Küsimused seoses Savisaarega

& Kas FSB-likud rahastajad kasutaksid väljendit nagu "Sellest mitte kusagil rääkida ei tohi"? Kas see ei ole elementaarne, et kui Tallinna mehed juba välja tulevad rahasooviga, siis on nad juba ise informeeritud konspiratsiooninõuetest? Kas pole see mitte lasteaia stiil: "Ärge nüüd siis kohe kituma jookske?"
& Kapo raportis ei ole mitte kusagil öeldud, et Savisaar oleks otsesõnu küsinud raha oma erakonna rahastamiseks. On toodud ära Jakunini justkui-öeldud sõnad Boroditšile, et "küsitud kolme ei saa, saab poolteist".
& Kuidas lindistati kaatril Tallinna lahel? Tehniliselt on väga raske mere müha saatel lindistada?
& Raporti üks alalõik on lausa pealkirjastatud nii: Savisaare rahaküsimine. Vestlustes on ju selgelt ära toodud faktid, et juttu on olnud muudest asjadest: "E. Savisaare ja V. Jakunini vahel, kus räägiti vajadusest allkirjastada kolmepoolne leping Lasnamäe kiriku toetuseks eraldatud raha legaliseerimiseks ja puhkeda võiva skandaali vältimiseks... Rhodose teaduskonverentsi „Tsivilisatsioonide dialoog" tähtsust ja olulisust; kuidas Venemaa saaks ametlikul tasandil, oma esindajate saatmisega, toetada Eestis Keskerakonna korraldatava Maarahva Kongressi läbiviimist..." On muidugi ka märgitud, et "lisaks arutati läbi Keskerakonna rahastamisskeem". Aga jälle ei ole ära toodud midagi Savisaare raha küsimise kohta.
& "E. Savisaar kinnitas juunis Kiltsi mõisas kokkulepitut: 1/3 sularahas ja 2/3 ülekandega, mööndes, et ka kogu summa sularahas maksmine oleks lahendatav"... Jälle ei ole millegagi tõestatud see, et kogu raha ei läinud kiriku rahastamiseks.
Ajaloolased teavad, et Venemaa välisluurega seotud isikud ei väljendu kunagi nii: "Jakunin kinnitas vajadust hoida asja ümber täielikku konspiratiivsust..." Konspiratiivsus on luuretöös täiesti enesestmõistetav, see pole lasteaed, mängus on suured rahad.
& Jakuninil on mitu korda kasulikum Eestisse investeerida, kui parteisid toetada;
& kui Jakunin on tõesti endine operatiivtöötaja, siis ta ei hakka eales kasutama Eesti sidekanaleid omale kasulike inimestega kontakti võtmiseks;
& poolteist miljonit eurot oleks Eesti poliitikas väga raske puhtaks pesta.

Naisukesed Tallinna ülikoolist

Nataša peab ära sõitma

"Ma pean ära sõitma kell seitseteist null-null väljuva elektrirongiga!" ütles Nataša.
""Pean ära sõitma..." Ei ütelnud isegi "meie peame". Muretseb oma ema pärast," mõtlesin mina. Kummaline küll, kuid sel hetkel kadestasin tema ema, ehkki tema emal oli süda haige ja minul täiesti terve, ning kui nagu kord ja kohus järele mõelda, siis peaks tema ema mind kadestama! Kuid ma ei allunud enam mõistusele!
"Õepoeg Grigori teeb nalja," rahustasin ma Natašat. "Kas sa siis ei näe, et ta tegi nalja?..."
"Tehku siis uks lahti!" ütles Nataša.
Tema soov oli mulle seaduseks! Kuid õepojale ei olnud see seaduseks.
"Palun avage!" palusin teda.
"See oled sina, puja?" kuuldus ukse tagant.
"Jälle on sulle rohkem vaja kui teistele? Kõik istuvad vait, just nagu poleks ilma sündinudki... Ainult sina üksi tõrgud!"
Ta hakkas vaikselt ja vastikult irvitama.
"Tehke otsekohe lahti!" käskisin mina. Ja vaatasin Natašat. Ta seisis, pea norus. Tema nägu ma ei näinud, sest ähmane lamp, mille Õepoeg oli põlema pannud, rippus kusagil kaugel keldri sügavuses.
"Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus?" küsis Õepoeg. "Nüüd sa saadki teada!"
"Mida ta sellega öelda tahab?" müksasin Glebi õlast.
"Ma ei tea," vastas Gleb.
Siis kuulsime ukse tagant samme. Õepoeg läks trepist üles. Ta läks minema ja jättis meid keldrisse.
Koletu lugu algas!
"Pidage kinni!" hõikas Kadunuke paluvalt.
Vastuseks kostis Õepoja samme.
Haarasin jälle Glebil õlast.
"Too ta tagasi! Pea ta kinni!"
"Teda ei peata miski!"
"Karju!" ütlesin Glebile sosinal, et mitte varjata sisemist erutust. "Karju nii, et terve suvila kajaks!"
"Ta ei kuule! Ta on juba üleval... Seal pole sõnagi... uks on ju rauast... Karju palju tahad..."
"Kas sul siis võtit pole?"
"Kellelgi pole... Kadunud... Snepperlukk - uks langeb kinni ja kõik... Avada saab sealtpoolt... Ta ju lükkas riivi ka ette..."
"Maha maetud?" küsis Kadunuke tasa. "Elusalt?"
Mulle meenusid Aida ja Radames, kes elusalt sisse müüriti. Vaatasin jälle Natašat. Oleksin väga tahtnud, et ka tema võrdleks nende saatust meie omaga! Ta ei jõua oma elektrirongile, see on selge. Ja Aida ja Radames müüriti ju sisse kahekesi, aga meie olime siin kuuekesi!
"Oh ära nukrutse!" ütlesin Natašale. "Ma viin teid siit välja! Peagi näete taas päikest."
Ta vaatas mind kerge hirmuga. Siis ma lisasin:
"Kõik saab korda!"
Tahtsin väga, et hädaoht meid lähendaks.
Kuid Nataša ei lähenenud põrmugi, tema mõtles elektrirongist.
"Ma pean kodus olema hiljemalt kell kuus!"
"Oledki!"
Vaatasin ringi...
Ähmane lambisilm kiskus süngelt pimedusest esile üksikuid esemeid. Ta kiskus esile ümmarguse laua, mis varem, arvatavasti oma nooruspäevil kandis aialaua nime ja seisis mõnes lehtlas. Laual oli kolm jalga ja ta kaldus mornilt sinnapoole, kus kunagi oli seisnud neljas jalg.

