Kohalikud valimised pealinnas

Mis toimub pildil?
Need on kohalikud valimised Tallinnas.
Väiksem vend tähtsa partei juhile (paremal): "Mida sa sööd, et nii tark oled?"
Tähtsa partei juht: "Liha ja rasva! Liha ja rasva!"
Väiksem veider vend (WWW): "Nii palju süüa ehk ei maksaks, teed liiga oma maksale!"
Parteijuht: "Linna ja rahva! Linna ja rahva! Andke ainult kätte, küll ma ise vaatan, mis sellega teha!!"
WWW (kähiseb nagu kass). (Sisestage Google Image´isse "cat in prison". Vaadake ise, mis välja tuleb).

Vaimudega olen juba ammu kimbus

Seegi kord paistsid Peeter I aegsest kaitsetornist kellegi õnnetukese hõõgvel silmad. Ehk nuttis Paljassaare vaim oma elamata aastaid? Samas minu juuste värv annab tunnistust elatud aastaist. Kaido Einama foto.

Jossif Brodski

Aed

On hämarik, on aed, on tühi
aed nagu läbipaistev sünge peegel.
Ja lehed langevad, tuul rühib
ja lükkab lehesadu aia teedel.

Me saatused on seotud kellakaigus,
sa oled aed, mis täis on sügistukset
Su viljad lahkusid ja selles käigus
mu saatus kuulis sinu oma kutset.

Suur aed! Su paindes oksad
jah, andvad minu sõnadele lae.
Kas lehesaju keerlemisest oskad
sa üles leida sügishämaruse tõe?

Küll elada ma tahaks kevadeni,
kui vahepeal su vilju taband surm,
neid ära viidud, raputatud seni,
kui ahtraks jäänud aia nukker nurm.

Ei, ära sõita! Teed on pikad,
nii nagu sindki, kutsub teede kära.
Jääb maha aed, ta puudki viljarikkad,
kui hiigelvagun viib mind kaugel´ ära.

Aed, hüvasti! Ja jääge jumalaga,
kõik sinu koidud vaikivad. Kui kauaks?
Idüll – kuid karm ses aias oli, aga
siin sügis muutus lehtedele hauaks.

1960

Kirjandus

Mind ümbritsevad vaikivad häälikud,
võõraste peade moodi
häälikud,
nälgas häälikud, paljad häälikud,
peahäälikud, kurdid häälikud.

Häälikud nimisõnadeta, lihtsalt – häälikud.
Häälikud,
kes elavad keldrites,
räägivad – keldrites, sünnivad – keldrites,
üleüldise optimismi
mitmetel korrustel.

Igal hommikul
lähevad nad tööle,
segu segavad, kive laovad,
aga, rajades linna,
ei raja nad linna,
pigem omaenda üksindusele
mälestusmärki püstitavad.

Ära minnes,
nagu minnakse ära võõra mälust,
mõõdukalt astudes
sõnast sõnasse,
kõigi oma
kolme ajaga
tõusevad häälikud
ükskord
Kolgatale.

Ja taevas nende üle
on nagu lind külakalmistu kohal
Nad nagu seisaksid
lukus uste taga,
keegi koputab
naela lüües
eile,
täna,
homme.

Keegi ei tule
ja keegi ei ava.
Haamri koputus
saab igaveseks rütmiks.
All lebab
maa hüperbool.
Ülal liigub
taeva metafoor!

1960

Lauluke

Ta tuleb Itaaliast,
sealt aedade maalt,
ta tuleb ja lendab
sealt taevaselt raalt.
On koduta jäälind,
ta lauluks vaid vihin,
üle taeva ja põldude
me poole sihib.
Ta silm näeb nii kõrgelt
ja lennus on sakid.
Kus on tema Olümpos,
ei lenda seal hakid.
Näeb lillesid aasal
ja Alpide rünka
näeb riike ja mägesid
ja avastab künka.

