Gleb tõi mulle kodunt Borodajevi jutustuse ja ma lugesin selle veel kord läbi. Aga pool lehekülge õppisin suisa pähe:
"Mitte keegi ei teadnud tema nime, rääkimata isanimest või perekonnanimest. Kõik kutsusid teda lihtsalt Suvitajaks. See hüüdnimi vastas ülihästi tema olukorrale - ta oli üürinud vana suvila teise korruse nurgatoa, mille ainus aken oli aia poole. Suvitai ei lahkunud peaaegu mitte kunagi sellest toast.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu! Alguses ta ilmselt mängis Suvitajaga - koketeeris oma pimestavate kiirtega, tungis tema tuppa jääkülma tuulena, koputas vastu akent raagus okstega... kuid tema ei pööranud sellele tähelepanu ja loodus vihastas: lõõtsus, vilistas ja huikas. Vihastasid ka suvilanaabrid, sest ta ei püüdnudki neid üksikutel talveõhtutel lõbustada. Mitte keegi ei näinud, mida ta sõi või jõi. Enne uinumist jalutas ta umbes veerand tundi, mitte rohkem. Viimast korda oma elus jalutas ta vana-aasta õhtul. Kuuldi, kuidas ta südaöösel ronis pahuralt nagisevast trepist üles oma tuppa. Aga hommikul teda enam polnud... Uks, mis avanes otse trepile, oli seestpoolt kinni. Lumel polnud ainsatki jälge. Suvitaja oli kadunud."
Nii algas see jutustus. Seejärel, nagu ma juba rääkisin, otsisid 323 ja poole lehekülje kestel Suvitajat küll uurijad, koerad ja sugulased, keda tal juhtus olema tohutult palju.
Selgus, et just nende eest oligi ta suvilasse peitu pugenud, sest nad segasid teda midagi leiutamast. "Ta otsis rahu," oli jutustuses kirjutatud. "Kuid mitte seda, mida leidis. Ehkki... Seniajani pole midagi teada. Otsingud jätkuvad."
"Vanaisa tahtis edasi... Järge... Kuid ta... Saad aru?" seletas mulle Gleb.
Ja nüüd pidime minema selle mõistatusliku juhtumi sündmuspaika! Jah, tuli välja, et kõik, millest jutustuses räägitakse, ei olnudki väljamõeldis, vaid oli juhtunud tõepoolest! Seda teatas mulle tollel samal pühapäevahommikul kirjaniku lapselaps. Varem oli ta seda varjanud. Ta arvas, et siis me ei julgegi sõita sinna kunagise kuriteo paika.
"Sina aga, ma tean, et sa ei..." lausus Gleb. "Sina oled Detektiiv! Aga teised?..."
"Teistele ei ütle sõnagi!" otsustasin mina.
Hiljem teatas Gleb mulle teise uudise, mis viis mu hetkeks segadusse - Ninel Fjodorovna oli haigeks jäänud.
"Närvivapustus," arvasin mina. "Nad ärritasid ta üles."
"Ee-ei," selgitas Gleb. "Talle anti uude majja... Kolis... Ja näed! Külmetas..."
Me rääkisime kooli kantseleis, kuhu kõik kirjandusringi liikmed pidid kogunema.
"Teistega teeme väljasõidu mõni teine kord - talvel suusatama," oli Ninel eelmisel päeval lubanud. "Kõigil korraga pole soovitav suvilasse ilmuda, sest seal pole muuseum. Seal ju elatakse..."
Olin jõudnud kohale pool tundi enne õiget aega. Ma ei kärsinud oodata. Aga Gleb oli veel varem kohal.
"Korrapidaja andis edasi... Juba eile õhtul... Astusin läbi..." seletas Gleb. "Talle nimelt Ninel Fjodorovna... Telefoni teel..."
"Aga miks sa siis eile õhtul meile ei teatanud? Kas või mullegi?"
Vahepeal siis üks pilt.
"Kartsin seda et... Ei sõidagi... Me võiks ju ise... Ilma temata? Ah? Mis sa arvad?... Või ei?... Seal kõik lõpuni välja uurida... Paljastada... Taipad? Sa oled meil ju Detektiiv!"
Vajusin mõttesse. Ja viibisin selles seisundis üsna tükk aega. Kuni tulid Nataša, Taani Prints, Kadunuke ja Mironova.
Prints teataski juba lävelt:
"Täna hommikul kargasid pähe mõned read. Teile teeb ehk rõõmu..."
Ta ulatas Kadunukesele vihikulehe. Prints ei lugenud kunagi ise oma luuletusi - ta häbenes. Kadunukene hakkas valjusti ja laulvalt, tõelisi luuletajaid matkides deklameerima:
"Ammu ootasime päeva, millal
näeme ükskord seda vana villat.
Ehkki sünged pilved katnud taeva,
Gleb ei karda vihma ega vaeva,
juhib mööda tormimöllus teid
oma vanaisa koju meid."
Heasüdamlik Prints võttis arvesse, et juba ammu polnud mitte keegi palunud Glebi meenutada lugusid tema vanaisa elust või lugeda kirju. Juba ammu polnud mitte keegi vaadanud Borodajevite perekonnaarhiivi pilte.
Värsse kuulates tõmbus Gleb nagu sirgu, ta nägu lõi särama. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult näha, et Glebile meenusid need päevad, mil tema vanaisa vastu tundis huvi kogu kool.
Heasüdamlik Prints kutsus teda meid juhtima ja Gleb hakkas kohe rääkima valjemini ja enesekindlamalt kui tavaliselt.
"Pole teada, kas me lähemegi," lausus ta. "Ninel Fjodorovna jäi haigeks."
"Mis tal viga on?" küsis Nataša Kulagina.
"Kolis uude majja... Ja näete... Külmetas," selgitas Gleb.
"Tal on ehk abi vaja?"
"Kus on see tänav? Kus on see maja?" laulis Kadunuke laisalt.
"Aadress?... Seda vist mitte keegi..." alustas Gleb. Ja lõpetas kindlalt: "Ei tea!"
Ta ainult püüdis lauseid lõpuni välja ütelda. Prints oli nimetanud teda ju meie juhiks.
"Sõidame ise suvila," ütlesin ma kindlalt, pöördudes meie kõikide poole.
Kui Natašat polnud, vaevlesin pool tundi kahtlustes. Aga niipae kui tema tuli, olin täis otsustavust: "Ei tohi jätta sõitmata! Millal veel võib tulla juhus viibida terve päeva tema kõrval! Saatus ise on mulle ette lükanud sellise õnneliku juhuse! Äkki suudan ma tema juuresolekul üht-teist välja juurida, avastada midagi niisugust, mida polnud avastanud ei uurijad ega sugulased? Siis saab ta aru, et ma kannan oma hüüdnime mitte tolle sinise sussikoti pärast, vaid hoopis tõsisemal põhjusel. Ja hakkab mind lõpuks hindama!..."
"Mul meele järgi kevadised tormid," sõnas Kadunuke. "Kuid septembri lõpus..."
Ta viipas lodeva viipega aknale.
"Pealegi, pole teada, kuidas suhtub sellesse Ninel Fjodorovna," ütles Mironova. "Ta tahtis isiklikult koos meiega metsas jalutada, värsket õhku hingata!"
"Meid seal väga... Eile õhtul võtsin kaugekõne..." lausus Gleb. Ja lõpetas otsustavalt: "Teatasin, et me täna saabume."
No comments:
Post a Comment