Dr Arthur Janoviga Eesti poliitikas

Netis levib video, milles gayde esindaja liigub rahulikult teda mõnitavas massis. Korras närvidega inimene ei saa vägivallast aru.
Haiged inimesed mõtlevad, et Deniss Boroditš oli pealtkuulamisseadmeid täis riputatud, kui ta Savisaare juures käis ja linnavalitsuse esimene asi oli teda ses suhtes kontrollida. Ka järgmisel hommikul liikus ta rahulikult üle Toompea, ehkki oma info poolest oli ta vast Eesti nõutuim mees. Aga mis tal karta?
Terve inimene ei saa vägivallast aru. Terve inimene ei saa vägivallast aru. Terve inimene ei saa vägivallast aru. Mulle meeldib vägagi palju PhD Arthur Janovi teos The Primal Scream, kus see juhtmõte esineb.
Terve inimene on endas kindel ja talle on arusaamatu, kuis keegi suvaline rõll tema ees üritab end kehtestada vägivaldsete pingutustega. Meenub mõne aasta tagune lugu sellest, kuidas keegi riigiametnik tuli restos tüli norima Erki Noolega, kuna tema ülesandeks oli esineda Noole ees, et ta on suuteline pingutama end tavaliste restoranilaudade juurest eliidi istumispaikadesse. Aga lõhestumata isiksusel ei olegi vaja esineda, pole vaja ennast tõestada, et ta on tingimata eliidi hulgas, tema enesekindlus tekib niigi.
"Kunagi ei saa olla piisavalt tähelepanu, alkoholi, narkootikume, riideid või raha, et seda tühimikku täita," vestis dr Janov neuroosi tekitatud rõhuvast tühjusetundest.
Dr Janovi arvates süvendavad lahendamata lapsepõlvetraumad intellektuaalset ja motoorset alaarengut, busy-man-syndrome´i, muudavad inimese hüperaktiivsuse ja vägivalla subjektiks.
Ma ei pea tõestama, et ma olen eliit - ma lihtsalt eksisteerin nii.
Dr Janovi foto: psykoterapi.no

