Pilaatus vastas: "Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud"

Täna viis mind mõte tagasi lapsepõlve, mil vanaema ja vanaisa laua taga näärisalme õppisin. Ja harjutasin seal kirjatehnikat. Aga kõik on koondunud ühteainsasse väikeseillimarlikku mälestusse, mil seisin vanama valges köögis ja läbi masinheegeldatud kardinate paistis sisse talviselt unine päike. Aias valgus otsekui loojus lumme. Ei teadnud ma siis veel, et tuleb palju raskeid aastaid.
Südatalvine kärbes aknal kakerdas ringi ja pures kedagi.
Vanavanemate juures Kure tänaval oli kapp, kus hoiti 1898. aastast pärinevaid roostevabu söögiriistu. Kapis oli imeliku näoga vaas, mida hüüti Pungsilmaks. Veel praegugi jõuab minuni selle maja vaikus, pommidega kella otsekui hoiatavad löögid.
Siis tuli isa. Ta tuli kaugelt, Sauelt ja kotis oli tal minu jaoks porgandimahla. See oli karastav ja punane mahl, mis tegi mu haiged palged roosaks. Oli algamas 1. klassi esimese veerandi esimene tund. Mina pidin täitma õpilaspäeviku - tuli algavad tunnid ette kirjutada. Veerand algas kehalise kasvatuse tunniga. Selle pidin mina päevikusse kirjutama. Tunni taha kirjutati see, mis õppida jäi. Ma olin ikka veel 0-klassi suurte konarlike tähtedega harjunud ja kirjutasin päeviku esimesse lahtrisse paksu sinise vildikaga: KELA. See oli sealsamas vanaisa vaikse maja köögilaua taga. Siis tuli isa ja ütles: "Sa oled pidanud vajalikuks siia kirjutada KELA." Isa hakkas seda žiletiteraga maha nühkima ja kirjutas ülejäänud tunnid ise.
Järgmine kord nägin ma sarnast valgust 1990. aasta detsembris. Olin siis esimese kursuse üliõpilane, ikkagi suur inimene juba, oli mul tudengi särk ja kepp ja mis veel selle rahvusvahelise studioosuste kultuuri juurde käivad. Siis nägin seda valgust Merivälja lumetul tänaval, kus paistis kurb kuu ja mööda asfalti kihutasid valgete teradega vihurid. Aga mul olid soojad saapad ja ma ei kartnud. Olin väga armunud ja nägin SEDA valgust. 1991. aasta detsembris kordus see tunne taas.
Ma sain rõõmsaks, et võin olla studioosuste akadeemilises peres, et kateedri, kartseri, pedellide, duellide ja skriptooriumi hõng puutub nüüd ka minu ninasõõrmetesse. Võisin lõpuks heal meelel laulda:
"Tudeng, puutu nüüd rapiiri,
õlut joo, ent tunne piiri.
Olen pisut burschikos,
loodan, see Teil famos."