Leiab järsakus männid
ja keerutab, kisab,
siis lennule jälle ta
tempot nüüd lisab.
Ta hajutab pilvede
hullunud tiira,
teab poolakaid, sedagi,
kus on Monte-Cassino.

1960(?)



Instruktsioon kurbadele

Ei peaks olema väga õnnetu, ja mis põhiline, kinnine.
Anna Ahmatova

Ootasin autobussi Irkutskis.
Jõin pruuni vett, otse kraanist.
Leidsin sibulat, tilli – vaat siis
ühest lennujaama restoraanist.
Ärkasin lennukimürast,
ärkasin lahti rebima.
Valsi järgi, mis tuli külast
pidin sahinal tantsima.
Mööda sinakat atlass-linti
valss viis mu taeva,
kus olla said veelgi kurvem
kesk veel rohkemat vaeva.

Kibedust, mitte suhkrut?
Siis vaata ennast!
Me isamaa ja nukrus
on nagu kaksikvennad.

6. juunil 1962



L.M-ile

Aeg kahetsusteks üsna käes
ning väljas lampidele sajab lund ja
me muud ei tahagi, kui täies väes
ses öös me õpetajaid ära tunda.

Kõik see, mis oli kord meil kahel,
see elab, hingab ikka veel,
mis oleks jäänudki kord meie vahel´
on leidnud sõpru oma teel.

On elu vaikne jõgi, jutu sära
ja armastuse paadi hulp
kui süda lööb – see väike kära
ja vürtsilt maitsev veinikulp.

On anne väga andeksantav
ja rikkus väga seotud tõug
Et üldse andeks anda, meil on
kurb-vilets vabadusse liug.

Et vaikselt räägime, on maailm viidud
nii surmale kui hurmale.
Ta nukker kuju nüüdsest ilmub
mu lähedale, kõrvale.

Kus seemet külvata ei tohi,
ja on üks võidukas asfalt,
seal kasvab kibeduse rohi
ja unustuse-, must ja kalk.

Kõik kulgeb veidi, kiirustades,
kõik räägivad: on elumöll.
On eluoskus see, mis laseb
veel tunda veidi armastust.

Oh süüta oma murekülvid
ja ahastuse laternad.
Löö õlaga sa katki hämar,
see pimeduse kavalkaad.

Veebruar – märts 1961


Sonett

G.P.-le


Taas lahe ääres elame, kui oleks meil nüüd pilvedega ajasõit, meid ähvardamas kraater eilane, ta külvab hävitust ja matab kõike,

taas valdab tuhk meil tänavatepõike ja klaasid lendavad, kui lööb Vesuuvi-kuru, tuhk uinutab meid ilmast siis, kui kõik on… kõik on puru,

nii tahaksin sel hirmsal tunnil sõita äärelinna tasa vana trammiga, su majja siseneda püstipäi, las möödub aastat sada – salku tuleb, et kaevata meid vaesekesi siit, ma tahaksin, mind nõnda leidkugi: su süleluses igavikku hüüdmas hüvasti.

November, 1961.


Jõuluromanss
Jevgenia Reinule, armastusega

Ujub vaikses tusalaevas,
öiste kannatuste seas,
oma liikumise vaevas,
Aleksandrovski suur-aias
tühjal hämaruseraal
roosi moodi vetesõiduk,
kaasas möödaminejad,
kõrval armastatud.

Udu pimedusse lotot
paneb joodikutega.
Välismaalane teeb fotot
linnavaadetega
objektiivirõngasse.
Ning siis tahab katsuda
sõita ta Ordõnkasse,
takso – haige ratsuga.

Ujub suure tusa sees
laulja, laulnud äsja laulu.
Samas seisab kojamees,
kus on vana müügiauto.
Vana armastaja läheb
tänavate rägas.
Öise rongi kohal tähed
samuti on tusas.