Aleksin

Olin juba ammu märganud, et sellised inimesed, nagu see Õepoegki, valivad tavaliselt välja mõne kindla inimese ja hakkavad tema kallal norima: "Noh, mida sa vahid? Mida sa jõllitad? Mis sa siin seisad? Miks sa siin istud?" Ehkki ka kõik teised vahivad, seisavad, istuvad. Ent Õepoja-sarnased tüübid valivad välja kellegi üheainsa ja enamasti on see kõige intelligentsem, kõige sümpaatsem.
"Kuule, puja, miks sa maha jõllitad? Kas sa ei taha kuulata?"
"Ta jäi vist mõttesse," ütles Kadunuke.
Kõik vaatasid teda tänulikult, sest ta justkui kaitses mind. See oli talumatu!
"Ruttu sinna!" hüüdsin mina. "Keldrisse... Kirjaniku tööpaika!"
"Kui põnnama ei löö, siis läki!" nõustus Õepoeg.
See minu ettepanek teda millegipärast ei vihastanud. Kuid hiljem sain teada, MIKS! Kuid tol hetkel... mul millegipärast isegi ei plahvatanud, ehkki mul üldiselt juhtus seda väga sageli.
Kahvatu Kadunuke tammus paigal.
"Kardad?" küsisin sosinal, kuid nii, et Nataša kuuleks. Ma ju pidin ta silmad avama!
Hakkasime laskuma allapoole mööda astmeid, millel jalg libises. Võib-olla oli see niiskus, aga võimalik, et isegi hallitus... Mind haaras ärevus. Just selliseid astmeid mööda ronisid keldrisse tõelised detektiivid! Nad laskusid sinna teades, et võivad mitte kunagi enam sinna tagasi tulla!...
"Oh, kui meid ootaks seal mõni oht," unistasin ma. "Nataša ei tormaks hirmunult mitte Kadunukese, vaid minu juurde ja mina leiaksin olukorrast väljapääsu. Ma päästaksin ta! Ent, oh häda... Kui Borodajev oli sinna roninud iga päev, siis ei saanud seal ju midagi ohtlikku olla. Ja ma ei saa talle tõestada..."
"Hei, puja, jälle sina, sedasamust et... ronid enne peremeest keldrisse. Ma panen tule põlema."
Ta keeras lülitit. Poikvel ukse vahelt, mis, nagu võiski arvata, oli roostes plekiga üle löödud, venis ähmane valgustriip. Borodajevi jutustuses valgus alati "venis välja" poikvel uste vahelt või "kiskus süngelt" midagi pimedusest esile, aga hiljem, kui uksed suleti, "roomas" see tagasi. Seda mäletasin ma hästi.
Suure vaevaga lükkas Õepoeg ukse päris lahti. See kriiksus õlitamata hingedel. Borodajevi jutustuses olid kõik uksehinged õlitamata ja kriiksusid. Ka see oli mul meeles.
Kõik oli suurepärane. Just nagu päris tõelistes kriminullides!
"Las käia," lausus Õepoeg.
Mironova ennetas kõiki. Talle ju meeldis käske täita. Õepoeg laskis meid keldrisse. Viimasena sisenes Kadunuke... Mulle uhkas meeldivalt vastu läppunud hallituse lõhna. Hingasin täiel rinnal!
Ootamatult paugatas uks õudse krääksatusega. Siis kriiksatas raud vastu rauda - Õepoeg lükkas riivi ette. Tema oli jäänud teisele poole ust, mis, nagu mulle tundus, oli sulgunud igaveseks...
KUUES PEATÜKK,
milles selgub, et mulle pole mitte midagi selge
Tundsin tahtmatult hirmu. Kuid ainult viivuks! Juba järgmisel hetkel lõin selle tagasi. Õigemini, paiskasin eemale.
Seda enam, et Nataša tegi sammu minu poole. Peaaegu olematu sammu, kuid mina märkasin seda ometi. Täpsemalt, ma tunnetasin seda. Üleüldse, kui sul on olemas olend, kes sulle meeldib, näed sa ainult teda, räägid ainult talle, ehkki teed näo, et kõigile. Ja jälgid tema suhtumist. Ja pead arvet, mitu korda see olend sind vaatab. See, kes on armastanud, mõistab mind hõlpsalt.
"Sel ohtlikul hetkel tahab TEMA olla minu kõrval," mõtlesin mina. "Tahab, et kaitseksin teda, varjaksin teda oma kehaga!"
Oo kui sageli peame me oma soovunelmaid tegelikkuseks!

