Minu huvi maagiliste ringide vastu on jõudnud filmini "1612 - hronika smutnovo vremeni", parima vene filmini, mida ma eales näinud olen. Siia kätkitud video näitab, kuidas tekib maagiline ring: kõigepealt joonistatakse välja "alfa", siis joonistatakse sellele "kuubik".Maagiline ring kaitseb väljastpoolt tulijate eest ja ahvatleb minema.
Laiemalt võttes võib kogu elu kujutleda üheainsa maagilise ringina, sest teatavatest reeglitest üle astujaid ootab nuhtlus.
See "vehklemistund" kuulsas filmis "1612", mida ma 2007. aasta detsembris ühes usuteadlase Tauno Tederiga vaatasin, toimub maailmaüleses ruumis, sest üks osapooltest, caballero Alvaro Borja on juba surnud. Öö on ta näol, kuid ta pole ori. Kullid ja kuud kisendavad tema surmaunes! Teda on veel Andreile appi oodata, sest ta oskab:
Círculos y ángulos - ringid ja nurgad;
Arrebatar - äkiline rünnak;
Medio tajo - "tera keskelt", blokeeriv löök;
Mandoble - löök rusikasse.
Filmis korduvalt näidatud "surma suudlus" pärineb hoopis Itaalia vehklemistraktaatidest (Giacomo di Grassi manuaal 1570).
Mis aga teeb selle filmi nii intellektuaalselt hurmavaks? Caballero Andreil on oma teejuht, kes saadab teda maalt ja veelt, kus ometi kõik surnud sõuavad. Järelikult pole inimene kunagi üksi, mitte iial. Isegi Dostojevskil, kes kirjeldas oma õudsaimat momenti - üles poomise ootamist - olid sel hetkel oma maailmas ootamatud külalised.
No comments:
Post a Comment