Kaunitaril kirglikul
kah ei ole tuju.
Keegi trepil veel ei maga,
juudi mõtet kujub.
Üle linna väriseb
udu, hämarik ja võpp.
Aga meil on juba jõulud
ja on nädalalõpp.

Õhtu külm kui uisuraud.
Kihutavast vagunist saab
jahe tuisuhaud.
Õhus lõhnab vist halvaad.
Pihud meil on külmad,
tuled aga kollased.
Jõuluõhtu süütab kiired,
nüüdsed, tollased.

Suur on tusk, et elu jälle
otsast siin võiks alata.
Linn koob pimedusesalle,
hiigellinn kui müriaad.
Leivapalukest kes sai...
kellel päev läks hästi...
elu kaldus siin ja seal
karmilt risti-rästi.

28. detsember 1961.

Müü ennast ja sa oled idikas

Tahtsin Twitteris järgmisel kombel säutsuda:

Twitteris durustamine on väga tähtis, suuremad sellealased meistrid oskavad oma kaupa ideaalselt müüa.Müü ennast ja sa oled edukas!

Kahjuks ei võtnud Twitter seesugust lauset vastu - nupp "Update" jäigi ennast ketrama.
Järelikult ei võta Twitter nii lolli juttu põhimõtteliselt vastu.

Valged jõud kõik fašistid, Savisaar rahva poolel

Lugesin Päevalehest Heiki Suurkase kirjutist Sudeedivenelased ja kohalik gauleiter.
Siin on küll midagi nihusti.
Üheksakümnendate aastate alguses mängisime koos Suurkasega mälumänge. Tema mälu oli küll triljoneid gigabaite pikk ja lai. Hiljem ei ole ma teda aga kohanud.
Tsiteerime Heikit: "Neid, kes nõustuksid „sudeedivenelaste” gauleiter’i rolli täitma, ei olegi raske leida. Klenskist, Ušakovsist ja Uspaskihhist iseseisvatele riikidele väljakutse esitamiseks paraku ei piisa ja nii tulebki mängida Savisaare, Rubiksi ja Paksase kaardiga."
Gauleiterid on just need valged jõud! Meie peaminister ja terve hulk tema asetäitjaid on fašistid, arvestades seda pronkssõduri juhtumit, ka Laari ajalookäsitlus on fašistlik. Ta ju võeti isegi Saksamaal kontrollimisele väidetavate natslike ideede pärast.
Aga Savisaar on lihtsa rahva poolel, jagab suppi ja on nagu päris oma jope kunagi.
Juba siis, kui ma keskkoolis õppisin ja maailma poliitilise filosoofia klassikaga tutvusin, tekitas mu jaoks äärmist tülgastust termin "valged jõud". Need pole ju muud, kui teraskiivri ja haakristi jõud! Õudusega meenutan, et mustad mundrid on hoogsa käeviibutuse saatel marssinud minugi unenägudes.
Valge jõud - must munder.
Välgunooled krael - seda ma ei kannata. Ükskõik kui õilsatel eesmärkidel nad seda sümbolit ka kandsid - kõik on vaenlased ja asi voossemm.

Luukas Kristjan andis vande!