Vana suvila hüüdis noored enda juurde

Kadunuke peatus. Tema järel kõik teisedki.
Ülevalt kostis:
"Ah te olete ikka veel elus? Sähke siis! Ja veel ja veel ja veel!"
"Mis seal toimub?" küsis Kadunuke.
"Võib-olla on tarvis appi minna?" hüüdsin mina. Heitsin Natašale hüvastijätupilgu ja tormasin üles.
Nurgatoa uks oli praokil. Õepoeg Grigori mängis iseendaga turakat. Ta käis nii iseenda kui vastase eest, keda polnudki.
"Ah te hingate ikka veel? Sähke siis! Ja veel üks!"
Ta hakkas kuningaid lauale loopima.
"Siia! Julgemini!" hüüdsin alla just nagu oleksin roninud mäe tippu, aga teised viibinuks veel kusagil allpool.
Mironova hakkas astuma, tema allus käskudele.
Ka Gleb jooksis üles. Siis tuli Nataša. Taani Prints varjas oma kehaga Kadunukest.
Õepoeg Grigori pööras pea meie poole ja kustutas sigareti vastu lauda, millel lebasid mängukaardidd.
Ta oli tohutut kasvu mees. Umbes kahekümne viiene, mitte rohkem.
"Ta kasvas üles vanaisa süles," ütles Gleb.
Olen tihtipeale püüdnud ette kujutada täiskasvanuid lastena, kes nad kunagi on olnud... Kuid Grigorit ma miskipärast ei suutnud sellena ette kujutada. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et peaaegu igas inimeses säilib kogu eluks midagi lapselikku, kas pilk, naer või mõni liigutus.
Grigoris aga polnud säilinud mitte midagi lapselikku... Ja ma ei suutnud endale ette kujutada, kuidas Borodajev teda süles tassis.
Ma juba rääkisin, et meie koolis olid hüüdnimed saanud suisa epideemiaks. Peaaegu kõiki kutsuti hüüdnime järgi. Olin sellega niivõrd harjunud, et kui ma kellegagi tutvusin, andsin talle mõttes kohe hüüdnime. Grigorit hakkasin mõttes kohe Õepojaks nimetama. Millegipärast ta oma nimi ei sobind talle, just sellepärast ma ta Õepojaks ristisin. Üsna tihti andsime hüüdnimesid just nagu pilkeks. Väikesekasvulisele hüüti: "Hei, Paganel!" aga pikale öeldi: "Kummardu, lilliput!"
Õepoeg tõusis püsti.
Võinuks arvata, et talle oli sündides sattunud võõras pea - see oli liiga väike. Tema näol oli nii vähe ruumi, et sinna ei mahtunud midagi peale irve. Õepoeg irvitas kogu aeg.
"Noh, mida siis teile näidata?"
"Meid huvitab kõik!" vastas Mironova.
"Selles toas elaski toosama naljavend, kes kaduma läks. Ronis vana-aasta sõhtul siia... ja lõpp! Kadus, nagu poleks siia ilma sündinudki. Taipate?"
Mironova hakkas kohe üles kirjutama.
Igasuguste ettekannete, loengute või loominguliste kohtumiste ajal kirjutas Mironova kõik sõna-sõnalt üles. Siis, kui ettekandja lausus "Tervist!" hakkas ta kohe üles kirjutama. Kui ettekandja lausus "Nägemist!" kirjutas ta sellegi üles ja sulges vihiku.
"Pillikeeltena pingul elektritraadid puutusid peaaegu vastu tema toa akent..." meenutasin ma ridu jutustusest. Traadid olid tõepoolest peaaegu vastu akent. See polnud kunstiline väljamõeldis.
"On tulnud aeg oma hüüdnime lõpuks täielikult õigustada!" otsustasin ma ja laususin:
"Mulle meenub, et jutustuses oli öeldud: "Keskööl kustus suvilas valgus. Kogu asula uppus pimedusse...""
"Kuule, puja, sa ära tüki ette!" Õepoeg rehmas käega, nagu oleks sellel kohal, kus mina seisin, sääsk pirisenud. Sõnas "puja" hääldas ta millegipärast o asemel u.
Mulle meeldis väga, kui tüdrukud mulle Nataša juuresolekul tähelepanu osutasid ja tema seda märkas. Olin õnnelik, kui tema juuresolekul paluti minu abi või midagi selgitada - kas ülesannet või mõnd teoreemi... Aga kui tema juuresolekul suhtuti minusse üleolevalt, kannatasin sellepärast rängalt.
"Mõistate!" hakkasin kõigile korraga selgitama. "Iseenesest tekib selline oletus. Kui elektrit ei olnud, võis Suvitaja ju aknast välja ronida, haarata kinni traatidest - need olid sel ajal ohutud! - ja ta võis neist kinni hoides nagu tsirkuse akrobaat esimese postini ning seda mööda maha pugeda. Ja oma sugulaste eest alatiseks pakku minna! Sellepärast polnud suvila ümber ka jälgi... See on nii-ütelda hüpotees, s.t järeldus."
"Aken oli seestpoolt suletud," meenutas Gleb.
"Ah jaa, sel juhul langeb hüpotees ära.
"Kui sinul, puja..." alustas Õepoeg ähvardaval toonil.
Sõna "poja" hääldas ta kangekaelselt u-ga ja see kõlas väga üleolevalt. Mu süda tõmbus valust kokku. Minu kõrval seisis ju Nataša!
"Hüpotees langeb ära," kordasin valjusti, vabisedes kogu kehast mõtte juures, et ta võib mind TEMA juuresolekul alandada. Ja mina ei saa talle midagi teha: ta oli minust ju kaks korda pikem.
Õepoeg sähmas jälle käega nagu peletanuks sääske. Õnneks siiski ei pudenenud solvavad sõnad ta irvel huultelt.
Läksime alla mööda pahuralt nagisevat treppi, mis ei nagisenud.
Õepoeg avas mingi ukse, kummardus ja astus tuppa. Meie tema järel. See tuba läks üle terrassiks, aga terrassilt sai otse õue.
"Hea kirjanik oli," lausus Õepoeg. "Ta üüris tädilt suvila poole aasta peale korraga või isegi aasta peale ette. Ja maksis raha ette. Hea kirjanik!"
"Kas ta selles toas kirjutaski oma "Vana suvila saladuse"?" küsisin mina.
"Kuule, puja, kui sa ei jäta oma vahelesegamist... Kui sa ei jäta..."
"Selge! Selge!" katkestasin teda. "Kas ma rikkusin teie plaane? Saage aru, see tuleneb kärsitusest..."
Jällegi ei jõudnud ta mind TEMA juuresolekul alandada.
"kirjanik ei kirjutanud siin," teatas meile Õepoeg. "Suvitajast kirjutas ta keldris. Maa-aluses keldris."
mironova kirjutas kõik üles.
"Kas siin on ka kelder?" küsisin sosinal.
"Hommikul ronis ta sinna ja - lõpp. Kuni lõunani polnud teda näha. Nagu poleks ta siia ilma sündinudki... Taipate?"
"Filosoof Diogenes lõi oma teosed vaadis..." märkis Kadunuke laisalt. "Aga tema siis keldris?"
"Seal sisendas ta endasse hirmu," selgitas Õepoeg. "Seal on niiske ja pime!"
"Saan aru. Ta elas sisse!" jätkas Kadunuke enda ülistamist.
Tema peale Õepoeg millegipärast ei karjunud "Kuule, puja!" vaid jutustas edasi.
"Leidsin sealt mingid paberid, lehed... Tahtsin ära visata, aga tädi ütles: "Vii õige muuseumi!" Viisingi. Naaberjaamas on meil muuseum.
"Küllap koduloomuuseum?" oletas Kadunuke.
Ka nüüd ei hüpanud Õepoeg talle peale, vaid kinnitas rahulikult:
"Ja-jah, toosama. Mulle anti veel kirjalik tänuavaldus! Need paberid laotati klaasi alla ja kirjutati juurde: "Leidis ja tõi siia Grigori Šavkin". Nüüd loevad kõik! Minust jutustatakse ekskursioonidele... Taipate?"
"Või veel! Käsikirjad, mustandid!" segas Kadunuke jälle.

