"Oo, ära naera!" hüüatasin ma halvasti varjatud kibeduse ja solvumisega. "Ehk on vaja rohtu muretseda? Minu tädi töötab apteegis ja saab kõik rohud..."
"Emale määrati ainult üks arstim: mitte erutuda, täielik rahu! Seda ravimit sinu tädi muretseda ei saa. Seda meie sajandil lihtsalt ei tehta, ei valmistata!"
Mõtlesin, et selle mõtte peaks ta tingimata oma kladesse kirjutama!
"Missugusena tuleb meie Ninel täna klassi?" mõtisklesin ma. "Nüüd vist ei tundu enam kellelegi, et ta otsekohe naerma pahvatab. Ta on erutet, mida meie siis peaksime tegema? Teda rahustama? Ei, ei tohi. Aga võib-olla on ta nii rahulik nagu ei iial varem?"
Ninel Fjodorovna oli absoluutselt samasugune nagu varemgi.
"Peame isekeskis nõu pidama. Kunagi hiljem..." ütles ta. "Võib-olla polnud mul mõnes asjas õigus. Muide, on aeg vana suvilat meelde tuletada. Ma lubasin teile. Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas. Gleb hakkab meile teejuhiks."
"Sõidame vanasse suvilasse! Käime nendes tubades, mida on jutustuses kirjeldatud... Ma näen lauda, mille taga töötas Borodajev! See on nii huvitav! Sest oleme ju nii-öelda kolleegid!" juubeldasin mõttes, aimamata sel rõõmsal hetkel, et koletu lugu on juba päris ligi, peaaegu siinsamas...
No comments:
Post a Comment