Tõepoolest, täna on kõik lehed täis fakti, et presidendi poeg on tublilt lõpetanud ülikooli ja pärast seda astunud, nagu kord ja kohus seda nõuab, Eesti kaitseväkke.
Nagu öeldakse, "meie pere hääled on nüid talle karanteeritud".
Samas toob press ära terve rea noorpoliitikute eneseõigustusi, miks nad ei ole vajalikuks pidanud täita oma kohust meie armsa isamaa ees ja jäänud süldiks kusagile tugitooli teleka ette, selle asemel, et ühes presidendi pojaga relv kätte võtta ja teha kaitsekraavides laskeharjutusi ning jõunumbreid.
Õige mees jõuab kõike teha, nii ülikooli lõpetada, doktorantuuri astuda kui ka sõjaväes käia. Ja õige mees ei lähe kunagi teenima meid okupeeriva riigi armeesse. Mul oli see võimalus, kuid ma ei kasutanud seda!
Selle asemel andsin ka mina sõdurivande sealsamas Tapal, midagi 1994. aasta novembri paiku. Sellepärast oli mul nüüd ka sümpaatne lugeda Luukas Kristjani heietusi teenimisest Tapa vanas armsas sõjaväelinnakus. Tekkis nii nostalgiline tunne, et oleksin taas tahnud kuulata neid lugusid, mida toona meil õppeklassis mängis Saksa satelliitjaam "Viva". Need olid Sparksi When Do I Get To Sing My Way, Whigfieldi Saturday Night ja Bonnie Tyleri Total Eclipse of My Heart. Saksa muusikajaama "Vivat" suleti Üksik-Raadiotehnilise Õhukaitsepataljoni õppeklassis Tapal suhteliselt harva ja ise võite arvata, kuidas see mõjus meie õppeedukusele armee "sisemise sideme" omandamisel. Mina lahingukooli kah ei pääsenud, mul oli siis suhteliselt kõva pea, aga paljud pääsesid.
Tahaksin uuesti tagasi noorusradadele Tapale, sealse raamatukogu ümbruse unenäolisesse atmosfääri! Seal lehvis unistuste udu. Kummaline, ma pole pärast seda seal käinudki.
Aga mitte seepärast, et mul oleks olnud sellega seoses mingeid valusaid mälestusi, oh ei. Kätekõverduste seeriad ja takistusriba olid ikka väga mõnusad. Ka nüüd seletab noorhärra Ilves ajakirjandusele, et mõne raskema kätekõverduste seeria või voodiralli ajal oleks ta tahtnud kergemalt pääseda. Miks mitte, Jumal hoidku (muide, olen jõudnud vahepeal arusaamisele, et Jumal on ikka olemas!)
Minule kätekõverduste seeriad mingeid raskusi ei valmistanud. Nagu vist juba kusagil eespool mägitud, oli mul hästi kõva pea, kõik jäi raskesti meelde, kuid kätes see-eest jõudu küll. Loodus annab kõike jaopärast, targad teeb ta nõrkadeks, lollid aga tugevateks.
Jooksime Tapa lähedastes metsades rivilaulu saatel, mille olin kirjutanud mina. Jalas olid meil "kiievlased", eriti rasked saapad. Veel täisvarustus ja täisvarustuse hulgas seljakotis ka kaks tankimiini. Ükskord oli mul veel piparmündi likööri pudel kaasas. Mäletan, et tuli ette juhus, kui reamees Rebane (nimi muutmata) kauples minult ühte miini endale, nii et minule oleks siis jäänud üks, reamees Rebasele aga kolm tankimiini. Teadagi, sõjavägi teeb ju meheks.
Takistusribal tekkis väike hirm, et see koht seal, teate küll, kus lauaotsalt lauaotsale tuleb hüpata, lööb mulle põlvedesse, aga ei, ei löönud mitte. Või see kätekõverduste seeria, millest reamees Ilves räägib. Sa oled kell kolm öösel häire korras üles tõstetud, aga mitte enam unine, sest pooleteise (hmm, pigem ikka kahe) minutiga on treppidest suure müdinaga alla joostud. Ja palju siis jaoülem neid kätekõverdusi teha ikka annab, nelikümmend, viiskümmend... pärast seda läheb juba põnevaks. Siis tahad juba kergemalt pääseda, sest seljakott on sul seljas. Ja kui oled veel "noor", siis jaoülem togib sulle saapa otsaga õrnalt kuhugi diafragma piirkonda ja parastab: "Kõht ülespoole! Ega sa naise seljas ei ole!"
Nende aastate võlust võib veel palju rääkida, aga kuna te IP-aadressi järgi näete, paiknen praegu hoopistükkis Raplas, nii et jäägu see parem teiseks korraks. Igatahes tekkis mul pesident Ilvese suhtes hoopis suurem austus, et ta julgustas oma niigi oma peaga mõtlevat poega armeesse minema ja käis teda ka regulaarselt külastusaegadel vaatamas. Tubli Eesti mees. Mitte see pask, kes meil igal pool loksub ja nii armeest kui ka ülikooli lõpetamisest kõvale hiilib.
Sa seisad kasarmu ees tänaval ja vaatad tunnimeeste liikumist. Latern aga särab ja valgustab nüüdki veel. Noorusradu, kus me käisime. Armastust, mida me läbi elasime. Ja otsekui vahuse jõe mürisevad lained jõuab sinuni teadmine: see kõik ei tule ju kunagi tagasi. See jääb sinna, kus ta alati on olnud.