Alik Deduškin ja luukere

"Jah, sõita või mitte sõita, selles on küsimus," lõpetas Taani Prints filosoofiliselt.
Telefon helises.
Gleb tundis end ikka veel natuke meie juhina ja haaras sellepärast toru.
"Jah! See olete teie, Ninel Fjodorovna?"
Tema õrn sametine näonahk kattus punaga. "Ja... Meie kõik... Me ei tea, kas sõita või... ee..." Ja siis lõpetas otsustavalt lause: "Või ilma teieta mitte sõita?"
Korraga süttis Glebi silmades kujuteldamatu rõõm. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kohe kätte, et Ninel räägib talle midagi meeldivat.
Varsti ma taipasin, mida nimelt.
"ja-jah, ma saan aru... Hästi, me sõidame. Kui teie lubate... Anda toru üle Alikule?"
Ma haarasin toru. See oli niiskevõitu. Gleb oli niivõrd närveerinud.
"Kuulan teid, Ninel Fjodorovna! Ah angiin? Olgu, ma aitan Glebi! Luban! Tänan usalduse eest!"
Tahtsin, et Nataša Kulagina saaks minu vastustest aru, et Ninel palus just mind Glebi aidata, et ta ütles just mulle, et usaldab. Minu südant täitis põhjendatud uhkuse tunne!
"Kui palju teil palavikku on?" hüüdsin lõbusalt, sest mul oli suurepärane tuju. Kuid ma võtsin end kokku ja lisasin äreva häälega: "Loodan, et pole palju?"
"Kolmkümmend kaheksa ja viis," ütles tema ja pani toru hargile.
"Me peame usaldust õigustama," sõnas Gleb selgesti ja valjusti.
"Jah? Arvad sa?" nämmutas Kadunuke.
"Nüüd me peame kindlasti sõitma," ütles Mironova. "Kui juba tema ise helistas!"
"Kuulake nüüd kõik tähelepanelikult," kamandas Gleb. "Elektrirong väljub kell 9.15. Kõik minu järel, et keegi ära ei kaoks! Ärge jääge maha! Minu järel!"
"Ükskord sa ütlesid, et kuulsus ravib inimese terveks häbelikkusest ja arglikkusest," sosistasin ma vestibüülis Natašale. "Õige mõte! Gleb on jälle terveks saanud!"
"Väga kahju," vastas Nataša.
Astusime tänavale.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu!...
Ilm oli suurepärane! Vihma valas, tuul peksis vastu nägu, maa oli pehmeks ligunenud ja lirtsus jalge all... "See loob vajaliku meeleolu!" mõtlesin. Me ei sõida sinna ju lõbutsema, vaid kuriteopaika uurima."
"Puški armastas sügist," jahvatas läbimärg Kadnuke. "Tekib küsimus, miks?"

