu! Ruttu!
Kuid maapinnal ei suuda orav nugisega jooksus võistelda." ("Kodumets", Tallinn, Valgus 1975, lk 133). Niisugusest arutlusest võibki jääda mulje, et nugisel on ju relvi küll, mispärast ta neid veel juurde tahab.
Sellel pildil näib metsnugis õige armsake. Võib-olla on ta just välja kihutamas oma angaarist, kuna on märganud kusagil punakat välejalga-sabatutti?
Selle jutuga korrespondeerub hästi Jüri Eintalu paar aastat tagasi nähtud unenägu, milles hiiglaslik orav ruudulistes pükstes ja trakstes tuli tema akna taha, vaatas aknast sisse, nii et pükstest välja pistetud saba liikus ja ütles Jürile, nii et klaas uduseks tõmbus:
"Sa hoia rohkem sinna Tartu poole."