Nataša peab ära sõitma

"Ma pean ära sõitma kell seitseteist null-null väljuva elektrirongiga!" ütles Nataša.
""Pean ära sõitma..." Ei ütelnud isegi "meie peame". Muretseb oma ema pärast," mõtlesin mina. Kummaline küll, kuid sel hetkel kadestasin tema ema, ehkki tema emal oli süda haige ja minul täiesti terve, ning kui nagu kord ja kohus järele mõelda, siis peaks tema ema mind kadestama! Kuid ma ei allunud enam mõistusele!
"Õepoeg Grigori teeb nalja," rahustasin ma Natašat. "Kas sa siis ei näe, et ta tegi nalja?..."
"Tehku siis uks lahti!" ütles Nataša.
Tema soov oli mulle seaduseks! Kuid õepojale ei olnud see seaduseks.
"Palun avage!" palusin teda.
"See oled sina, puja?" kuuldus ukse tagant.
"Jälle on sulle rohkem vaja kui teistele? Kõik istuvad vait, just nagu poleks ilma sündinudki... Ainult sina üksi tõrgud!"
Ta hakkas vaikselt ja vastikult irvitama.
"Tehke otsekohe lahti!" käskisin mina. Ja vaatasin Natašat. Ta seisis, pea norus. Tema nägu ma ei näinud, sest ähmane lamp, mille Õepoeg oli põlema pannud, rippus kusagil kaugel keldri sügavuses.
"Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus?" küsis Õepoeg. "Nüüd sa saadki teada!"
"Mida ta sellega öelda tahab?" müksasin Glebi õlast.
"Ma ei tea," vastas Gleb.
Siis kuulsime ukse tagant samme. Õepoeg läks trepist üles. Ta läks minema ja jättis meid keldrisse.
Koletu lugu algas!
"Pidage kinni!" hõikas Kadunuke paluvalt.
Vastuseks kostis Õepoja samme.
Haarasin jälle Glebil õlast.
"Too ta tagasi! Pea ta kinni!"
"Teda ei peata miski!"
"Karju!" ütlesin Glebile sosinal, et mitte varjata sisemist erutust. "Karju nii, et terve suvila kajaks!"
"Ta ei kuule! Ta on juba üleval... Seal pole sõnagi... uks on ju rauast... Karju palju tahad..."
"Kas sul siis võtit pole?"
"Kellelgi pole... Kadunud... Snepperlukk - uks langeb kinni ja kõik... Avada saab sealtpoolt... Ta ju lükkas riivi ka ette..."
"Maha maetud?" küsis Kadunuke tasa. "Elusalt?"
Mulle meenusid Aida ja Radames, kes elusalt sisse müüriti. Vaatasin jälle Natašat. Oleksin väga tahtnud, et ka tema võrdleks nende saatust meie omaga! Ta ei jõua oma elektrirongile, see on selge. Ja Aida ja Radames müüriti ju sisse kahekesi, aga meie olime siin kuuekesi!
"Oh ära nukrutse!" ütlesin Natašale. "Ma viin teid siit välja! Peagi näete taas päikest."
Ta vaatas mind kerge hirmuga. Siis ma lisasin:
"Kõik saab korda!"
Tahtsin väga, et hädaoht meid lähendaks.
Kuid Nataša ei lähenenud põrmugi, tema mõtles elektrirongist.
"Ma pean kodus olema hiljemalt kell kuus!"
"Oledki!"
Vaatasin ringi...
Ähmane lambisilm kiskus süngelt pimedusest esile üksikuid esemeid. Ta kiskus esile ümmarguse laua, mis varem, arvatavasti oma nooruspäevil kandis aialaua nime ja seisis mõnes lehtlas. Laual oli kolm jalga ja ta kaldus mornilt sinnapoole, kus kunagi oli seisnud neljas jalg.