VIIES PEATÜKK, mis viib meid koletu loo künnisele selle sõna otseses mõttes
Kuni me rongiga sõitsime, läks ilm käest ära. Päike tuli välja. Loodus ilmselgelt flirtis meiega: koketeeris sügiskiirtega, tükkis meie palitute alla jaheda tuulena, viipas meile raagus okstega... Kas siis sellise ilmaga saab ennast nagu kord ja kohus häälestada kuriteo lainele?!
Kummatigi olin ma sellele häälestunud. Eelmisel õhtul olin raadiost kuulnud, et kui helilooja Borodin suri, lõpetasid ta sõbrad "Võimsast rühmast" tema eest ooperi "Vürst Igor".
See oli mulle täielik avastus! See tõukas mind mõttele! Isegi mitmele mõttele korraga... Võib-olla õnnestub minul lõpetada Borodajevi jutustus! Võib-olla suudan mina avastada saladuse, kuhu kadus too mees. Kirjutan "Vana suvila" teise osa! Ja Nataša kirjutab kladesse mõne uue suurepärase mõtte. "Muidugi ei saa teda võrrelda Kadunukesega," kirjutab ta. "Isegi mitte Printsiga! Ja ülepea mitte kellegagi..."
Ma ei teadnud, ei võinud aimatagi, et tollel päeval, sellel tavalisel pühapäeval... Kuid ärgem rutakem ette, ehkki ma nii väga tahaksin seda teha.
Kahvatu Kadunuke elavnes päikesekiirtes ja lausus:
"Elagu päike!" on Puškin kunagi öelnud. "Ja selles osas olen ma temaga nõus."
Kui me väikeses suvilate peatuses astusime rongilt laudperroonile, hakkas Nataša ringi vahtima.
"Keda sa otsid?" küsisin ärevalt.
"Näe, seal on sõiduplaan... Ma pean kella kuueks või seitsmeks kodus tagasi olema. Mitte hiljem! Et ema ei hakkaks muretsema."
"Kas ta on ikka veel voodis?" küsisin mina.
"Jah," vastas Nataša. "Süda..."
Jooksin sõiduplaani juurde. Mulle näis, et keegi tahab minust ette jõuda. Nii on see alati. Kui sa ise pole mõne olendi vastu ükskõikne, siis arvad, et ta meeldib kõikidele ja et kõigil on samad tunded kui sinul endal. See mõte ei anna rahu!
"Üks rong läheb kell 17. 00," kandisn ette. "Järgmine aga kell kakskümmend null-null."
"Meil oleks tarvis kella seitsmeteistkümnesega sõita. Kas me jõuame?"
"MEIL... meie..." Olin valmis neid sõnu lõpmatuseni kuulama!
"Lähme!" kamandas Gleb.
Jaamast suvilani läksime nelikümmend minutit, mitte rohkem. Kuid mitte ka vähem, ma jälgisin kella. Võtsin just ekstra selle tarvis Kostjalt kella, nagu teadnuksin ma ette, et sel päeval... Ei, ma ei rutta ette!
"Minu järel! Minu järel!" kamandas Gleb. Talle meeldis ülemus olla. "Ärge jääge maha!"
Ma lihtsalt ei tundnud teda enam ära.
Saatus tahtis, et tee suvilasse oleks väga keeruline. See meeldis mulle. Me liikusime nagu labürindis - kord keerasime metsa, kord kõndisime suvilatarade vahel, kord tegime haagi ümber mingite kuuride, siis kadusime jälle metsa... Näis, nagu tahtnuksime kellegi eest põgenedes oma jälgi segada.
Mõtlesin, et ilma Glebi abita ei oskaks me niikuinii jaama tagasi minna.
"Minu järel! Minu järel!" kiirustas Gleb ja keeras kohe kuhugi metsa.
Lõpuks ta peatus. Meie ka.
"Kohal," lausus Gleb.
Vaatasin ja nägin suvilat, mille üks külg oli tee poole, teine õkva metsa. Otsekohe hämmastas mind see, et vana suvila polnud üldse mitte vana.
"Kas see on üle värvitud?" pärisin Glebilt.
"Ei, selline on ta alati olnud," vastas Gleb.
""Vana suvila saladus" - see kõlab ju hästi?" küsis Kadunuke minult.
"Kõlab."
"Aga "Uue suvila saladus"?"
"Ei kõla eriti hästi."
"Kas nüüd taipad? Kas tead, mis on kunstiline väljamõeldis?"
Taani Prints vaatas Kadunukest austusega.
Mina isiklikult ei võinud kannatada, kui Kadunuke hakkas seletama küsimuste abil nagu korraldanuks kellelegi eksamit.
"Miks pole kuskil tahvlit?" küsis Kadunuke.
"Missugust?" imestas Gleb.
"Mälestustahvlit muidugi - "Siin elas ja suri..."?"
"Ega ta siin..."
"Sel juhul teistmoodi: "Siin elas, kuid ei surnud kirjanik Borodajev.""
"Kadunuke tahab vist ikkagi oma järjekordsele luuletusele pealkirjaks panna N.K?" mõtlesin mina. "Miks ta siis muidu Nataša juuresolekul nii püüdlikuks on muutunud?"
Prints vaatas talle endiselt austavalt otsa.
Otsustasin, et pean otsekohe initsiatiivi haarama.
"Ma ei saa kauem vaikida! Te peate teadma midagi väga tähtsat!" laususin mina. "Seda, mis on kirjas Borodajevi jutustuses. See ei ole kunstiline väljamõeldis! Siin, sellessamas suvilas läks inimene kaduma... Nagu poleks teda olnudki! Meie hakkame otsima mitte jutustuse, vaid kuriteo jälgi..."
Kadunuke jäi vaikseks.
"Kas suvilas elab keegi?" küsisin Glebilt.
"Kõik suvitajad on ära sõitnud."
"Viimane kui üks?" sosistas Kadunuke.
"Muidugi, seda on ju näha!" vastasin reipalt. "Asulas pole praegu ühtki hingelist. Karju palju tahad, keegi ei kuule."
"Miks me peaksime karjuma?" küsis Nataša.
"Oo, ära karda!" hüüatasin mina. "Muidugi, kõike võib juhtuda. Kuid mina, tähendab, meie oleme siinsamas. Ikkagi inimene läks kaduma..."
"Kui mulle ometi antaks võimalus teda millegi eest kaitsta," mõtlesin sealsamas.
Mironova tõstis käe.
"Ninel Fjodorovna ütles: "Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas!""
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et Mironova ei karda, ta lihtsalt allus eemalgi olles oma klassijuhatajale. Tal oli selline iseloom.
"Kõigepealt hingame seda õhku, mida hingas Borodajev," vastasin talle.
"Kuidas me sinna suvilasse sisse saame?" küsis Taani Prints rahulikult.
"Uks on lahti," tähendas Gleb. "Ma ju teatasin ette, et tuleme. Eile, kaugekõnega..."
"Läki!" ütles ta äkki otsustavalt.
Ma astusin esimesena suvilasse.
Seal oli vaikne. Ainult ülakorruselt kostis mingit pominat. Me tardusime. Minagi võpatasin. Kuid isegi kogenud silm poleks suutnud seda näha, sest ma võpatasin endamisi, väga sisemiselt.
"See on perenaise õepoeg Grigori," teatas Gleb, millegipärast viivitamisi. "Ta valvab kõikii suvilaid asulas. Ta ootab meid ja jutustab meile kõigest."
"Seesama trepp," mõtlesin mina. ""Pahuralt nagisev trepp", nagu on kirjas jutustuses. Just seda mööda läks Suvitaja vana-aasta ööl pärast oma viimast jalutuskäiku üles... Enam pole teda kunagi nähtud."
Hakkasime sellest nagisevast trepist üles minema. See ei nagisenudki. "Selge. Kunstiline väljamõeldis," laususin enesele.
Ülevalt toast hakkasid selgesti kostma sõnad:
"Ah nõndaviisi!... Aga meie anname teile - matsti! - turja pihta! Ah siplete edasi? Aga meie anname teile - trahh! Vastu kaela."