For all my translators

"Ärid kuuliaukudega majades" is finally published!
This is the picture of my book.
And ISBN is 9789985657317.
Te võite seda näha igal rahvusvahelisel messil, kus on ka eesti kirjanduse lett!

Koer näksip

Pilt pihta pandud Inno ja Irja blogist.
On 1988. aasta 2. veebruar, külm päev. Hakkab hämarduma. Andrus Ansip ja Robert Närska seisavad parteikomitee aknal ja vaatavad Vanemuise tänavale, kus miilits koertega meeleavaldust laiali ajab.
"Vaata," ütleb Andrus Ansip. "Koer näksip."
"Ma olen Närska, mitte Näksip," vastab Närska.
"Keda koer näksinud on, ei see enam tänavale tule," resümeerib Ansip stoiliselt. Poole tunni jooksul ei pilgu Ansipi silmad korduvalt, mistõttu Närska hakkab teda pidama tulnukaks.
"Kuhu sa laeva jätsid?" tahab Närska teada.
"Mis laeva? Ah jaa, tähelaeva! Aga ei - vaata, üks koer näksip seda praegu!"
Andrus Ansip tormab veebruariõhtusse ja jõuab parasjagu just seks ajaks, mil koer laseb tähelaevale kollase soru.
Või joru?

Nägime tanklat, kus Vändra Aveli jalaga näkku sai

Foto: Kaido Einama, 4. september 2009. Foto pealkiri: "Star Wars. Lõhavere".
4. septembri hommikul asutasid neli meest Sakalamaale 800 aasta vanustele võitlustandritele minema.
Kõigepealt sõitsime läbi Vändrast, kus mulle näidati tanklat, mille ees Vändra Aveli jalaga näkku sai. Avaldasin tunnustust Vändra Avelile, kes tegelikult on väga maitseka stiiliga daam ja oskab vaoshoituks jääda ka kollase meedia krae vahele tükkivate rünnakute eest. Et sai jalaga näkku - mis teha, ju siis ei olnud tal õigel hetkel kaitsjat.
Edasi viis meie tee Madisepäeva lahingupaikadele. Püha Matteuse päeval, 21. septembril 1217 toimus siin gigantne heitlus Eesti ühendmaleva ja Kristuse Sõjateenistuse vendade (tuntud ka kui Mõõgavendade ordu) vahel. Mõõgavendade liitlasteks olid Saksamaa ristisõitjad ja nende väge juhtis krahv Albert Lauenburgist. Eestlaste ühendmalevasse kuulusid sõjamehed kõigist suurematest maakondadest v.a Ugandimaa ja Saaremaa - neid juhtis Lembitu. Ristirüütlid murdsid Eesti maleva keskkoha läbi ja takistasid vastasväe tiibu endale kaela langevat, nii painutati meie suguvendade vastupanu Cannae taktikaga. Lembitu tapeti selja tagant, ta pea viidi võidumärgina Riiga, Sakalamaa külad rüüstati ja linnustesse seati sisse võõras võim, mis kehtis siin 1223. aastani.
Mis värvi oli Mõõgavendade ordu meeste mantel? Valge. Aga Templiordul, küsite nüüd kohe. Punane ja valge. Aga Püha Laatsaruse ordul, mis värvid neil olid, küsite nüüd otsekohe. Roheline. Aga kuidas on Hospitaliordu ehk Püha Ristija Johannese orduga, tahate nüüd kindlasti teada. Must.
Kui tulla nüüd tagasi esialgse teema juurde - värvid ajaloos, siis selle kohta võin nii mõndagi jutustada. Kui eelpool mainitud Vändra Aveli kannab tihti valget kleiti, siis ei ole see niisama. Naiste valikul ka sügavad ajaloolised traditsioonid, millest võin ma siin leelõuka ees pikemalt pajatada.
Värvid olid tähtsaks asjaks inimkonna koidikul. Keskajal värv õpetas ja haris, andis hoiatuse ja karistas. Punane Rüütel soovis rõhutada kas oma halastamatust turniiril / lahingus või oma seost Õnnistegijaga, kes ju ka oma verd valas. Valge tähendas pattudeta vagadust, koidikut (trubaduuridel oli ka selline lauluvorm - "Koidik") või süütust. Seevastu roheline rüütel vihjas kõigi rüütlite vaimse isa – kuningas Arthuri lipule, kuldne või kollane võidi värviks valida korrespondeerumisest kauge daami kleidiga ja palju muud.
Daamid seisid samuti dilemma ees - mis värvi siduda oma rüütli kiivritutile? Või visiirile? Ei parem siiski kiivritutile, sest kuninganna Guinevere sidus selle ikkagi sir Lanceloti, oma rüütli kiivritutile. (P.S. Sir Lancelot ei olnud siiski tema mees.) Kui valida selline värv, mida rüütel juba kandis, siis oli see igav jne.
Aga et naisele jalaga näkku - seda ei tehtud.