PEN-klubi ei kaitse mind repressioonide eest

Kõik käib nii: Wikileaks kurdab, et everydns.net on võtnud ta võrgust maha, sest DDos rünnakud paisusid liiga suureks ja nüüd peab Wikileaks rändama mööda maailma, et mitte osutuda märklauaks. Meie paneme peegelduse temast oma serverisse üles. Ja kohe hakkavad vastavad organid huvi tundma. Ja kohe. Siis ei aita minul enam miski. Ma ütlen, et ma olen kirjanik ja kui mind kinni pannakse, siis olen meelsusvang, minuga hakkab tegelema PEN klubi vangistatud kirjanike toetusgrupp. Kuid mind tabaks ootamatus. Enne selgub, et ma justkui olevat karja naisi ära vägistanud, kes mu siis kohtusse annavad. Ja siis ei julge PEN klubi iitsatada. Just - needsamad eided, kes Assange kohtusse andsid, käisid üks nädalavahetus Tallinnas ja esitavad kohe uue hagi. Ja tulnukas Ansip annab välja, et pääseda UFO-toimikute lekkimisest.

Gleb Borodajevi uued seiklused, rahvas loeb

Gleb tõi mulle kodunt Borodajevi jutustuse ja ma lugesin selle veel kord läbi. Aga pool lehekülge õppisin suisa pähe:
"Mitte keegi ei teadnud tema nime, rääkimata isanimest või perekonnanimest. Kõik kutsusid teda lihtsalt Suvitajaks. See hüüdnimi vastas ülihästi tema olukorrale - ta oli üürinud vana suvila teise korruse nurgatoa, mille ainus aken oli aia poole. Suvitai ei lahkunud peaaegu mitte kunagi sellest toast.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu! Alguses ta ilmselt mängis Suvitajaga - koketeeris oma pimestavate kiirtega, tungis tema tuppa jääkülma tuulena, koputas vastu akent raagus okstega... kuid tema ei pööranud sellele tähelepanu ja loodus vihastas: lõõtsus, vilistas ja huikas. Vihastasid ka suvilanaabrid, sest ta ei püüdnudki neid üksikutel talveõhtutel lõbustada. Mitte keegi ei näinud, mida ta sõi või jõi. Enne uinumist jalutas ta umbes veerand tundi, mitte rohkem. Viimast korda oma elus jalutas ta vana-aasta õhtul. Kuuldi, kuidas ta südaöösel ronis pahuralt nagisevast trepist üles oma tuppa. Aga hommikul teda enam polnud... Uks, mis avanes otse trepile, oli seestpoolt kinni. Lumel polnud ainsatki jälge. Suvitaja oli kadunud."
Nii algas see jutustus. Seejärel, nagu ma juba rääkisin, otsisid 323 ja poole lehekülje kestel Suvitajat küll uurijad, koerad ja sugulased, keda tal juhtus olema tohutult palju.
Selgus, et just nende eest oligi ta suvilasse peitu pugenud, sest nad segasid teda midagi leiutamast. "Ta otsis rahu," oli jutustuses kirjutatud. "Kuid mitte seda, mida leidis. Ehkki... Seniajani pole midagi teada. Otsingud jätkuvad."
"Vanaisa tahtis edasi... Järge... Kuid ta... Saad aru?" seletas mulle Gleb.
Ja nüüd pidime minema selle mõistatusliku juhtumi sündmuspaika! Jah, tuli välja, et kõik, millest jutustuses räägitakse, ei olnudki väljamõeldis, vaid oli juhtunud tõepoolest! Seda teatas mulle tollel samal pühapäevahommikul kirjaniku lapselaps. Varem oli ta seda varjanud. Ta arvas, et siis me ei julgegi sõita sinna kunagise kuriteo paika.
"Sina aga, ma tean, et sa ei..." lausus Gleb. "Sina oled Detektiiv! Aga teised?..."
"Teistele ei ütle sõnagi!" otsustasin mina.
Hiljem teatas Gleb mulle teise uudise, mis viis mu hetkeks segadusse - Ninel Fjodorovna oli haigeks jäänud.
"Närvivapustus," arvasin mina. "Nad ärritasid ta üles."
"Ee-ei," selgitas Gleb. "Talle anti uude majja... Kolis... Ja näed! Külmetas..."
Me rääkisime kooli kantseleis, kuhu kõik kirjandusringi liikmed pidid kogunema.
"Teistega teeme väljasõidu mõni teine kord - talvel suusatama," oli Ninel eelmisel päeval lubanud. "Kõigil korraga pole soovitav suvilasse ilmuda, sest seal pole muuseum. Seal ju elatakse..."
Olin jõudnud kohale pool tundi enne õiget aega. Ma ei kärsinud oodata. Aga Gleb oli veel varem kohal.
"Korrapidaja andis edasi... Juba eile õhtul... Astusin läbi..." seletas Gleb. "Talle nimelt Ninel Fjodorovna... Telefoni teel..."
"Aga miks sa siis eile õhtul meile ei teatanud? Kas või mullegi?"
Vahepeal siis üks pilt.