Aleksandr Blok, "Sügisearmastus", 1907

Kui Neeval kord süttivad tuled
ja helendab taeva hall tina,
siis sina sealt võõrana tuled,
ning sulle võiks ütelda "sina".

Su metsik ilu kord mängis
ja vahedus tekitas värinat,
su hõbelusikat titesängist
sa nüüdki veel tundusid pärivat.

Tema oli ka armus arukas,
tunde kange kilbiga liipas.
Aga Temake metsikult armastas,
lembis Temake südame pilpaks.

Nii jäigi vaid käsi murda,
teades: põhjatu põhjamaa öö,
teades: ilu juurest ei tulda,
kena õrnus sind ju ei löö.

Ainult tühermaad särasid aga
ööde embustel uutel.
Seal, Neeva sildade taga
paistis helesinine kuppel.

Sankt Peterburg, 10. oktoober 1907.
Vt ka minu tõlget ühest osast Bloki Värssidest kaunile daamile.

Reform jättis Tartu allakäiguspiraalile

Viibin praegu Tartus ja märkasin, et tuvid on Barclay platsi täis sittunud. (Vaimusilmas kuulen nüüd Keit Pentust naiselikult ütlevat: "Kuidas sa räägid?") Küüni tänav on üldse üles kaevatud kuni Raekoja platsini, ilmselt saab õigesti ajastatult valmis valimiseelsel ajal, et reformierakondlik linnapea saaks lindi läbilõikamisega plusspunkte koguda.
Ülikooli ajalooteaduskonna ees on sitt.
Ja mis maja on Juhan Liivi tn 3? Vaba maja, elab kes tahab? Klaasid puruks pekstud, seina peale kirjutatud roppused, sees on uriiniloigud ja kusekristallid (Jälle: "Kuidas sa räägid?!") Ja seda vaevalt 25 meetri kaugusel meie Ajalooarhiivist, kus neid ridu kirjutan.
Tallinnas on võimul Keskerakond ja kohe näha, kuidas peab linna majandama tõeline peremees.
Emajõgi on nagu "Toomas Nipernaadis": jõgi kannab kuldseid lehti.