"Kartsin seda et... Ei sõidagi... Me võiks ju ise... Ilma temata? Ah? Mis sa arvad?... Või ei?... Seal kõik lõpuni välja uurida... Paljastada... Taipad? Sa oled meil ju Detektiiv!"
Vajusin mõttesse. Ja viibisin selles seisundis üsna tükk aega. Kuni tulid Nataša, Taani Prints, Kadunuke ja Mironova.
Prints teataski juba lävelt:
"Täna hommikul kargasid pähe mõned read. Teile teeb ehk rõõmu..."
Ta ulatas Kadunukesele vihikulehe. Prints ei lugenud kunagi ise oma luuletusi - ta häbenes. Kadunukene hakkas valjusti ja laulvalt, tõelisi luuletajaid matkides deklameerima:
"Ammu ootasime päeva, millal
näeme ükskord seda vana villat.
Ehkki sünged pilved katnud taeva,
Gleb ei karda vihma ega vaeva,
juhib mööda tormimöllus teid
oma vanaisa koju meid."
Heasüdamlik Prints võttis arvesse, et juba ammu polnud mitte keegi palunud Glebi meenutada lugusid tema vanaisa elust või lugeda kirju. Juba ammu polnud mitte keegi vaadanud Borodajevite perekonnaarhiivi pilte.
Värsse kuulates tõmbus Gleb nagu sirgu, ta nägu lõi särama. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult näha, et Glebile meenusid need päevad, mil tema vanaisa vastu tundis huvi kogu kool.
Heasüdamlik Prints kutsus teda meid juhtima ja Gleb hakkas kohe rääkima valjemini ja enesekindlamalt kui tavaliselt.
"Pole teada, kas me lähemegi," lausus ta. "Ninel Fjodorovna jäi haigeks."
"Mis tal viga on?" küsis Nataša Kulagina.
"Kolis uude majja... Ja näete... Külmetas," selgitas Gleb.
"Tal on ehk abi vaja?"
"Kus on see tänav? Kus on see maja?" laulis Kadunuke laisalt.
"Aadress?... Seda vist mitte keegi..." alustas Gleb. Ja lõpetas kindlalt: "Ei tea!"
Ta ainult püüdis lauseid lõpuni välja ütelda. Prints oli nimetanud teda ju meie juhiks.
"Sõidame ise suvila," ütlesin ma kindlalt, pöördudes meie kõikide poole.
Kui Natašat polnud, vaevlesin pool tundi kahtlustes. Aga niipae kui tema tuli, olin täis otsustavust: "Ei tohi jätta sõitmata! Millal veel võib tulla juhus viibida terve päeva tema kõrval! Saatus ise on mulle ette lükanud sellise õnneliku juhuse! Äkki suudan ma tema juuresolekul üht-teist välja juurida, avastada midagi niisugust, mida polnud avastanud ei uurijad ega sugulased? Siis saab ta aru, et ma kannan oma hüüdnime mitte tolle sinise sussikoti pärast, vaid hoopis tõsisemal põhjusel. Ja hakkab mind lõpuks hindama!..."
"Mul meele järgi kevadised tormid," sõnas Kadunuke. "Kuid septembri lõpus..."
Ta viipas lodeva viipega aknale.
"Pealegi, pole teada, kuidas suhtub sellesse Ninel Fjodorovna," ütles Mironova. "Ta tahtis isiklikult koos meiega metsas jalutada, värsket õhku hingata!"
"Meid seal väga... Eile õhtul võtsin kaugekõne..." lausus Gleb. Ja lõpetas otsustavalt: "Teatasin, et me täna saabume."

Gleb Borodajevi uued seiklused

"Oo, ära naera!" hüüatasin ma halvasti varjatud kibeduse ja solvumisega. "Ehk on vaja rohtu muretseda? Minu tädi töötab apteegis ja saab kõik rohud..."
"Emale määrati ainult üks arstim: mitte erutuda, täielik rahu! Seda ravimit sinu tädi muretseda ei saa. Seda meie sajandil lihtsalt ei tehta, ei valmistata!"
Mõtlesin, et selle mõtte peaks ta tingimata oma kladesse kirjutama!
"Missugusena tuleb meie Ninel täna klassi?" mõtisklesin ma. "Nüüd vist ei tundu enam kellelegi, et ta otsekohe naerma pahvatab. Ta on erutet, mida meie siis peaksime tegema? Teda rahustama? Ei, ei tohi. Aga võib-olla on ta nii rahulik nagu ei iial varem?"
Ninel Fjodorovna oli absoluutselt samasugune nagu varemgi.
"Peame isekeskis nõu pidama. Kunagi hiljem..." ütles ta. "Võib-olla polnud mul mõnes asjas õigus. Muide, on aeg vana suvilat meelde tuletada. Ma lubasin teile. Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas. Gleb hakkab meile teejuhiks."
"Sõidame vanasse suvilasse! Käime nendes tubades, mida on jutustuses kirjeldatud... Ma näen lauda, mille taga töötas Borodajev! See on nii huvitav! Sest oleme ju nii-öelda kolleegid!" juubeldasin mõttes, aimamata sel rõõmsal hetkel, et koletu lugu on juba päris ligi, peaaegu siinsamas...

Saiapätsile, mida pastor Quandt varastas 1728

Oh armas sai!
Nüid ole pai!
Ja ütle, kes sind Riiast varastas?
Sind varastati Riias ühest karnist,
su pehme kõht - see päästis hambad varnast.
Sa pehmest taignast vabalt olid tehtud
ja moos ja keeks ja vahukoor - su ehted
ja rosinad su kaunistuseks pantud,
sind varastas - see pastor Quandt ju,
kes oli meil hernhuutlik kirjamees,
kes nutunaiste keskel tihti, silmad vees.
Kui oleksid seal riiulil sa meie päevadeni,
sa oleks kitt ja liim ja sind ei tahaks peni,
vaid viskaks taristule, loobiks penipauna
ja emme teeks siis penile ka tubli sauna.